Sigrid Solnik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sigrid Solnik (sündinud 29. septembril 1986) on eesti antropoloog ja moderaator.

Artiklid[muuda]

  • Olin omal ajal Arengukoostöö Ümarlaua esindajana Riigikantselei juures tegutseva säästva arengu komisjoni (SAK) esimees. Kõige uhkema kõlaga positsioon, mis mul kunagi olnud on. Ja samal ajal üks frustreerivamaid ülesandeid, mida ma kunagi olen sattunud täitma. Igal juhul tunnistan, et mu esimeheroll ebaõnnestus. Võiks ju ennast süüdistada, aga põnevam on osutada struktuursetele probleemidele, mis vaevavad nii SAKi kui ka ilmselt mõndagi teist koostöövormi, mille kaudu avalik sektor vabaühendusi kaasata püüab ning vabaühendused poliitikat kujundada proovivad.
  • Kujuta ette, et sul on komisjon, kuhu kuuluvad katusorganisatsioonide esindajad peaaegu kõigist eluvaldkondadest, metsadest terviseedenduseni, kõrgharidusest noorteni. Kõigil neil on sinu organisatsiooni jaoks üliolulise teemaga puutumus ja oma arvamus selle kohta. Sellises laias ringis nad muidu omavahel ei suhtle, komisjon toobki nad nüüd ühise teema all kokku. Ja siis ei sünni võimalusest, kus on ühel ajal ühes ruumis nii palju potentsiaali, sellel olulisel teemal pea midagi! Inimesed käivad koos, väike vähemus võtab häälekalt sõna ja ülejäänutel on heitunud pilk silmis, avalik sektor saab enda jaoks olulised linnukesed kuidagimoodi kirja ja kolme tunni pärast lähevad kõik oma kontoritesse laiali. Düstoopia à la "Maailm kontoris".
  • SAKi puhul on ülesanded kirjas Vabariigi Valitsuse korralduses. Näiteks on SAKi ülesanne esitada valitsusele ja riigiasutustele ettepanekuid ja anda arvamusi pikaajalise säästva arengu küsimustes. Võime nüüd kõik koos pakkuda, kas kedagi huvitavad ettepanekud ja arvamused, mida ei ole küsitud. Samas on muidugi omaette oskus arvata siis, kui keegi pole otseselt midagi küsinud, ja arvata veel nii, et sind ka kuulda võetakse.
  • Infovahetus on kena, aga selleks ei pea tundide kaupa koos istuma. Osalejate huvid on muidugi erinevad. Erinevad on ka hirmud. Kui koos on ka eri põlvkondade esindajad, võib sageli kuulda avaldusi stiilis "seda ei ole mõtet teha, seda me juba üheksakümnendate alguses proovisime ja see ei toiminud". Vähe ei tahaks selle peale mööda seina üles ronida ja aknast välja hüpata. Omaette tase on, kui koosviibijatest keegi ütleb, et tegelikult ei ole ju mõtet üldse midagi teha, sest keegi ei kuula meid niikuinii.
  • Vormub naljakas sundabielu, kus ühendused on kokku toodud, aga nad ei tea, mida tegema peaks, kas on üldse mõtet midagi teha ja miks seda kõike vaja on. Iga koosolek ja kaasamisüritus on muidugi ka nende inimeste nägu, kes seal koos on.
  • Suhtlusstiilid ja koostööoskused on erinevad. Mõni ei räägi üldse. Mõni räägib hästi pikalt, aga asjalikku juttu. Mõni räägib hästi pikalt mingit täiesti suvalist teksti, mis ei vii seltskonda kuidagi edasi. Mõni puhiseb vihast ja ähvardab lahkuda, kui asjad lähevad suunas, mis talle ei sobi. Mõni on tulnud kedagi asendama ja ei saa üldse midagi aru. Küllap on kõigil sellesse koosolekul osalejate portreede galeriisse oma näiteid lisada. Mõnikord juhtub aga nii, et teatud seltskond kaaperdab diskussiooni, räägib peamiselt sellest, kuidas neid ei kuulata, ja teeb maha ülejäänud ideed. Ja nii. Iga. Jumala. Kord. Mõni ime siis, et teised alla alla annavad ja asja teistes, paralleelselt jooksvates töögruppides või kogudes edasi ajavad ning ka tegelike tulemusteni jõuavad.


Intervjuud[muuda]

  • Kui linn on sõbralik kõigi vastu, siis tahetakse seal elada ja olla. Käigud ja askeldused loovad oma linna. Teatud asju on võimalik teha vaid avalikus ruumis. Näiteks pole mõeldav, et ettevõtte terrassile minnakse päevitama.
  • Meil kõigil on sisseharjunud ja meeldivad tegevused, mida teeme kas sotsiaalsete suhete loomiseks ja säilitamiseks või üksi, iseendaga parema kontakti saavutamiseks ja identideediloomeks. Selle kõige käigus me kodustame ruumi, muudame selle enda omaks. Eks muidugi on ka teatrid, poed ja privaatsed ruumid, kuid ühine tegevusruum peab säilima.
