Tunnetustöötaja

Tunnetustöötaja ehk kognitaar (klassina kognitariaat) on inimene, kes pakub ühiskonnale tunnetusteenust ehk mõtestab ümbritsevat maailma professionaalselt, töötades tähendusloomesektoris.

Proosa

• Ma arvan, et kunstniku või loojana oled sa nii-öelda tunnetustöötaja, sa üritad tõlkida midagi, mida teised inimesed on tundnud. Ma arvan, et neid, kes selliseid emotsioone ei oleks tundnud, väga palju ei ole, aga nad ei leia sellele õiget sõna või õiget kujundit ja kunstiline kujund aitab kuidagi leida selle hetke, et mul on ka nii olnud.
  • Urmas Lüüs, intervjuu: Reet Weidebaum, "Urmas Lüüs: kunstnikuna üritad sa tõlkida, mida teised inimesed tunnevad", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 22.02.2024

• Kui ka mõni tegu või otsus ei tundu ratsionaalselt kaalutud, mõistad hiljem, kuidas see osutus tunnetuslikult möödapääsmatuks. Kunstniku töö ongi olla tunnetustöötaja. Hea, kui impulsiivsus avaldub lolli peaga sillalt vettehüppamise asemel loomingus.
  • Urmas Lüüs, "Margit Paulini omalaadses paradiisis hakkavad asjad ise juhtuma", ERR, 16.07.2023

• Sõna "tunnetustöötaja" olen laenanud kunstnik Peeter Lauritsalt ja see on kõige täpsem termin mis tahes loomingulises vallas tegutseva inimese kohta. On tore, kui on tehniline baas ja tuba soe, aga sisu annavad ikka vaid inimesed, loova inimese ainukordne mõte.
  • Jaan Tootsen, "Filmiharidus kui võimalus sukelduda inimolemise saladusse", Sirp, 25.09.2020

• Tunnetustöötaja, loovharitlane, kunstnik – nad tegelevad sidumisega. Sidumise ja harutamisega, üllatamise, paljastamise ja ühtekokku uute maailmate või nende võimalikkuse loomisega.
  • Andres Lõo, vestlus Peeter Lauritsaga, "Me ise loitsime endale tulevikku", Müürileht, 15. oktoober 2018

• 1972. aastal formuleeris Rooma Klubi väga olulise prognoosi "Kasvu piirid", kus põhjendati, et piiratud ressursside tingimustes ei saa eksponentsiaalne kasv jätkuda igavesti ning progressimüüdile toetuv globaalse arengu stsenaarium on hukatuslik kinnismõte. Ühtlasi formuleeriti säästva arengu ja majanduse nullkasvu printsiibid. Noorte radikaalide antikonsumerism ja kapitalismi kriitika said autoriteetse teoreetilise põhjenduse. Kõigis sotsiaalsetes revolutsioonides olid eesliinil avangardkultuuri korüfeed – filosoofid, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, filmirežissöörid – ja muidugi tudengid. Võib ütelda, et see oli kognitariaadi mäss materialismi ja turudiktatuuri vastu.
• Tšehhi haritlaskonnaga ei söandanud venelased siiski arveid õiendada, sest rahvusvaheline meelepaha oli niigi tohutu. Mao Zedong oli kuuekümnendate Hiina kultuurirevolutsiooni käigus oma võimu tsementeerimiseks kasutanud vana head toore jõu taktikat: kui tahad vältida teisitimõtlemist ja vastuhakku, siis tapa ära kõik haritlased. See ei ole ettenägelik ega jätkusuutlik poliitika, sest ühiskond kipub seeläbi idioodistuma, aga lühiajalise meetmena mõnikord töötab. Brežnevi režiim ei saanud endale Mao Zedongi laadis tegutsemist lubada, selle asemel hakkas uus marionettvalitsus tegutsema varjatud moel. Tsensuur loomulikult taastati ja suleti paljud ajalehed, raadios ja televisioonis keelati poliitilised saated. Terve rida õppejõude ja tunnetustöötajaid vallandati või eksmatrikuleeriti, neid suleti hullumajadesse või fabritseeriti süüdi näiteks pederastias. Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses“ on kirjeldatud seda aega õige reljeefselt.
  • Peeter Laurits, "Kuldsed kuuekümnendad", Sirp, 25.05.2018

