Helen McCloy

Helen McCloy (6. juuni 1904 New York – 1. detsember 1994 Woodstock, NY), kasutanud ka pseudonüümi Helen Clarkson, oli Ameerika Ühendriikide krimikirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema romaan "Kaks kolmandikku vaimu".

"Kaks kolmandikku vaimu"

Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu". Tõlkinud Viktor Kerge. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, Mirabilia sari.

Originaali esmaväljaande tiitel: Helen McCloy, "Two-Thirds of a Ghost", New York: Random House, 1956.

Sõna "truu" maksis talle grimassi, kuid südamlikum lõpetus oleks olnud ehk veelgi kohatum. Sedakorda ei kasutanud ta allkirja kritseldamiseks värvipliiatsit. Ta leidis käekotist täitesulepea ja kirjutas hoolikalt oma nime, mõistatades endamisi, mispärast küll vaen nõuab rohkem viisakust kui poolehoid. (lk 6)
Laste tubades on juukseharjadel ja kammidel, hambaharjadel ja hambapastatuubidel nagu tiivad küljes ja nad kaovad kohe, kui sa selja pöörad. (lk 8)
Poissmehepõli viletsates möbleeritud tubades oli Gusi teinud korralageduse suhtes ükskõikseks nagu mustlase. "Miks ei tohi ma televisioonisaate käsikirja köögis salatikausis hoida? Kui ta on seal, saan ma vajaduse korral ta alati sealt kätte." (lk 8)
Nagu paljud teisedki asjaarmastajad kirjanduspõllul, avastas ka Philippa peagi, et elukutselised kirjanikud on oma raamatutes palju külgetõmbavamad kui tegelikus elus. Mitmel andekal ja seetõttu ka äriliselt Tonyle kasulikul autoril oli üpris pöörane iseloom ja kombeid mitte ollagi. Tõepoolest, paistis peaaegu sedamoodi, et mida edukam autor oli, seda ekstsentrilisemaks ta muutus — täiesti vastupidi olukorrale Philippa isa maailmas, kus kõige edukamad mehed olid ka kõige kombekamad. (lk 11)
Kõigist oma noorusaja ideaalidest oli Philippa säilitanud vaid ühe — austuse tõeliselt suure kirjaniku vastu. Ta võis andestada mis tahes ekstsentrilisuse või isegi vulgaarsuse mehele, kelle ta uskus olevat geeniuse. Väljakannatamatu oli tema jaoks ekstsentrilisus ilma geniaalsuseta, mis oli nii tavaline Tony praeguses maailmas. (lk 11)
[Philippa:] "[---] Mis siis seekord tulemas on? Kas mitte mõni nendest õudsetest olenditest Raudse Eesriide tagant, kes on kirjutanud jälle mõne "Kakskümmend aastat orjariigis"? See viimane mees lõhkus vanaema dresdeni teekannu ja ma olen kindel, et tema käes on meie kaotsijäänud soolalusikad, kui ta neid juba pandimajja pole viinud." (lk 12)
[Tony:] "[---] Mungaelu on halb kirjanikule, kuid hea kirjandusele." (lk 15)
Lepton tegi nõtkelt juba teise kerge kummarduse ja Philippa imestas endamisi, kuidas küll on kriitikuil märksa võluvamad maneerid kui neil karustel metslastel, kes end loovkirjanikeks nimetavad. (lk 20)
[Philippa:] "[---] Vihkamine on kompliment nagu armastuski, kuid ükskõiksus on laastav. [---]" (lk 26)
[Amos:] "[---] Mõnikord ma mõtlen, et sa oled rohkem armunud minu teostesse kui minusse. On mõningaid arukaid naisi, kes alateadlikult otsivad meeste juurest suurt mõistust, just nagu rumal enamik otsib alateadlikult suurt rikkust või kehalist tugevust. [---] Eks ajaloostki ole teada, et geniaalsus on alati olnud vabanduseks abielurikkumisele."

[Philippa:] "Misuke vastik sõna!"

[Amos:] "Kas geniaalsus või abielurikkumine?" (lk 26)

Basil nägi teda väravaposti laterna valgel. "Sa näed välja nagu noor vene printsess, vanast heast 1914. aastast."

