Anne Brontë

Anne Brontë, 1834. Akvarelli autor on tema õde Charlotte Brontë.

Anne Brontë (17. jaanuar 1820 Thornton, Yorkshire, Inglismaa – 28. mai 1849, Scarborough, Yorkshire) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest (Charlotte, Emily, Anne) noorim. Tema pseudonüüm oli Acton Bell. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Agnes Grey" (1847) Ragne Kepleri ja Anne Lange tõlkes (LR 4-6/1998) ja "Wildfelli härrastemaja rentnik" ("The Tenant of Wildfell Hall", 1848) Kalevi Kvelli tõlkes 2013. aastal.

• Sooviksin, et Jumal arvaks armulikult heaks mind säästa, ja mitte ainult isa ja Charlotte'i pärast, vaid sest et ma igatsen teha siin ilmas pisut head, enne kui siit lahkun. Mul on peas tulevikuplaane mitmeteks tegevusteks – küll piiratuiks ja tagasihoidlikeks, ent ma siiski ei sooviks, et need tühja jookseksid ja mu elu jääks nii vähetulemuslikuks.
  • Kirjas 5. aprillist 1849. aastal, elu eelviimasel kuul

"Agnes Grey"

Anne Brontë, "Agnes Grey" (1847) tlk Ragne Kepler ja Anne Lange, LR 4-6/1998.

• Kõik tõestisündinud lood on õpetlikud; mõnest, tõsi, on iva leida raske, ja on see käes, siis paistab ta nii tühine, et kuivetanud, krimpsus tuum tasub vaevu pähkli purustamise vaeva. (lk 5, romaani avalause)

• Minu isa oli kirikuõpetaja Põhja-Inglismaal, õigusega kõigi poolt austatud mees, kes nooruses oma teenistusest ja väikese pärusvara tulust üpris mugavalt ära elas. Minu ema, kes abiellus temaga vastu sõprade soovitusi, oli mõisahärra tütar ja tarmukas naine. Asjata selgitati talle, et vaese pastori abikaasaks saades tuleb tal loobuda oma kalessist ja toatüdrukust ja igasugusest jõukusest ja särast ja hiilgusest, mida tema aga vaevalt elu põhivajadusteks arvas. Kaless ja teenijanna olid küll mugavad asjad, ent tänu Taevale, tema enda jaladki kandsid ning käed olid terved otsas. Noobel maja ja avar park pole iseenesest põlastamisväärsed, ometi elanuks ta pigem maamajakeses ühes Richard Greyga kui palees ükskõik millise teise mehega maailmas. (lk 5)

• Kuuest lapsest tulime imiku- ja lapsepõlveea ohtudest võitjana välja vaid mina ja õde Mary. Mina viis-kuus aastat nooremana jäin alati pere pesamunaks: isa, ema ja õde hellitasid mind ühtemoodi — mitte et rumalad järeleandmised oleksid mind tujukaks ja ohjeldamatuks muutnud, küll aga tegi nende lakkamatu headus mind abituks ja sõltuvaks — saamatuks elumurede ja saatuselöökide vastu võitlemisel. (lk 6)

• Olgugi rikkusel oma võlud, polnud minusuguse kogemusteta tüdruku silmis vaesuski kohutav. Tõtt-öelda on kitsikus omaenda võimete ja võimaluste proovilepanekuks isegi virgutav. (lk 8)

• Ema mõtles ainult isa lohutamise, võlgade tagasimaksmise ning kulutuste kärpimise peale, isa seevastu oli juhtunust täielikus masenduses: tema tervis, jõud, meeleolu langesid allapoole arvestust, päriselt ei kosunud ta enam kunagi. Tulutult tegi ema pingutusi isa lohutamiseks, toetudes seejuures isa jumalakartlikkusele, vaprusele, tunnetele ema enda ja meie vastu. Need tunded aga olidki isa suurim piin: meie pärast oli ta ju nii väga tahtnud oma vara suurendada, meie huvides andunud nii uhkele lootusele, mille purunemine nüüd ta kibedasse ahastusse tõukas. Ta vaevles südametunnistuse piinades, et polnud hoolinud ema nõuandeist, mis oleksid võinud teda vähemalt koormavatest võlgadest saasta, süüdistas lõputult ennast, et ema endise auväärse, muretult küllusliku põlve asemel peab nüüd viletsuses ja vaesuses virelema. Näha, kuidas tema toredast, haritud, kord nii austatud ning imetletud naisest saab toimekas koduperenaine, käed ja pea alatasa hõivatud kodutööde ja majandamismuredega, mõjus isa hingele nagu rist ja viletsus. Valmisolek, millega ema oma kohustusi täitis, rõõmsameelsus, millega talus saatuselööke, ning headus, mis ei lasknud ühtki katsumust mehe süüks arvata, ainult süvendasid selle leidliku enesepiinaja kannatusi. Nii näris mõte ihu, kurnas närvikava, see omakorda tegi mõtted üha painajalikumaks, kuni tervis nende mõjul ja toimel tõsiselt halvenes ja mitte keegi ei suutnud isa veenda, et meie olukord pole ju pooltki nii sünge, nii lootusetu, kui tema haiglaslik kujutlusvõime talle ette maalib. (lk 8-9)

