Mine sisu juurde

Väärikus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eneseväärikus)

Proosa

[muuda]
  • Lihtsalt suur mees tunneb mõnu sellest, et saab kõiki enda ümber oma jõu kõikvõimsusega alla suruda ning näha maailma enda ees põlvili maas; tõeliselt suur vaim püüab nii paljusid kui võimalik panna endaga ühte jalga käima ja tunneb end kõige väärikamana siis, kui kõik mõttekaaslastena tema kõrval seisavad. Kes puutüve püsti ajab ja seda püsti hoiab, on selgelt tugevam kui see, kes puu langetab. Kes suudab valitseda vaid mõistuse ning inimväärikuse arvelt, rakendab jõuetuse süsteemi. Seal, kus väikesed suurte ees küürutavad, ei ole suured kindlasti väikeste eest nagu kord ja kohus kaitstud. Inimene loobub oma väärikusest, kuid temast ei saa kunagi selle sõpra, kes talt selle röövib. (lk 36)
  • Teatud niinimetatud kuriteod, nt ketserlus, vastuhakk, vabasurm, on pühamast püham asi, mida inimese loomus võib ilmutada. Kõik, mille mõistus ning jumalik alge meis on ülevaks tunnistanud, on despotism ja lollus mõistnud teotusse ning surma. Inimkond on selle raasukese valgust, mida ta maitsta saab, endale kätte võitnud uskmatuse ning uurijavaimuga. Õiglus juurdub ainult tänu julgele vastuseisule omakasupüüdlikele. Kui mul ei lasta enam elada minu natuurile omases väärikuses, riivamata minu silmis kõige pühamaid asju, jätan ma selle kõlvatuse, orjuse ja türannia möllu lihtsalt maha. (lk 40-41)



  • Väärikus on isiksuse väline, plastiline tunnus, tundlikkus tõe suhtes - sisemine, meloodiline.


  • Tomile meeldisid kallid asjad, neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid eneseväärikust.


  • Poolas on väärikus ja austamine mõttetult ühendatud: kas inimene on tõsine ja teda austatakse, või siis lendab uksest välja rentslisse või tsirkusesse. Aga poolalik tõsidus ja väärikus on enamasti täispuhutud udutamine või nutune igavus. Teistes kultuurides võib olla inimene, kes ei ole tõsine, austatud piiritult, nt Mark Twain, Chaplin, Oscar Wilde.


  • Tarumi Jaak vahetas tühja koti teise kaenla alla ja lisas sammule pikkust. Tema vaba käsi viskas hoogsaid kaari, kuid jalg jooksule üle ei läinud. Mehel ei passi joosta, ja Tarumi Jaagu taolisel, kes elus juba igasuguseid päevi näinud, liiatigi mitte. Kõik need külavahetanumad, mis ta tänagi läbi pidi kõndima, käis ta ühesuguse väärika sammuga, kuigi hing oli elusat tuld täis, nõelutud kott kaenla all ühteviisi tühi ja taskupõhjas ainult peotäis kõlisevat metalli. (lk 38)
    • Veera Saar, "Puud otri", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 38-41
  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
  • Praegu polnud sellel poisil veel rasvaraasugi, olid üksnes kondid ja musklid ja sa uskusid, et poeg peaks sulle küll tänulik olema, et sa ta juba põlvepikkuselt tööle sundisid. Aga ühel päeval, kui sa riivamisi sellest märku andsid, lootes kiitust teenida, ajas poiss jalad harki, tõstis käed üles ja pahvatas:
"Vaata, siin on su töö ja tugevus — mu käed ei lähe enam sirgeks! Sinu talu pärast pean ma nüüd surmani kõverate kätega ringi käima!"
Ta sülitas ja raputas rusikaid, nagu tahaks ta nendega sulle kallale tormata, ja sa märkasid alles nüüd, et su poja käed on küünarnukkidest kanged, poiss ei saanud neid enam päris sirgeks ajada. Sa ei mõistnud, kuidas on see võimalik, et sinu käed, kes sa olid pidanud võõrast teenima, olid sirgemad kui su pojal, kes ometi kasvas oma vanemate talus. Alles ajapikku hakkas sulle selguma, et sinu käed oli päästnud asjaolu, mida sa seni kõige suuremaks alanduseks olid pidanud — kümme aastat karjasepõlve. Tollimäel ei saanud ükski poeg kümmet aastat karjas käia, perepojale poleks see sobinud ja talu teised tegemised poleks seda lubanud. (lk 57-58)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Kui oled ummikus, alusta väärika elu otsinguid lihtsatest igapäevastest asjadest. (lk 13)
  • Eneseväärikus tähendab seda, et sa täidad oma kohuseid mitte üksnes teiste, vaid ka iseenda ees. (lk 18)
  • Eneseväärikus on ainus, mis paneb teisi sinust lugu pidama. (lk 33)


  • Olime koos Barackiga elanud nüüdseks üle kuue aasta teadlikuna, et meie ise oleme provokatsioon. Kui vähemused üle riigi olid poliitikas, äris ja meelelahutuses tasapisi omandamas mõjukamaid rolle, sai meie perekonnast selle kõige silmapaistvam näide. Meie elamist Valges Majas olid tähistanud miljonid ameeriklased, kuid samas soodustas see teiste seas reaktsioonilist hirmutunnet ja rahulolematust. Vihkamine oli vana ja sügav ning sama ohtlik nagu alati.
Me kannatasime seda perekonnana, me kannatasime seda rahvana. Ja me elasime edasi nii väärikalt, kui suutsime. (lk 406)
  • Olin lapsepõlvest saati uskunud, kui tähtis on astuda vastu jõhkarditele, samal ajal mitte langeda nende tasemele. Ja ausalt öeldes seisime me praegu silmitsi ühe jõhkardiga, mehega, kes muu hulgas alandas vähemusi ja väljendas põlgust sõjavangide vastu ning pani praktiliselt iga oma väljaütlemisega meie riigi väärikuse proovile. Ma tahtsin, et ameeriklased mõistaksid, et sõnad loevad - et see vihkamist täis keel, mida nad kuulevad oma televiisoritest, ei kajasta meie riigi tõelist vaimu, et meil on võimalik selle vastu hääletada. Ma tahtsin apelleerida väärikusele - ideele, et me võime suuta rahvana jääda truuks kõige olulisemale, mis oli hoidnud minu perekonda mitu põlvkonda. Väärikus oli meid alati välja aidanud. See oli valik - ja mitte alati kerge valik, kuid inimesed, keda ma oma elus kõige rohkem austasin, otsustasid üha uuesti selle kasuks, iga jumala päev. Barackil ja minul oli moto, mille järgi me püüdsime elada, ma esitasin selle tol õhtul lavalt: kui nemad langevad madalale, siis meie tõuseme kõrgele. (lk 416-417)



  • Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
  • Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539-540)
  • Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)

Luule

[muuda]

väärikus on kivi
mille all hingitseb elu
solvumise kalts kurgus

  • Triin Soomets, "* väärikus on kivi" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 315
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Väärikus&oldid=110820"