Gisela naeris. "Ah muidugi, eks selle aja ehtne vene printsess riietus suuremalt jaolt samuti nagu tema inglise guvernant." (lk 50)

[Tony:] "[---] Sa tead ju mu isa lugu vanast õunamüüjast naisest, kes oli ütelnud: "Ma ei soovi talle midagi halba — oo, ei! —, ma tahan jumalalt paluda ainult seda, et ta maha kukuks ja oma neetud kaela murraks!" (lk 56)
Maurice Lepton astus sisse, hommikuleht kaenla all. Ta ei teinud puhvetkapist väljagi ning laotas ajalehe söögilauale. "Kena foto Amosest. Ei tea, mis sellest vaesest koerast nüüd saab?"

"Koerast?" Gus õiendas kaela, et külje pealt lehele pilku heita. "Ahah, see jah," pomises ta, tundes ära reklaamfoto. "Kas järelehüüe on hea?"

"Nii hea, nagu see Fred Neweli sulest tulla saab. Tema teeb kõik kirjanduslikud nekroloogid surnukuurist ammutatud andmetel. Sõnum on napp ja lääge." (lk 63)

[Basil:] "Amos Cottle mürgitati tsüaniidiga. Alkohol maskeeris tavalised sümptomid — raske hingamise ja kramplikud liigutused."

Vaikus ruumis oli raske, peaaegu kombatav.

Basil jätkas. "Vaevalt on vaja rõhutada, et tsüaniid ei saa sattuda šoti viski pokaali juhuslikult. Enamiku enesetapjate jaoks on ta liiga kiire toimega ja vägagi ebameeldiv. Selline mürk eeldab automaatselt mõrva ning veelgi enam — ettekavatsetud mõrva." (lk 72)

"Mister Lepton on kriitik ja Amose üks innukamaid imetlejaid. Sa võid lugeda tema ülevaadet "Kirgliku palveränduri" kohta pühapäevases "Timesis"."

"Ma lugesin selle eile läbi, kui koju jõudsin," ütles Basil. "Sellest ei leia küll mingit motiivi. Kuid ma lugesin ka mister Avery artiklit "Tribune'is"."

"Oh, Emmett pole Amose kirjatööst eriti hoolinud," möönis Tony, püüdes leida pehmemat sõnastust. "Kuid vaevalt sa pakuksid välja võimaluse, nagu võiks kriitik kirjanikule üksnes sellepärast otsa peale teha, et viimase looming talle ei istu."

"See oleks igatahes leebem menetlus kui too retsensioon seal," torkas Leppy vahele, kõneldes kui tõeline asjatundja. (lk 74-75)

Tony kiikas Gusi poole — see oli nagu strateegi signaal staabiohvitserile, et on tulnud aeg lasta käiku plaan X ja et ta vajab puhtsüdamlikku toetust ning katet tiibadelt. (lk 77)
"Nii — loomulikult andsin ma selle Cottle'i käsikirja ühele neiule, kellest ma tahtsin kasvatada meile esmalugejat. Oli selline pisike nipsakas preilike, nagu näitlejanna Sarah Lawrence'i suust kukkunud, tema ema oli üks Philippa jõukaid sõbrannasid Wall Streetilt. Tema aruanne, mis saabus kahe nädala pärast, oli jahe ja neutraalne. Inglise kirjanduse kursusel oli ta olnud paremaid õpilasi ning tema kinnisidee kõikide käsikirjade juures oli ära parandada grammatilised vormid, kirjavahemärgid, tõmmata maha viimane kui omapärasus või individuaalne varieering stiilis. Ta oli ainus kirjandusinimene, kelle me võisime saada sümboolse palga eest — ta ei vajanud raha — ning ma panin lootused sellele, et tal jätkub tervet mõistust mitte tagasi lükata asju, mis on avaldamiskõlblikud, kuni ma jõuan ta välja õpetada."

"Nagu Gide lükkas tagasi Prousti," sõnas Lepton mõtlikult. "Kas Gide oli "lugejaks" Hachette'i või Gallimard'i juures?" (lk 81)

[Gus:] "[---] Doktor Clintonil oli rahulik, väärikas, vaoshoitud hääl — nagu jumalal, kes kõnetab sitasitikat. [---]" (lk 83)
[Dr Clinton:] "Isegi normaalsed inimesed arendavad amneesia valgeid laike neile ebameeldivate asjade ümber, mida nad ei soovi meenutada. Sellepärast tundubki sõda veteranidele kümme aastat hiljem ikka nii romantilisena, kuna sel ajal, kui sõda käib, on see romantikast väga kaugel. Kuid Amos Cottle'i amneesia on selline, millele me oleme nimeks andnud fugue — see on inimese põgenemine omaenese mineviku eest, kuna see on muutunud talle väljakannatamatuks." (lk 85-86)
[Tony:] "Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest — selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutlusvõimet — mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist." (lk 87)
[Tony:] "Igal real, mida autor kirjutab, kirjeldab ta iseennast ja annab ühtlasi sellega ka enda ära. Vale on niisugune, nagu on inimene ise."

