Hoiatus

Proosa

Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt.
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 8-9

"Ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust," ütles kass pahuralt, "ja pean oma kohuseks hoiatada, et kass on iidsest ajast puutumatu loom."
- Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, 1995, Europeia sari nr 32, lk 287

Pleekinud hoiatussildid raudteel kuulutavad, et tegelikult on rongiõnnetused juba aegunud.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 121

Luule

Ülevaatajaid insenere
jälle ringi käib, kaenlas mapp:
tere, kuidas siis on see pere,
miks teil lahti elektrikapp?
...
On ju räägitud: see ei lähe,
norm ei luba, eeskirjad, eks?
Vastu ei võeta, saate pähe!...
See projektis jääb segaseks...

Mis? Ei, kui seal on, jäägu nõnda!
Kinnitatud on? Olgu siis!
Hoiatasime täna mõnda.
Neli meetrit, noh, parem viis!...

Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14

Muld puu ümber tühjeneb sügiseti,
kuigi alati hästi veretatud ja viljakana
vibreerib, kui paned ta peale käe.
Talumehed on jätnud lahkudes oma adrad
hoiatavalt okstele rippu.

Tulijad mõistavad märke valesti,
võtavad adrad, harivad maad,
külvates sinna kõike neile kuuluvat,
aga sügise teises pooles
otsustavad jääda siiasamma
ja ise hoiatuseks saada.

Liepa Rūce, "*Märkamatult...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 193

Vanasõnad

Mida enam pori puutud, seda laiemale laguneb.
Mine vihma käest ära, satud räästä alla.
Pane kits kärneriks, küll siis palju kapsaid saad!
Ära aja kõiki püksa korraga jalga, muidu lähevad kõik katki!
Ära aja tühja tuult rusikaga ilmaaegu taga!
Ära anna kannikat enne käest kui päts käes on!
Ära anna nõu teisele: tark ei taha ja rumal ei oska nõu järele teha!
Ära arva piigat palest, vaid viisist!
Ära enne hurjuta kui hunti polegi!
Ära hakka lootsikut tegema, kui vesi p-e külge puutub!
Ära hõiska enne, kui oled üle mäe saanud!
Ära hõiska purde peal, hõiska, kui oled üle oja!
Ära hüüa hunti, hunt tuleb kutsumata!
Ära kanna vett merre!
Ära katsu koera karvust, vaid hambust!
Ära keeda mune, mis kana veel pole munenud!
Ära kiida enne hoost, kui oled katsunud!
Ära kiida hunti karjakoeraks ega ullakut heaks lapseks!
Ära kiida iseennast, lase teised kiita!
Ära kiida päeva enne, kui ta juba looja läinud!
Ära kiida silda enne, kui koormaga üle saad!
Ära kiida suve enne sügist!
Ära kiida vilja enne jaani!
Ära kõnele teistele seda, mis kõik inimesed ei pea teadma!
Ära kõnele tuule poole!
Ära laida leiba ega kiida kõhtu!
Ära lase juttu võita tööd, lase töö juttu võita!
Ära mehi loe, vaid kaalu!
Ära mine raagude eest, satud risuhunniku otsa!
Ära mine üle vee vett otsima!
Ära müü enne karu nahka kui karu käes!
Ära naera, ise sööd ehk sülitatud kapsad ära!
Ära peksa härga, härg läheb pekstes hullemaks!
Ära poo vana koera enne üles, kui noor hakkab haukuma!
Ära põlga esimest õnne ära!
Ära sulgi enne nopi, kui lind käes!
Ära sülita enne vanasse kaevu kui uus valmis!
Ära sööda siis enam koera, kui hunt õues (karjas)!
Ära tantsi enne kui veel pulmas pole!
Ära tõsta nina pilvini ega kummarda kukrut maani!
Ära unusta turule minnes silmi koju!
Ära usu hundi juttu, hundil on hullud jutud, karul kõned kavalad!
Ära usu ilma, ilm ajab puru silma!
Ära usu suure saks suud!
Ära vana kaevu enne kinni aja kui uus valmis!
Ära võta võõra vara!
Ära õmble jämedat kotti siidiga!
Ära ütle: ma ei mõista, vaid: ma ei taha!
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929