Henryk Sienkiewicz

Henryk Adam Aleksander Pius Sienkiewicz (5. mai 1846 – 15. november 1916) oli poola kirjanik, 1905. aastal pälvis ta oma proosa eest Nobeli kirjanduspreemia.

"Quo vadis?" (1896)

Tsitaadid väljaandest: Henryk Sienkiewicz, "Quo vadis?", tõlkinud Lydia Skomorovska. Madrid: Mediasat Group; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007

Petronius ärkas peaaegu keskpäeval ja oli nagu harilikult väga väsinud. Eelmisel päeval oli ta osa võtnud Nero juures hilise ööni kestnud peost. Tervis oli tal viimasel ajal halvemaks muutunud. Oma keha ütles ta olevat hommikuti tuimunud ja pea võimetu mõtteid koguma. Hommikune kümblus ja vilunud orjade poolt asjatundlikult tehtud soonetasumine kiirendasid vähehaaval jälle vere laiska käiku, virgutasid ja ergutasid teda, andsid talle tagasi endise jõu ja, väljudes oleoteegist, sauna viimasest ruumist, oli ta nagu uuesti sündinud: terased lõbusad silmad rõõmuläikes, näis ta noorenenud, välimuselt nii täiuslik, et isegi Otho poleks suutnud temaga võistelda. Ta oli, nagu teda nimetatigi, tõeline arbiter elegantiae, moemääraja. (lk 5)
[Petronius:] „Kogu maailm rajaneb vaid pettusel ja kogu elu on kavalus ja pettus. Peab evima vaid küllalt tarkust ilusate ja inetute pettuste vahel vahetegemiseks.“ (lk 6)
[Vinitius:] „Ah, Petronius, targutada on kergem kui anda head nõu!“ (lk 9)
“Naer eristab inimese loomadest,“ ütles Petronius, „tema aga ei saa millegi muuga tõendada, et ta pole orikas!“ (lk 30)
[Chilo Chilonidas:] „Tänapäeval hinnatakse voorust ja tarkust liiga madalalt, nii et mõttetargalgi tuleb otsida teisi elatusvõimalusi.“ (lk 49)
[Chilo Chilonidas:] „Rahu olgu sinuga, sa truu tallekummardaja. See on õige. Endale tehtud ülekohut võib andeks anda, kes aga tohiks andestada Jumalale tehtud ülekohut?“ (lk 63)
[Petronius:] „Mis puutub minusse, siis olen tähele pannud vaid seda, et hullude keskel lähed ise ka hulluks. Enamgi: hullumeelsuselgi on oma teatav võlu.“ (lk 66)
[Petronius:] „Õnn tuleb alati sealt, kust sa teda ei ootagi. Puistaku lillede ja kevade jumalanna Flora õisi teie eluteele palju aastaid; soovin sulle kõike, mida sa ise endale soovid.“ (lk 122)
[Nero:] „Inimesed ei tea, kui palju head peitub selles südames ja milliseid aardeid ma sealt avastan, kui muusika avab tema ukse.“ (lk 135)
“Oh, kui armas on inimesi õnnelikuks teha,“ ütles keiser. „Ma ei tahakski teha muud kogu eluaja.“ (lk 136)
[Vinitiuse kiri Petroniusele:] “Nii veedame rõõmsail südameil päevi ja kuid. Meie orjad ja teenijad usuvad nagu meiegi Kristusesse, ja kuna tema on meile andnud armastusekäsu, armastame meie kõik üksteist. Vaata, inimesed ei tundnud seni Jumalat, keda võib armastada, seepärast ei tundnud nad ka vastastikust armastust, ja sellest võrsuski nende õnnetus, sest õnn tuleb armastusest nagu valgus päikesest. Ei õpetanud seda tõtt ei seadusandjad ega mõttetargad, polnud seda Kreekas ega Roomas, see tähendab: kogu maailmas mitte. Kuiv ja külm stoikude õpetus, mille poole püüavad vooruslikud, karastab südameid nagu mõõku, kuid ei muuda neid paremaks, vaid kalgistab neid veelgi ja teeb ükskõikseks.“ (lk 231)
[Petroniuse kiri Vinitiusele:] „Kes armastab ilu, ei suuda ometigi ühtlasi armastada inetust. Iseasi on mitte uskuda meie jumalaisse, kuid neid võib armastada, nagu armastasid neid Pheidias, Praxiteles ja teised kunstnikud.“ (lk 233)
[Petroniuse kiri Vinitiusele:] „ Noil põhjusil pole teie õnn minu jaoks loodud, kuid mul on veel üks põhjus olemas: mind kutsub Tanatos. Teile alles hakkab paistma elupäike, kuna minu oma on juba loojunud ja ööpimedus ümbritseb mind. Teiste sõnadega: pean surema, carissime.“ (lk 234)
Ja nii möödus Nero aeg, nagu mööduvad marud, äikesed, tulekahju, sõda või katk, Peetri kirik aga valitseb tänini Vatikani kõrgustest linna ja maailma.

Endise Kapeni värava kõrval aga seisab tänaseni väike kabel veidi tuhmunud pealkirjaga:

"Quo vadis, Domine?" (lk 247)

Välislingid