Basil noogutas. "Isegi pisike argivale on juba võtmeks nii selle vale väljamõelnud isiku kui ka tema varasema tegevuse juurde, samuti nagu unenägu või mõni muu ajutegevuse produkt — poolenisti teadvuslik ja poolenisti alateadvuslik, nagu kõik loomingulised aktid peavadki olema. Kui palju rohkem peavad aga ilmutama need neli pikka romaani, mis psühholoogiliselt võttes on neli pikka valet."

"Kas poleks õigem ütelda, et vale on ilukirjanduslik pisiteos?" soovitas Gus. ""Üks lugu", nagu mu tütar ütleb?" (lk 97)

Basilil oli oma teooria, et paljud vead ja puudujäägid tänapäeva kirjanduses tulenevad mürast, mida tekitab tööstusühiskond. Shelley ei oleks iial kirjutanud oma lüürilist tervitust lõokesele nii õnnestunud sõnastuses, kui akna taga oleks töötanud suruõhuhaamer ning teisel pool saepuruplaatidest vaheseina üüranud täie võimsusega raadio. (lk 98)
[Emmett Avery:] "[---] Tõeline uuendus seisneb selles, et ka loetav kirjanik loobub järk-järgult süžeest, mis küllap nii temalt kui ka tema lugejatelt pidi nõudma kaunis suurt psühholoogilist pingutust, sest et siiani on süžee olnud loetava raamatu kirjutamise alus. Kuid nad on end ümber häälestanud, nagu psühholoogid ütleksid. Isegi televisioon ning meelelahutusajakirjad hakkavad loobuma süžeest meeleolu kasuks, nii nagu kirjanduse ülempreestrid tegid seda 1925. aastal. Tänapäeval ei ole süžee enam kusagil sünnis, välja arvatud kriminullid, mis kujutavad endast konservatiivsete autorite viimast pelgupaika. [---]" (lk 109)
[Sam:] "[---] Mida kirjanik endast kujutab? Enamikule neist meeldib pidada end äriasjanduses kaunis võhikuks. See on ju märgiks, et nende koht on vaimuinimeste ehk härrasmeeste ehk selliste tegelaste seas, kes nii mustast asjast nagu äritegevus kõrgemal seisavad. Loomulikult kasutavad mõned kirjastajad seda ära. Ja enamik autoreid on nii pagana rõõmsad, kui saavad oma esimese raamatu tõesti trükki anda, et nad kirjutavad alla ükskõik millele. Seda võiks nimetada võrgutamiseks, mitte väevõimuga röövimiseks. [---]" (lk 117-118)
[Tony:] "[---] Kuid Amos oli tõsine kunstnik, Vera, ja tema kunst sureb koos temaga. Ta oli ainulaadne. Keegi ei suuda kirjutada nagu Amos, niisamuti kui keegi ei suuda kirjutada nii, nagu kirjutasid Tolstoi või Proust. Ei ole võimalik kopeerida autori stiili, kui autor on kord juba surnud."

"Ma ei tea, mida te silmas peate," vaidles Vera tõsise imestusega vastu. "Hollywoodis vaatame me kõigile kirjanikele nagu puuseppadele või torujüridele. Kui võttepaigal näib käsikirjaga midagi korrast ära olevat, helistab filmi direktor stuudiosse ja ütleb: "Saatke minu juurde mõni kirjanik." Tal on täiesti ükskõik, misuke kirjanik see on." (lk 126)

... vaesuse juures on tegelikult kõige halvem see, et sa pead endale ise hommikusööki valmistama, kui veel unine oled. (lk 143)
[Maurice:] "Vaadake, mõnedest inimestest saavad kriitikud, kuna neil on sadisti kalduvusi, ning teistest saavad sadistid, kuna nad on kriitikud. Sadism on kriitikutel samasugune kutsehaigus nagu kaevuritel silikoos." (lk 150)
[Maurice:] "Psühholoogiliselt võttes sarnaneb kriitik väävelhappe näkkupaiskajaga — ta lausa ei tapa, ta üksnes piinab ja vigastab. Ja sellepärast võib kriitikut pidada haigeks inimeseks." (lk 151)
Siin [kosmeetikasalongis] uskus iga külastaja, et mingi salapärane, Teaduse nime kandev jumal, kelle ikooniks oli kena valges kitlis noormees, teeb ta nooreks, ilusaks ja ihaldatavaks, hoolimata tema vanusest, välimusest või iseloomust, kui vaid rahuldada seda jumalat, määrides sulatatud ja lõhnastatud lambarasvaga nägu, värvides erinevais värvitoones juukseid, suud, lauge ning küüsi, võttes kaalus maha ning kulutades suuri summasid rõivaste ostmiseks.

