Õndsus

Proosa

Inimese saatus tundub olevat mitte tõde, vaid võitlus tõe nimel, mitte vabadus ja õiglus ning õndsus, vaid võitlus nende nimel.
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14, lk 14

Õndsad on selililamajad, sest nende silmad vaatavad taeva poole!
- A. H. Tammsaare, "Õigusest ja ülekohtust", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 109

Vaimu sügavaimad ihaldused ka oma kõige kaugemale ulatuvais taotlustes on ajendatud alateadlikust tundest, millega iga inimene oma universumile läheneb — kodususevajadusest, selgusenäljast. Inimlik maailmamõistmine — see on eeskätt maailma inimlikuks taandamine, selle inimliku pitseriga märkimine. Kassi universum ei ole seesama mis sipelgakaru universum. Truismil "kõik mõtted on antropomorfsed" pole mingit muud tähendust. Niisamuti ei jää realiteeti mõista ihkav vaim enne rahule, kui ta on taandanud selle realiteedi mõtlemise termineisse. Kui inimene veenduks, et ka universum võib armastada ja kannatada, oleks ta lepitatud. Kui mõte avastaks nähtuste pöörlevates peeglites igavesi seoseid, mis neile ühiseks nimetajaks oleksid ja mis omakorda koonduksid üheks ühtseks printsiibiks, siis võiks kõnelda vaimu õndsusest, mille kõrval õndsate müüt oleks vaid hale surrogaat. (lk 15)
- Albert Camus, "Sisyphose müüt", tlk Henno Rajandi, rmt: "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989

Valged siledad linad kupee magamisasemel olid kui luksuse tipp. Tom silitas neid enne tule kustutamist. Puhas sinakashall tekk, asjalikult pea kohal laksuv must võrk — Tom nautis õndsust, mõtles elumõnudest, mida ta nüüdsest saab endale Dickie rahaga lubada, mõtles vooditest, laudadest, meredest, laevadest, kohvritest, särkidest, eesseisvatest aastatest, mis on täis vabadust ja naudinguid. Siis kustutas Tom tule, pani pea padjale ja jäi peaaegu otsekohe magama — õnnelik, rahulolev ja enesekindlam kui kunagi varem.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 77

On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse (u 347‒419/420 pKr), tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril – mis tema surmapäevana sai uueks sünnipäevaks – langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.
- Marju Lepajõe, "Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks", ERR, 21.10.2018

Luule

Mu hing joob sinu silma särast
uut õndsust alalõpmata,
mu hing on hõiskel sinu pärast,
mu õnn on äravõitmata.

Ma ikka sinu silmis näen
kui paradiisi väravat,-
ma vaatel sinna seisma jään:
sealt näen ma taevast säravat.

Juhan Liiv, "Ainule" (1887), rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 9

Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,
ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,
ja tühjusse suubub tõde –
siis minustki, pole võimatu,
saab viimaks veel palveõde.

Betti Alver, "Karikatuur" kogus "Tolm ja tuli", lk 48

Papp kantslist paukus kange keelega,
kuid viljatusse pinda seeme kukkus.
Maarahvas tönts ja tõrksa meelega
kõik manitsused lihtsalt maha tukkus.

Küll noomiti, et „pörgus põleb öel“,
ja „öndsust nöuda“ kästi ristihingi,
kuid süütejõust jäi puudu sõnasöel
ja vaimne öö jäi kestma ümberringi.

August Sang, "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe", rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 561

juhtus nii
et Anne-Lii
ei mahtund
koolipinki
sest kandis kooli-
kleidi all
va naabri-Tõnni
kinki
mingi tüse
tunne tärkas
samuti ka Tõnnis
kuigi mitte otseselt
vaid hoopis kaudselt õnnis

Juhan Viiding, "Pinginaabrid" kogus "Detsember" lk 44

Kirjandus