  • Antropoloogina on mul tekkinud olukorrast siiralt kahju. Linlastel on ootused oma linnale, neil on ettekujutus, milline võiks nende kodukant olla. Põhja-Tallinna elanikud eeldavad, et meri on osa avalikust ruumist, et veele saab ligi, selle äärde saab minna, seal viibida ka ilma midagi tarbimata. Inimesi häirivad juba praegu igasugused tarad, mis mere ääres jalutamist takistavad. Need on suuresti pandud tööstusele juurdepääsu piiramiseks, kuid loodetakse väga, et piirded ja takistused kaotakse. Neid võetaksegi tasapisi maha, kuid märkamatult hiilivad füüsiliste takistuse asemele uued nüüdisaegsed taradeta tarad, needsamad sildid, mis teatud ühiskonnagrupid ruumist välja tõrjuvad.
  • Urbanistid räägivad, et linnaruum peab olema paljudele ja kavandatud nii, et seal oleks teha eri vanuses, soost ja taustaga inimestel. Sellisel juhul on ruum elav ja seal on põnev olla. Kui öeldakse, et kusagil tohivad istuda vaid kliendid, kes midagi ostavad, siis on seatud selged piirid. Keeld võib lõpuks viia selleni, et ruum muutub igavaks, tühjaks ja kõledaks. Ka neile, kes on oma koha vee ääres peene kokteili ja käsitöösalatiga lunastanud.
  • Üks hea näide on Tallinnas siiski veel: Stroomi rand. Käisin seal alles hiljuti üheks uurimustööks intervjuud tegemas. Seal pulbitseb elust. Näeme inimesi vanuses kuuest elukuust 90 aastani. Vanemad inimesed jalutavad, on endal selleks puhuks spetsiaalselt ülikonna või kleidi selga pannud. Sealsamas on ka sportlased ja koertega jalutajad, kärutajatest ja lastest rääkimata. Kokku saavad eri keelt kõnelejad. Metsas grillivad nii eesti keelt kui ka vene keelt kõnelevad noored, nende kõrval kogunevad Pipedrive'i pusadega välismaalased. See on ideaalne koht, kus kõigil on hea olla, kuhu linnaelanikuna tahaksin minna – seal on huvitav, on, mida vaadata. Nooblid restoranid pole sinna oma väliterrasse püsti pannud.
  • Hirmud ja pettumused saavad alguse just sellistest juhtumitest, kus taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Vastuseis uutele ideedele saab alguse just sellest, usalduse taasloomine on iga pettumuse järel aina raskem.
  • Avaliku ruumi hoidmine ja loomine on selgelt omavalitsuse käes, seda ei saa panna eraettevõtja õlule. Kui see jätta ärimeeste hooleks, siis juhtubki nii, et ühel päeval saab mere ääres istuda vaid siis, kui sa ostad selleks pääsme. Lõpuks on ka linnal sellest kõige rohkem kaotada. Kui toredat avalikku ruumi pole, väljas pole mujal olla kui tarbimist eeldaval väliterrassil, siis kolitaksegi mujale, kuhugi, kus on parem.
  • Põhja-Tallinna keskkonnas väärtustatakse loodust ja mitmekesisust. Loodust peetakse metsikumaks kui näiteks Nõmmel, kus puude all on enamasti pügatud muru, aga ka metsikus Põhja-Tallinnas vastandub see uute teede-tänavate äärde istutatud joonlauaga välja mõõdetud pisikestele puudele ja niidetud mururibale. Mitmekesisust nähakse nii ruumiliselt kui ka sotsiaalselt. Oodatakse avatust merele. Öeldakse, et elatakse küll mere ääres, aga sinna minna ei saa, sest tarad on ees, need takistavad ka kõikvõimalikke jalgsi liikumise otseteid. Küsitakse, miks peab mere äärde autoga sõitma.
  • Põhja-Tallinn on küll sotsiaalselt mitmekesine, kuid ega ühiskonnagrupid kuigi palju üksteisega ei suhtle. Nähakse küll härrasmehi Sitsi poe ees õlut joomas, kuid otsene kokkupuude puudub. Üks koht, kus kõik siiski on võrdsed, on Sitsi Rimi: kassasabas seisavad kõik võrdsena.
  • Uusarendustelt oodatakse samuti seda, et seal saaksid endale kodu lubada ka need, kes ei teeni üle Eesti keskmise palga. Keskklassistumist soovitakse teatud piirini, sest kellelegi ei meeldi, kui tänaval on varahommikul 6.30 kaheliitrise Bockiga viinaninad, kuid üheülbalist sotsiaalset keskkonda tahetakse vältida. Ühesuguse brändiriietusega, ühepalju teenivad inimesed, kes saavad endale Noblessneri kail istumist lubada, viivad lõpuks snobismi, mis pole kasulik kellelegi.