[---] Siin võidi vastavalt tellija soovile koolutada ja värvida ta juuksed ükskõik kui keeruliseks, ükskõik mis värvi soenguks, kaapida maha tema isiklik silmnägu ning asendada see portselanmaskiga, voolida tema keha välja rõivaäride vaateaknail seisvate elusuuruste plastmassmannekeenide proportsioonides, jättes talle lõpuks peaaegu niisama palju individuaalsust. (lk 161)

[Hermione Featherstone:] "Meie komiteele tundus, et tänapäeva kirjandustandril on vaid üks autor, kes evib kindlat kunstniku pintslitõmmet, kujutamaks inimliku osavõtuga inimesi nii, nagu nad on; kes evib peent annet, tabamaks meie keele lihtsatesse ning otsestesse sõnadesse kätketud muusikat, ning kes evib ka kõrgelennulist tundemeelt inimliku suursugususe ja suuremeelsuse osas, mida me ootame kõigilt esirinnas sammuvatelt romaanikirjanikelt. [---]" (lk 176)
[Basil:] "... kirjanduse valdkonnas on esinenud rohkem suurejoonelisi pettusi kui ühelgi teisel kunsti- või ametialal — Ossian, Chatterton, Saint-Beuve. Juba varjunime valik õhutab sellistele sulivõtetele, nagu on "Moll Flanders", või see naiskirjanik, kes hiljaaegu püüdis tõestada, et ta on teeninud lihtmadrusena, või nagu see meeskirjanik, kes väitis, et ta on viibinud salaluure ohvitserina Saksamaal, kuigi ta seda polnud. Kirjandusinimestel on erilist vaistu salasepitsuste punumiseks ning kõiksugu altvedamisteks, kuid seda läheb raskeks üksnes raamatukaante vahel pidada." (lk 180)
[Maurice:] "Toodangu maht on kirjutamise juures neetult tähtis. Kui toota piisavalt materjali, seejuures veel regulaarselt, siis raugeb vastuseis varem või hiljem. See on see punkt, milles enamik autoreid eksib. Nende tootlikkus pole nii suur, et nende nimed kõigepealt kirjastajatele, siis ka kriitikutele ja lugejatele meelde jääksid. Ent on üks moodus, kuidas me sellest üle saaksime. Me võiksime kokku liita kõik selle, mis igamees üksikult kirjutab, ja kaanele panna mingi väljamõeldud nime. Siis toodab see nimi kolm korda rohkem kui tavaline autor sama aja vältel, ning paljalt juba toodangu maht ja kaal tooksid paratamatult varem või hiljem tunnustuse." (lk 183)
[Maurice:] "...iga loll võib sündmustikukava välja mõtelda. Teoste "Anna Karenina" ning "Edevuse laat" sündmustik ei kujuta enesest mitte midagi, kui see ühes lõigus ümber jutustada. Mõlemad sobiksid mõnda ajakirja. Ainult stiilist oleneb, kas asjast saab kirjandus või ei saa. [---]" (lk 185)
[Maurice:] "[---] Minu vaen käesoleva ajastu kirjanduslike stereotüüpide vastu on virgutanud minu kriitilist meelt, ja seetõttu võin ma kirjutada paroodiaid tänapäeva romaanidele tõelise armastusega ja täie tõsidusega. Vaat seda kujutasid endast Amos Cottle'i romaanid — need on nii peenekoelised paroodiad, et isegi niisugusel tarkpeal nagu Emmett Avery jäi nende varjatud huumor kahe silma vahele ja ta pidas neid ausameelseteks pastiššideks, samal ajal kui eesliaruga lugejaskond neid suurteostena vastu võttis." (lk 187)
[Basil:] "Mitte keegi, kes ise kirjandusmaailma ei kuulu, ei hakka iial uskuma, et mõni sealsetest tegelastest võiks ka täie aruga olla." (lk 192)