Molly Fisk

Molly Fisk (sündinud 16. juulil 1955) on Ameerika Ühendriikide luuletaja.

Luule

Detsembri keskpaik, hämarik ja taevas
libiseb alla mööda oma sinise redeli pulki
indigosse. Veerandilõpukuu ripub
mäeaheliku kohal õhus nagu katkine
   taldrik
ja särab meie kõigi peale, uuele asešerifile,
kes peaaegu magab oma nelikveolises,
uinutatuna dispetšeri ragisevast
   laulust,
baarmenile, kes pühib klaasi aeglaselt üle
ja riputab üles, jälgides ühe silmaga
   mängu.
Ta paistab rebase punahallile
   elule,
kui too tardub, vari kellegi
   väraval,
kuulates talve. Ta kahkjas pilk hellitab
armunuid, kes on teki all keras,
uneldes üksi, ja ta paistab
   hirmsate
tulekahjude lailapuistatud tuhale, öökulli mustale
   lennule,
meritigudele, pomisevale adrule,
vaalale, kes uhuti randa kuue nädala
   eest,
luidete jalamil, ja paistab ka
buldooserile, mis vaala mattis.

• Molly Fisk, "Kütikuu" ("Hunter's Moon"), poets.org; esmatrükk luulekogus "Listening to Winter", 2000  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Ma pean ütlema midagi sinise rohu kohta teeveeres,
punase kalju kohta, mis selle taga kerkib, pitsilise kadakavõsa kohta,
mis on pärastlõunavalguses kollakasroheline, täpitades rusukallet,

ja paljaks kraabitud seinte kohta, mis on punased kuldsete ja pruunide triipudega.
Pean jutustama, kuidas kaks rammusat ronka kargasid oma õrrelt õhku,
tehes pilukanjonis valjut lärmi. Nende karjed põrkasid ülespoole,

võimendusid sajakordselt sealsamas, kus oli just laulnud "Amazing Grace'i"
ja nad ei liigutanudki, see on ainuke kirikulaul, mille sõnu ma enam-vähem tean.
Kui tagasi auto juurde kõndisin, lõid mu saapad õhku peene punase tolmu pahvakaid.

Peaksin mainima, et haavalehed olid pöidlaküünesuurused ja erksad,
et alasiga rünksajupilved vajusid kiirelt päikese ette, et enne kui nägin noid kolmekümmet
seitset valgesaba-hirve, tundsin talumatut üksildust, ja võiksin samahästi ka tunnistada,

kui teravalt tunnen puudust mehest, kelle koju jätsin, ehkki sõitsin
kaks tuhat miili temast eemale, et välja mõelda, kumba meist armastada.

• Molly Fisk, "Laulva kanjoni sonett" ("Singing Canyon Sonnet"), poets.org; esmatrükk luulekogus "This Immeasurable Place: Food and Farming from the Edge of Wilderness", HBG Press, 2017  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Mõnikord vajad sa teeäärset
kõrtsi, kus vali naer ja soe õhk uksest
õue valguvad, kus ettekandjad teavad

sinu nime, kuid kliendid ei tea, kiljudes
pärast kolmandat martinit või viiendat Blue Ribbonit,
steigid särisemas tohutul gaasigrillil.

Kaks sünnipäevapidu täies hoos -
tooliselgade külge seotud sädelevad õhupallid pöörlevad
aeglaselt - täna on sul veel paar aastat puudu

mediaanvanusest, jood tagumises lauas
jääteed, sest sa ei veeda enam aega selle
inimesega, kelleks sa muutud pärast härmas klaasitäit

Chardonnay'd, tumedat rummi toonikuga, sa mäletad
teda hästi, toda tüdrukut, toda naist, tohutu
kaastundega: tema üksindus haihtus merevaigukarva

vedeliku taga või vähemalt nõnda näis, ta muutus lõbusaks
ja südamlikuks, leebemaks, seksuaalselt julgeks, kuid
mitte femme fatale'iks, alati pigem kullake

kui kallis, julgus hommikuks ammu läinud,
ärgates õuduses mingi võõra linade vahel.
Sa ei igatse midagi sellist. Peavalusid, igatsust,

mida on määratult kergem taluda kainena,
soovi, et tuleks sõber ja armastaks sind,
ehkki sa üksnes saad vanemaks.

Mõnel õhtul vajad sa teeäärset
kõrtsi, kus vali naer ja soe õhk valguvad õue
avatud ustest, sellist kohta, kus su valik

on lihtne: läbiküpsetatud, verine või keskmine,
ja kedagi ei huvita, et sa oled omaette,
kirjutad märkmikku. Keegi ei jää jõllitama.

• Molly Fisk, "Tume rumm ja toonik" ("Dark Rum & Tonic"), poets.org; esmatrükk ajakirjas "The Lascaux Review", 2014  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}