Huuled: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 11. oktoober 2020, kell 23:02

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.

* Õpetussõnad, 5. ptk, salmid 3-4

Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!

Ülemlaul, peatükk 4, salm 11

Tema silmad - tuvid vete keskel -
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.

Ülemlaul, 5:13, tõlkinud Vello Salo

Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 215

Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
- Eduard Bornhöhe, "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk

Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93

Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.

Debora Vaarandi, "Öö" (1958)

Tahaks tänu laulda
maale hallile,
vajutada huuled
käele kallile.

Kersti Merilaas, "Rukkilill" (1962)

Kuid vastajal on niisked silmad:
"Kas mäletad veel kevadet,
kui Toomelt siniselged ilmad
tõid sulisevat sulavett...?
Kui juunituule sametsõõmus
all luhal hällis kastehein,
ja olid päikesest ja rõõmust
mu huuled punased kui vein...?

Linda Ruud, "Süüdistus"

Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.

Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.

Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48

Ut pictura... Huuli, mis põimuma määratud,
pilke, märke, päevi praeguseks kadunuid
püüan ma koondada siia kui ümberpööratud
teleskoobi vaateväljale — hääletuid,
liikumatuid, kuid elavaid.

Eugenio Montale, "Lehvik", tlk Paul-Eerik Rummo, Looming 1/1976

ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk

Aino Pervik, "Lill" kogus "Umimetsades" (1977)

Tuul tõstis ta punase salli,
see loitis kui tulehaav.

Tagasi, tüdruk, kuuled,
meile majadest kisati.
Ta kuumad ja kurvad huuled
veriseks visati.

Doris Kareva, "Elupäev" kogust "Puudutus" (1981)

Segan suhkrut malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
Enam iial ma ei tee.

Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
Lausa keisrite palee.

Priidu Beier "Segan suhkrut malbelt tassis"

Välislingid

@@ 6. rida: / 6. rida: @@
 Sest võõra naise huuled tilguvad [[mesi|mett]]
 ja tema suulagi on libedam kui õli.
-Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
+Aga viimaks on ta kibe nagu [[koirohi]],
-terav otsekui kaheterane mõõk.
+terav otsekui kaheterane [[mõõk]].
 </poem>
 * * [[Õpetussõnad]], 5. ptk, salmid 3-4
@@ 13. rida: / 13. rida: @@
 <poem>
-Su [[huuled]] tilguvad kärjemett, mu [[pruut]],
+Su huuled tilguvad kärjemett, mu [[pruut]],
 sul on keele all mesi ja [[piim]],
-ja su riiete [[lõhn]]
+ja su [[riided|riiete]] [[lõhn]]
 on otsekui Liibanoni lõhn!
 </poem>
@@ 24. rida: / 24. rida: @@
 <poem>
 Tema [[silm]]ad - [[tuvi]]d [[vesi|vete]] keskel -
-kümblevad [[piim]]as,
+kümblevad piimas,
 [[ripsmed|ripsmekallaste]] kaares,
 ta palged kui palsamipeenrad,
 lõhnavad kuplid;
-liiliad on tema [[huuled]],
+[[liilia]]d on tema huuled,
 nõrguvad mürrimahla.
 </poem>
@@ 34. rida: / 34. rida: @@
-* Äkki ilmus [[tapeet|tapeedi]] varjust täiuslik [[valge]] [[käsi]]vars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma [[huuled]] aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära [[sõrmus]]e. Otsekohe sulgus [[uks]] ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
+* Äkki ilmus [[tapeet|tapeedi]] varjust täiuslik [[valge]] [[käsi]]vars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära [[sõrmus]]e. Otsekohe sulgus [[uks]] ja D'Artagnan leidis enese pilkasest [[pimedus]]est.
-** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 25
+** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 215
-* Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja [[nägu|näo]] üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et [[janu]] kustutamatu oli!
+* Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja [[nägu|näo]] üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele [[suu]]le, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et [[janu]] kustutamatu oli!
 ** [[Eduard Bornhöhe]], "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", 7. peatükk
-* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
+* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema [[patt]]udega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
 ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93
@@ 70. rida: / 70. rida: @@
 <poem>
-Kuid vastajal on niisked [[silm]]ad:
+Kuid vastajal on niisked silmad:
 "Kas mäletad veel [[kevad]]et,
 kui Toomelt siniselged [[ilm]]ad
-tõid sulisevat [[vesi|sulavett]]...?
+tõid sulisevat sulavett...?
 Kui juuni[[tuul]]e sametsõõmus
 all luhal hällis kastehein,
 ja olid [[päike]]sest ja [[rõõm]]ust
-mu [[huuled]] [[punane|punased]] kui [[vein]]...?
+mu huuled [[punane|punased]] kui [[vein]]...?
 </poem>
 * [[Linda Ruud]], "Süüdistus"
@@ 87. rida: / 87. rida: @@
 Ja need huuled, palavad ja ahned.
-Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.
+Ja see [[vihm]], mis tasa trummi lööb.
 </poem>
 * [[Paul-Eerik Rummo]], "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48
@@ 104. rida: / 104. rida: @@
 <poem>
 ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
-mu [[huuled|huultele]] [[käopäkk|käopäka]] kuri [[õis]]
+mu huultele [[käopäkk|käopäka]] kuri [[õis]]
 mis üleni kahvatulilla ja rusk
 ja pingul ta vars ja siis veel see tusk
@@ 114. rida: / 114. rida: @@
 <poem>
-Tuul tõstis ta punase salli,
+Tuul tõstis ta punase [[sall]]i,
 see loitis kui tulehaav.
@@ 129. rida: / 129. rida: @@
 Segan [[suhkur|suhkrut]] malbelt tassis,
 Kus nii armsalt aurab tee.
-Ühtki pahandust või [[patt]]u
+Ühtki pahandust või pattu
 Enam iial ma ei tee.