• Minu õpetamis- ja kasvatamiskohustused ei muutunud hoolealustega harjumisel mitte kergemaks, vaid kujunesid nende iseloomude ilmsikstulekul pigem vaevalisemaks. Õige varsti leidsin, et sõna "kasvataja" on vähemalt minu puhul paljas pilkesõna: mu õpilastel polnud sõnakuulelikkusest rohkem aimu kui metsikul, perutaval varsal. Harilik kartus isa pahura tuju pärast ja samuti hirm karistuse ees, millega ta lapsi enda ärritamise pärast nuhtles, hoidis neid enamasti tema juuresolekul vaos. Tüdrukud tundsid ka ema pahameele ees teatud hirmu ja poisski võis aeg-ajalt preemia lootuses emale meelepäraselt käituda, minult polnud aga mingit preemiat loota, ja mis puutub karistamisesse, siis oli mulle mõista antud, et selle eesõiguse jätavad vanemad endale; ja samas ootasid nad, et mina suudan õpilasi talitseda. Teisi lapsi võib keelata hirm viha ees või innustada heakskiidusoov - neid ei mõjutanud aga ei üks ega teine. (lk 25-26)

• Õpetamine oli vaevaline nii kehale kui ka hingele. Pidin lapsi taga ajama, et neid kätte saada, tassima või vedama neid laua taha ja sageli seal väevõimuga tunni lõpuni kinni hoidma. Tomi panin tihti nurka, istudes ise tema ette toolile, käes raamat, mis sisaldas väikest ülesannet, mille Tom enne vabakssaamist pidi peast üles ütlema või ette lugema, poiss polnud piisavalt tugev, et mind ja tooli eest ära lükata, nii seisis ta keha väänates ja pentsikult nägu moonutades — kõrvalisele vaatajale olnuks see kindlasti naljakas, aga mulle mitte —, kisendas valjusti ja tegi, nagu nutaks, aga pisaraid ei tulnud. Teadsin, et ta teeb nii üksnes minu kiusamiseks, ja püüdsin seepärast, ise kannatamatusest ja ärritusest sisemiselt värisedes, kindlameelselt varjata iga nähtavat häirituse märki ja teesklesin, et istun rahulikult ja ükskõikselt, oodates, mil ta oma meelelahutusest tüdineb ja jookseb aeda, heitnud enne korraks pilgu raamatusse, et lugeda või korrata neid väheseid sõnu, mida talt nõuti. Mõnikord ei viitsinud ta kirjutada ja ma pidin ta kätt kinni hoidma, et ta ei saaks sihilikult paberit ära sodida või tinti täis plätserdada. (lk 27-28)

"Wildfelli härrastemaja rentnik"

Anne Brontë, "Wildfelli härrastemaja rentnik", tlk Kalevi Kvell, 2013.

• Juhul, kui olen tõesti läinud liig kaugele, üritan edaspidi ennast ja lugejaid hoolikamalt säästa, kuid kui tegu on pahede ja kõlvatute isikutega, siis on minu meelest õigem kujutada neid niisugustena, nagu nad on, mitte sellistena nagu nad soovivad välja paista. (lk 8, eessõna teisele trükile)
• Kui ma suudan lahutada meelt, siis püüan sedagi teha, kui aga tunnen, et mu kohus on kõnelda Jumala abiga ebameeldivat tõtt, siis ma ka kõnelen seda, kahjustagu see või mu nime ja rikkugu pealegi lugeja lugemisrõõmu ning minu kirjutamisrõõmu. (lk 9, eessõna teisele trükile)
• Kõik romaanid on või vähemalt peaksid olema kirjutatud nii meestele kui ka naistele ja ma ei suuda kujutella, et meesterahvas võiks endale lubada kirjutada midagi seesugust, mida naistel ei sünni lugeda, ega mõista arvata, miks peaks laitma maha naisautorit, kes on kirjutanud midagi, mida meestelgi väga hästi sobib lugeda. (lk 10, eessõna teisele trükile)

• Mu ema oli teinud kõik, veenmaks mind, et ma olen võimeline suurteks saavutusteks, isa jälle oli veendunud, et auahnus on kindel tee hävingu poole ja hukatuse sünonüüm, ning ei tahtnud ei minu ega ka muude surelike ligimeste püüetest elutingimuste parandamiseks kuuldagi. (lk 15)
• Kui naisterahvas alandub vabandama, pole ju enam mõtet viha edasi pidada, ning me lahkusime heade sõpradena; seekord surusin ta kätt soojalt, mitte pahaselt, nagu viimati. (lk 56)
• "Aga," mõlgutasin, "ma ju ei peakski abielluma Elizaga, sest mu ema sellele nii vastu on, ja ma ei tohiks eksitada tüdrukut, nagu oleks mul kavatsus teda naida. Kui toimin otsekoheselt, on mul kergem vabaneda tema leebest, ent katkematust püüdest saavutada mu üle mõjuvõimu: kuigi proua Graham on ehk sama vastuvõetamatu, avaneb mul võimalus ravida rasket haigust kergemaga, nagu arstid ütleksid. Ma ei kavatse ju tollesse nooresse lesesse kõrvuni armuda ega tema minusse - viimane on täiesti välistatud -, kuid kui ma otsin ta seltsi vaid selleks, et elust pisut rõõmu tunda, on see mulle kindlasti lubatud, leidsin. Kui ta varjutab Eliza otsekui ere jumalik täht tuhmi lühtrikuma, siis seda parem. Ah, mul on raske sellele kõigele mõelda." (lk 59)