Viies osaline

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 13. veebruar 2021, kell 21:32 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

"Viies osaline" on Kanada kirjaniku Robertson Daviese (1913-1995) romaan, esimene osa nn Deptfordi triloogiast. Originaalis "The Fifth Business", ilmus 1970. Mati Soomre eestikeelne tõlge ilmus 1990. Tsitaadid Eesti Raamatu väljaandest 1990. Romaan on minajutustus, jutustab eluaegne õpetaja Dunstan Ramsay.


  • Poiss on mees vähendatud mõõtkavas ja ehkki vahetevahel võib ta ilmutada niihästi silmapaistvat voorust kui ka iseloomujooni, mis lapselikkuse tõttu näivad võluvad, on ta ühtlasi salasepitseja, omakasupüüdja, äraandja, juudas, suli ja kaabakas, ehk lühidalt: mees. (lk 14)
  • See on üks eluteatri julmusi: igaüks meist peab end lavatäheks ega taha kuidagi tõsiasja omaks võtta, kui ta tegelikult on kõigest kõrvalosatäitja või koguni statist. (lk 21)
  • Väejuhid ja ajaloolased on õiged mehed sõdade kohta mõtteid vahetama; mina olin jalaväes ja enamasti ei teadnud, kus ma olen või mis ma teen, peale selle et täidan käske ja püüan mind mitmekesises valikus varitsevate jubedate tapmisviiside kiuste ellu jääda. (lk 66)
  • [Mary Dempster:] Ainult üht tasub meeles pidada: juhtugu mis tahes, kartmisest ei ole kasu. (lk 64)
  • Sellest ajast olen püüdnud heatahtlikult suhtuda inimestesse, kes ükskõik mille poolest on väljapaistval kohal; me määrame neile rolli ja kõige õigem on neid vaadelda kui osatäitjaid, ilma et püüaksime neid umbusaldada teadmiste põhjal nende lavatagusest elust - kui nad vaid ise seda keset lava ei tiri. (lk 86)
  • Ma kiindusin ajaloosse sügavalt. Erialaks valisin ta seetõttu, et olin sõjapäevil tundnud, kuidas jõud, mille üle mul pole mingit võimu, kasutavad mind eesmärkidel, millest ma midagi ei taipa. (lk 109)
  • ... tema silmis seisnes elu tegelikkus välistes asjades, samal ajal kui minu ainuke tegelikkus oli vaimne - mõistuslik, nagu ma kujutlesin tollal, kui ma polnud veel aru saanud, milline julm irvhammas ja nurjatu isand võib olla intellekt. (lk 113)
  • Boy kujutas endast džässiajastu täiuslikku näidist, lausa Scott Fitzgeraldi romaanikangelast. Talle oli kogu tema elu jooksul iseloomulik, et pidevalt kujutas ta endast millegi täiuslikku näidist, mille keegi teine oli tuvastanud ja määratlenud. (lk 113)
  • Issand, kui kole aeg on noorus! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada! (lk 114)
  • Kui poisile pole head õpetajat võtta, laske tal rinda pista mõne hingelt vigasega või eksootilise soss-sepaga, aga ärge määrake talle lihtsalt halba igavat õpetajat. Eks selle poolest olegi erakoolid riigikoolidest üle, et seal võib õpetajaskonna sekka sokutada paar haritud hullu, ilma et peaks end kellegi ees õigustama. (lk 124)
  • Oh jaa, ma tean, et vabas õhus olla on tore asi, kui sind kuskil ootab söök ja peavari, aga kui ei oota, lähed hulluks: hapniku ja nälja segu viib aru peast igaühel, kellele see pole loomupärane nagu metslasele. (lk 133)
  • [Preester Regan:] Teid tarku ja kujutlusvõimelisi mehi on palju, kes tahavad emakirikuga flirtida, aga ma kinnitan teile, et ta ei ole flirtija daam. Teile meeldib romantika, kuid iket te ei kannata. (lk 137)
  • Maja haises desinfektsiooni järele, ent lõhnade seas oli eksimatult ülekaalus too meeleheitehõng, mida nii sagedasti on tunda vanglas, kohtusaalis ja hullumajas. (lk 164)
  • Poistel lähevad silmad pungi, kui nad avastavad, et ma tõepoolest oskan lugeda prantsuse, saksa ja ladina keeles, aga neile tuleb kasuks teada saada, et nood keeled on olemas ka väljaspool klassiruumi; mõni kolleeg vaatab mu raamatuid muiates ning paar tõsimeelset eeslit on levitanud kuulujuttu, et "ma lähen üle Vatikani rüppe"; vana Eagles (kaua enne Teie aega) võttis oma kohuseks hoiatada mind Rooma metsalise eest ja küsis retooriliselt, kuidas ma ometi võin "paavsti seedida". Sestsaati on miljonid seedinud Hitlerit ja Mussolinit, Stalinit ja Maod ning meie oleme seedinud mõnd demokraatlikku juhti, kes tuli alla neelata erilise isuta. Paavsti seedimine on nendega võrreldes tühiasi. (lk 165)
  • Ma paistsin olema ainuke endale tuttav isik, kellel pole plaani, mis tõstaks maailma jalule ja pühiks pisara igast silmast. Mõni ime, et ma end omal maal võhivõõrana tundsin. (lk 168)
  • Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga inimteadmiste või teooria või usu tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist. (lk 169)