• Laiemas mõttes on kultuur kõik see, mida inimene teeb ja toimetab. Kõik meie sotsiaalsed ja igavikulised trumbid – pihukirvest ja ussisõnadest eeslipiimavannide ja nanotehnoloogiani – on kultuurilist päritolu. Iga vähegi komplitseeritum idee või leiutis eeldab loovust, indiviidiülest käitumist ja ühistegevust. Kultuuri esmane tugistruktuur on keel. Tänu kõnele oskame koondada isiklikke kogemusi indiviidiüleseks ühiskogemuseks. Tänu kirjale oskame koondada eri põlvkondade ühiskogemusi ajastuteüleseks kogemuseks. Selliste oskusteta peaks meist igaüks iseseisvalt leiutama, kuidas rohuseemneid pudruks keeta ja mismoodi sinna sisse võisilm tekitada. Ilmselt jõuaks suurem osa meist vanaks saada ja looja karja minna, enne kui pudrumõte iseseisvalt pähe torkaks. Selle vaatenurga alt on "tunnetustöötajate" roll olla ühiskondlik kesknärvisüsteem, eri signaale ja kogemusi ühendav sünapside võrgustik. (lk 11)
• Pihukirves ja nanotehnoloogia ei ole meile kaasa sündinud. Nad tekivad siis, kui hulk inimesi pingutab silmapiirist, oma kokkuleppelisest sotsiaalsest funktsionaalsusest kaugemale. Kust uued ideed tekivad, seda me ei tea, sest teisele poole silmapiiri suurt midagi ei paista, aga see piir avardub pisitasa ja meie asi on oma silmi selles suunas pingutada. Loovuse värv on purpur. See on värv, mis esineb varjunditena looduses (vaadake loojanguid, vaadake lilli), aga puudub selgepiiriliselt valguse spektris. Õigemini on ta küll spektris olemas, aga me näeme seda ainult vaimusilmas, sest ta jääb vikerkaare kahe äärmise osa vahele. Purpur on segu infrapunasest ja ultravioletist ning haarab endasse kogu elektromagnetkiirguse nähtamatu maailma raadiolainetuse üminast kuni gammakiirguse sirinani. Transtsendentsest vaatenurgast on tunnetustöötajad ühiskondlikus närvikoes see kiht sünapse, mis sirutub nähtavast spektrist väljapoole, sinna, kuhu vikerkaar ei paista. (lk 11-12)
• Lisaks Viidingutele, Einastotele ja Masingutele peame hoolitsema ka teiste, mitte nii edukate tunnetustöötajate loometingimuste eest. Ettehaaravalt pole võimalik ära arvata, kellest saab Einasto ja kellest kuues või kaheksas assistent. Sellel ei ole ka suuremat tähtsust, sest nagu juba öeldud, on kultuur indiviidiülene ühistegevus, mitte üksikute geeniuste trummisoolo. Ideed sünnivad kommunikatsiooniprotsessis ja tihtipeale ei suuda ka autorid tagantjärele tuvastada, kellest lähtus üks või teine mõttelõng. (lk 14)
  • Karina Talts, Peeter Laurits, "Loovus ja kultuuripoliitika", Riigikogu Toimetised 28, 2013, lk 11-19

• Kui ma mõtlen Eesti maapiirkondadele, siis residentuurivõimaluste sisseseadmine tunnetustöötajate jaoks võiks mõnelegi paikkonnale uue elu sisse puhuda. Looduslikke magneteid, millega loovaid vaime kohale meelitada, on meil veel mitmel pool, oskaks me ainult ise neid väärtustada ja hoida. Majutus-, tegevus- ja eksponeerimisbaasiks saaks esialgu kasutada turismitalusid ja linnagaleriisid, kontserdisaale, rahvamaju, kiigeplatse ja igasuguseid imelikke kohti, et tasapisi võrgustikku juurde luua. Hakatuseks oleks residentuuripoliitika Eesti maapiirkondade infrastruktuuri mitmekesistamiseks võrdlemisi odav ja lihtne viis.

Mõistagi on see protsess pikk ja kulukas, aga rikaste riikide kogemus, mida me ahvime palju imelikumateski asjades, kinnitab, et see tasub ennast vägagi ära.

• Peeter Laurits, "Kultuur ei ole luksus", Postimees, 16. juuni 2007

• Tunnetustöötajad on katselendurid ja hämaralade teemeistrid. Keegi ei oska täpselt välja arvutada, milline võiks olla meie turuväärtus, aga kui meie otsa saame, siis saab otsa ka loovus, see, millele toetub inimühiskond koos oma turgudega. Sellepärast ongi meie ümber kogunenud tohutu parv halle parasiite, kultuuriaktiviste, autorikaitsjaid ja loovtööstureid, turufundamentalismi tõsiusklikke kõhuusse, kes üritavad ennast "loomemajanduse" termini najal sabaotsale püsti ajada. Loovuse industrialiseerimine võib edendada ainult rämpstoidu levikut.
  • Peeter Laurits, "Vormilt komsomolsklik, sisult turu-usklik", Sirp, 03.11.2006

• Kunstniku, filosoofi, tantsija või teadlase – mistahes tunnetustöötaja – töö tulemus võiks eelkõige sisaldada tunnetuse piire laiendavaid ettearvamatuid arenguid. Projektikultuur seda ei võimalda. Kapitalistlik kunstnik peab juba ennem tööle asumist, projekti kirjutades ette teadma, mis on töö eesmärk ja mida tahetakse saavutada. Pärast võrreldakse eesmärke saavutatuga ja kui need ei kattu, siis jääb projekti rahastus toppama. Selline kultuur on mõttetult igav, klišeede sõnastikust järgi vaadatav ja ette arvutatav nagu Exceli tabel. Kui sellisest kantseliidist sünnibki midagi uut ja üllatavat, siis üksnes tänu projektikirjutaja praagile.
  • Peeter Laurits, "Tehisteadvus ja ühisteadvus", Peeter Lauritsa blog