Mine sisu juurde

Õiglus

Allikas: Vikitsitaadid
Maarten van Heemskerk, "Justitia", 1556.

Piibel

[muuda]

Aga õigus voolaku nagu vesi
ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!

Proosa

[muuda]
  • XVII. Õiglane on kõige rahulikum, ent ebaõiglane on kõige enam täis rahutust.
  • XXXIII. Õiglus ei ole miski iseeneses, vaid vastastikuse läbikäimise puhul mistahes paigas alatiseks sõlmitud leping üksteist mitte kahjustada ja ise mitte kahju kannatada.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Enamasti pakutakse meile õigluse pähe seadusi, ja sageli on siis tegu täpselt vastupidise asjaga.
    • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14, lk 15



  • Selliste etteastete rohkuse juures, öeldes küll vahel kibedat tõtt, ta [Aivo Lõhmus] nagu ei märganud, et hakkab kogu oma tõsiisamaalise ilmavaate kiuste sarnanema juba mingi Eesti Vabariigi vastasega (et mitte öelda kukutajaga), kes ei tahtnud uues ajas näha enam mitte kui midagi head.
Siiski, minu meelest aimus selle ägeda ühiskonnakriitika taga pigem mingit kärsitut publitsistlikku sekkumisvalmidust, õiguse- ja õiglusejanu. (Teine selline õiglusefanaatikust kirjanik, keda tundsin, oli küll hoopis teistsuguse ilmavaatega, ent samuti üliemotsionaalne Rudolf Rimmel; mõlema mehe puhul võiks ehk koguni rääkida teatavast missiooniluulust). Aga raevukalt nõutud õiglus võib sageli tekitada hoopis uut ebaõiglust...


  • Ma ei loe just ennastki elurentnike hulka, aga Aivo kirglik tõejanu, valus kaasaelamine ülekohtule, tung viimse sügavuse poole on mulle ja paljudele ta sõpradele olnud ikka mingis suhtes ületamatu latt.


  • Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.
Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?



  • Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)


  • Võib-olla oli proua Cartwright noorpõlves ehtne rästik, mõtles Tom, võib­ olla oli just tema tütre neuroosides süüdi, võib-olla oli ta nii kõvasti tütre külge klammerdunud, et see ei saanudki oma elu elada ega mehele minna, võib-olla oleks tulnud ta hoopis üle parda lükata, mitte temaga tundide kaupa tekil ja­lutada ning tema juttu kuulata, aga tühja kah! Millal maailm enne on õiglase mõõduga mõõtnud? Kas Tomile oli õige mõõduga mõõdetud? Tom tänas mõttes õnne, sest ta oli kahest mõrvast puhtalt välja tulnud. Elu algus oli küll koletult ebaõiglane, mõtles Tom, aga Dickie'ga koos oldud aeg ja kõik pärastine olid selle heaks teinud. Ometi tundis Tom, et Kreekas juhtub midagi halba. Tal oli juba liiga kaua järjest vedanud. Kui ta sõrmejälgede ja testamendi pärast kinni nabitakse ja elektritoolile saadetakse... Kas surm elektritoolil on tõesti nii pii­narikas või surm ise nii hirmus, et novembrist alates nauditud elu seda üles ei kaalu? Vaevalt küll. (lk 188)


  • "Mina ei mõista, kuidas mõni inimene võib olla nii kõva ja kalgi südamega!" ohkas tanta Amanda.
Kuid nüüd lõi tädi Tilde rinna ette ja ta mustad silmad välkusid.
"Mina olen seitse uastat Leena last kasvatanud ja sa tuled mulle ütlema, et ma olen kalgi südamega. Aga missugune sa ise oled!? Kas ma ei ütelnud, et kõik eide asjad, mis kirstus on, suavad Leenale, aga sina kraapisid kõik enesele. Ons sul häbi südames või südant seeski?!"
"Kuidas sa siis sedasi?" kohkus Joosep.
"No kas mul põlegi õigus ämma ärvile? Või pidin selle suurrätiku ja roosa pluusi, mis ma talle kinkisin, ka veel teistele koltserdada jätma?" särtsus tanta.
"Võtnud siis ainult need! Kui sa kord juba niisugune oled. Aga sa ahmisid puha. Ja kui sa loed oma kingitud asju, siis eks see pruun poevillane seelik ja valge siidrätik ole minu kingitud. Kuhu sa need panid? Ja kuhu sa panid eide särgid, linad ja käterätikud? Need oli ta oma käega kedranud ja kudunud ja need oleksid pidanud suama ta tütrele. Mis õigusega sa need enesele ahmisid?" ladus tädi nii, et tanta terav, kolmenurkne nägu läks tulipunaseks.
"Sinna jäi Leenale ka," sisistas ta.
"Jäi," osatas Tilde. "Läksin pärast vuatama, et mis sa jätsid? Ainult kaks viledaks kulunud särki ja eide vanad riided. Pesin need puhtaks ja lappisin kinni, et Leena suaks nendega tööl käia. Paremad jääksid pühapäevaks. Ta oleks suanud mitmeks ajaks riidemurest lahti, aga vuata, sina tegid puhta töö. Ons sul inimese süda sees?"
"Anna kõik tagasi," käskis Joosep pahaselt.
"Ei anna," põrutas Amanda. "Mul on lapsed, kes tahavad riideid saada,ja kus ma neile võtan, kui poed on ammu tühjad. Ja ma pole käinud oma lapsi siit-sealt tea kellega korjamas. Need kõik sinuga saadud." (lk 16-17)


  • Erinevalt Bernhard Giesenist, kes mõistab triumfi ja traumat kollektiivse ajalookogemuse ja ajalootõlgenduse ajaüleste antropoloogiliste kategooriatena, on ajaloolane Reinhart Koselleck rõhutanud ajaloolist pööret Auschwitzi-järgse aja rahvusmälu problemaatikas. Ta eristab kaht liiki negatiivseid mälestusi: neid, mis on seotud verise vägivalla ja alistamisega, mida on maailma ajalugu täis, ent mida ei saa pidada "mõttetuteks", ja neid, mida saab siiski "võimaliku õigluse mõõdupuuga mõõta või hinnata nõutava või kujutletava õigluse alusel." (lk 14)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021


Allikata

[muuda]
  • Liiga palju armu... toob kaasa täiendavaid kuritegusid süütute ohvrite vastu, kes ei oleks pruukinud ohvrid olla, kui õiglus oleks olnud esimesel ja arm teisel kohal.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Õiglus&oldid=107277"