  • Mul on üks näide Pärnust. Nii nagu Noblessneris, on ka Pärnu sadamas koht veesõidukitele. Kailt paadisillale minek on piiratud võrktara ja lukus väravaga. Noblessneri olukord on mõistetav, seal seisavad jahid ja purjekad ning on arusaadav, et neile on juurdepääs vaid omanikel. Pärnus aga ei seisnud paadisilla ääres mitte ühtegi veesõidukit. Sellest hoolimata oli värav lukus, ikkagi ei olnud võimalik vee äärde minna.
Ma mäletan lapsepõlvest, et toona ei olnud paadisillad lukus ja seal sai ujumas käia. Nüüd on sellest kujunenud kellegi privaatne ruum.
  • Niisamuti lasteaedade mänguväljakud ja koolistaadionid – need peaksid olema kõigile kasutamiseks, kuid keeratakse pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetusteks lukku. Noored ei saa käia ei jalgpalli tagumas ega muul moel sportlikult aega veeta. Kas pole ogar, et riigi raha eest ehitatakse lasteaedadele ja koolidele vinged staadionid ja mänguväljakud, kuid sinna kõrvale tuleb rajada veel mänguväljakuid ja välijõusaale, sest haridusasutuste juurde ei lubata minna?
  • Hirm lagastamise ja koristamise ees on küll arusaadav, kuid seda ei tohiks lahendada ärakeelamise ja lukkupanekuga. Oma koha tunde kasvatamisega ei saa tegeleda nii normatiivselt. Seda tuleb harjutada ja sisse kasvatada. Kui avalik ruum lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist ka mitte kuskil harjutada.
  • Kust üldse algab kodu? Kas pärast välisukse sulgemist või ikkagi juba maja eest? Või lausa tänavalt? Tegin äsja intervjuusid ühes Põhja-Tallinna piirkonnas, kus elavad koos nii vene keelt kui ka eesti keelt emakeelena kõnelevad tallinlased. Ühe korteriühistu venelasest esimees ütles, et vanema ja noorema generatsiooni kodu piir on silmapaistev. Kauaaegsed majaelanikud hoolitsevad lillepeenarde eest, hoiavad maja ümbrust ja koridori korras. Noored aga viskavad prügi maha ja kui neile selle kohta märkus tehakse, soovitavad nad võtta prügikoristusfirma, kes kommipaberi üles korjaks.
Kodu piiri on võimalik laiendada. Kas või sellega, kui otsustatakse, et koos hakatakse hoolitsema lillepeenra eest. Ühised tegevused liidavad, teevad ruumi omaks ja kodusemaks.
  • Mida noored enamasti teevad? Istuvad koos igaüks oma telefonis, räägivad omavahel, teevad nalja. Kõrvalseisjatele – täiskasvanutele ja ühiskonnas võimupositsioonil olijatele – paistab see kahtlane tegevus ja seda ei soosita. Lihtsalt niisama ruumis jõlkumisele vaadatakse halvasti, aga selline tänavanurgal passimine ja mitte midagi tegemine on väga vajalik kas või sotsiaalse kontrolli seisukohalt. Kui tänaval on inimesi, hoitakse ka paremini korda.
  • Üks väheseid noorte kohti on rulapargid, kuid ka neid kasutab ainult väike osa, pigem aktiivsed poisid. Tüdrukud ei rulata või ei julge avalikult sõitma minna.
  • Ka noortest rääkimisel ja neile kavandamisel tuleb täpselt mõelda siht­rühmale. Kaheksa-aastasel ja viieteistaastasel on täiesti erinevad ootused ja vajadused.
  • Lapsed ja noored ei sobitu täiskasvanute kategooriatesse, kuid sellest hoolimata ei taha nad tunda tõrjutust. Tõrjutusel on kaks kategooriat: füüsiline ja vaimne. Füüsiline tõrjutus on see, kui noored aetakse kusagilt minema, ei lubata mänguväljakule või kaubanduskeskusesse. Vaimset tõrjutust tunnevad need, kelle tegevust halvustatakse. Noored ei taha, et seda, mida nad teevad, pidevalt valeks peetakse. Nii nagu me kõik, soovivad ka noored tunnustamist ja aktsepteerimist.
  • Koht, kuhu noored kogunevad, kus neile meeldib, on paneelelamute vahelised rohealad. Seal pole sageli midagi, vaid pügatud muru, kaks pinki ja liumägi. Kuid ka seal ei lasta neil olla. On selge, et kui lapsed mängivad, kas või palli, siis nad teevad häält. Enamasti ei meeldi see paneelelamu vanamemmedele ja mängivatele lastele kutsutakse politsei, sest see pole justkui mängimise koht. Aga kus siis on normeerimata mängimise koht? Kunagi oli normaalne, et tänaval mängiti ja kilgati. See ei häirinud kedagi. Tekib küsimus, kes otsustab, kes mida kusagil teha tohib.
  • Jõuame taas avaliku ruumi kasutamise harjumuse juurde tagasi. Kui vanemad on lapsi vedanud parki ja mänguväljakule, pidanud piknikuid ja mänginud sulgpalli, siis suureks kasvades oskavad nad avalikust ruumist ka lugu pidada. Kuni seda ei tehta, sest avalik ruum tundub ehk ebaturvaline, ebameeldiv, ei teki ka linnas elamise kultuuri.