[Padre Blazon:] Joosep on ajaloo kõige ülistatum sarvekandja. Kas ei usurpeerinud Jumal Joosepi kohustusi, kui ta tema naise oletatavasti kõrva kaudu rasestas? Kas ei nimeta noored ulakad seminaristid naisterahva sine qua non'i seniajani auricula'ks - kõrvaks? Ja kas pole Joosep üle Itaalia tuntud kui Tio Pepe - Onu Joss -, keda hüüavad appi murelikuvõitu abielumehed. Võin teile kinnitada, et Püha Joosep kuuleb sarvekandmise kohta rohkem palveid kui elumaja otsimisest või koogiküpsetamisest. Põrandaaluses hagioloogias, millest ma teile lubasin rääkida, sosistatakse õigupoolest, et ka Neitsi Maarja ise sündis Joakimile ja Annale Issanda isikliku sekkumise kaudu ja oli seega nii Jumala tütar kui ka Jumala teinepool. Kreeklastelgi poleks siin midagi täiustada, või mis?
  • [Padre Blazon:] Pühak saavutab võidu patu üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut armastame, ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle vigu. Muidugi mitte alati seksuaalseid. Aquino Thomas oli tohutu paks, Pühal Hieronymusel oli kole äkiline meel. See lohutab pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab varju heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal lootust.
Teinekord ma imestan, mispärast on nii vähe pühamehi, kes oleks ka targad olnud. Mõni muidugi oli, aga rohkem on lausa nürimeelseid. Paneb tihti endalt küsima, kas mitte ei hinda Jumal tarkust madalamalt kui sangarlikku voorust. Tarkus pole ju kuigi vaatemänguline... ei see üle taeva sähvi. (lk 173)
  • [Padre Blazon:] Mina pühakuks teha ei saa ja paavst ka mitte. Me saame ainult pühakuks kuulutada, kui täiesti ilmne tõendusmaterjal näitab, et keegi on püha. Kui teie teda pühakuks peate, on ta teile pühak. Mida te veel tahate? See ongi meie mõistes tõetruudus hinges ja teil pole mõtet nõuda terve ilma nõusolekut. Ta on protestant. Ja mis sellest? Muidugi on protestant niisama hästi kui poolest saadik ateist ja teie loendamatud usulahud pole kedagi oma pühakuks tunnistanud pärast niinimetatud reformatsiooni. Kuid poleks sugugi kristlik eeldada, et protestantide hulgas ei esine sangarlikku voorust. Usaldage omaenda otsustusvõimet. Just selle õiguse maksmapanekuks te protestandid nii koledat lärmi lõite. (lk 174)
  • [Padre Blazon:] Elu ise on liiga suur ime, et peaksime lärmi lööma tühiste jõnksukeste pärast selles, mida me ülespuhutult kutsume loodusseaduseks. (lk 175)
  • [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... Kristusest näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid tulest välja tooma. Mis nad ütlevad, kui ta nagu eelmine kord tuleb ja laostab viinamäenikke, peksab ühel päeval rahavahetajad pühakojast välja ning sõbrustab järgmisel rikastega? Teate, tal on kole äkiline iseloom, kahtlemata isalt päritud. Kas ta tuleb kui läänemaalane... ütleme iirlase või teksaslase kujul ... kuna kristluse kants on Läänes? Vaevalt ta enam juut on, sest siis läheks asi päris hulluks. Araablased naeraksid end ribadeks, kui Iisrael pakuks välja kahtlasevõitu trooninõudleja. Kas ta lahendab vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel? Kõik need küsimused näivad kergemeelsed nagu lapse küsimused. Kuid kas ei öelnud ta ise, et me peame olema kui lapsed? (lk 176-177)
  • [Padre Blazon:] Kuulge, Ramezay, kas te olete kuulnud, mida ütleb Einstein? Einstein, suur teadlane, mitte mõni jesuiit nagu vana Blazon. Ta ütleb: "Jumal on salakaval, aga mitte pahatahtlik." Siin on natuke kainet juudi elutarkust teie protestantlikule pilla-palla mõistusele. Katsuge mõista salakavalust ja lakake virisemast pahatahtlikkuse üle. (lk 178)
  • [Padre Blazon:] Ma olen üsna tark vana veidrik, kuid ma pole mingi kõrbeerak, kes oskab tõtt kuulutada ainult siis, kui tal soolikad näljast korisevad. Ma olen kibedasti ametis vana mehe raske ülesande kallal: püüan keha elutarkust ühendada hinge elutarkusega, et neist kahest saaks üks. Minu vanuses ei saa hinge kehast lahutada ilma piina ja hävinguta, mille mõjul ei räägita muud kui meeletuid valesid! (lk 178)
  • [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on dogma järgi karmid ilma müütide luulelise iluta. (lk 226)
  • [Dunstan Ramsay Boy Stauntonile:] Sa lõid Jumala oma näo järgi, ja kui sa avastasid, et temast pole kasu, ütlesid temast lahti. Psühholoogilise enesetapu üsna levinud vorm. (lk 242)
  • [Padre Blazon:] Saatan tunneb meis kõikides nurgataguseid, millest Kristusel endal pole aimu. Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid. Üldiselt me kohtleme Saatanat häbiväärselt ja mida halvemini me teda kohtleme, seda rohkem ta meie üle naerab. (lk 250)