Iris Chang

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Iris Changi kuju Nanjingis.
Iris Changi kuju Nanjingis, üldvaade.

Iris Shun-Ru Chang (28. märts 1968 Princeton, New Jersey, USA – 9. november 2004 Los Gatose lähedal, California, USA) oli hiina päritolu USA ajaloolane ja ajakirjanik.

"Nankingi vägistamine"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Iris Chang, "Nankingi vägistamine", tlk Tene Hook, 2014.


  • Kui kirjutataks kroonika inimkonna julmustest kaasinimeste vastu, tuleks sellest üks pikk ja hale jutustus. Ent kui ka sellistes õuduste lugudes on võimalikud julmuse eri astmed, leidub maailma ajaloos vaevalt mõni veretöö, mis oma jõulisuses ja ulatuses oleks võrreldav Nankingi vägistamisega Teise maailmasõja ajal. (lk 13, sissejuhatuse algus)
  • Kahtlemata on tõsi, et selsamal sajandil, mil massimõrvavahendid olid täiuseni arendatud, lasi Hitler tappa ligikaudu kuus miljonit juuti ja Stalin üle 40 miljoni vene ja muust rahvusest inimese, ent need surmad jagunesid mitme aasta peale. Nankingi vägistamises koondus kogu genotsiid vaid mõnele nädalale. (lk 15)
  • Vaatepilt oli nii õõvastav, et isegi linnas elavad natsid olid sellest õudusest kohkunud: üks neist kuulutas, et see veresaun on elajaliku masinavärgi töö.
Sellest hoolimata on Nankingi vägistamine laiemale avalikkusele teadmata. Erinevalt aatomipommiplahvatustest Jaapanis või holokaustist Euroopas on Nankingi veresauna õudused inimestele väljaspool Aasiat peaaegu tundmata. (lk 16)
  • Terve mu lapsepõlve jooksul püsis Nanjing datusha mu meelesoppides kui kirjeldamatu kurjuse metafoor. Kuid sel sündmusel puudusid inimlikud detailid ja inimlikud mõõtmed. Oli raske leida, kust läks piir ajaloolise tõe ja müüdi vahel. Kui ma veel algkoolis käisin, otsisin massimõrva kohta infot kohalikest raamatukogudest, aga ei leidnud midagi. See tundus mulle väga kummaline. Kui Nankingi vägistamine oli tõesti nii verine, üks koledamaid seiku inimkonna metsikuste ajaloos, nagu mu vanemad väitsid, kuidas oli võimalik, et keegi ei olnud selle kohta raamatut kirjutanud? Lapsena ei tulnud mulle pähe jätkata oma otsinguid Illinoisi ülikooli tohutus raamatukogusüsteemis ning peagi vaibus ka mu huvi. (lk 17)
  • Üheainsa pimestava hetke jooksul ei tunnistanud ma mitte ainult elu, vaid kogu inimeseks olemise haprust. Me kõik saame surmast juba varakult teadlikuks. Me teame, et igaüks meist võib lihtsalt kas või bussi alla jääda, nagu sageli öeldakse, ning olla hetkega elust ilma jäetud. Ja kui meil ei ole just vastavaid religioosseid vaateid, tundub selline surm meile mõttetu ja ebaõiglane. Ometi teame ka, et austus elu ja suremise vastu on midagi, mis on ühine suuremale jaole inimestest. [---] Pildid Cupertino konverentsisaali seinal näitasid aga, et mitte ainult ühe, vaid sadade tuhandete inimeste elud lõpetati pelgalt kellegi kapriisi ajel ning järgmisel päeval olid nende surmad mõttetud. Ent veelgi kõnekam oli see, et need, kelle käe läbi need surmad (kõige hirmutavam, olgugi et vältimatu tragöödia inimkogemuses) juhtusid, võisid ka ohvrite inimväärikuse jalge alla tallata ning sundida nad surema ülimat piina ja alandust tundes. Korraga tekitas minus paanika mõte sellest, et see hirmutav lugupidamatus surma ja suremise vastu, inimkonna sotsiaalse evolutsiooni taandareng, võiks muutuda vaid ajaloo ääremärkuseks, kui keegi ei sunni maailma seda meenutama. (lk 19)
  • Peagi sai mulle selgeks, et vaikusekardina taga oli poliitika. Selle sündmuse unustusse vajumisse olid panustanud nii Hiina Rahvavabariik, Hiina Vabariik kui ka isegi Ameerika Ühendriigid ning selle põhjused peitusid sügaval külmas sõjas. Pärast 1949. aasta Hiina kommunistlikku revolutsiooni ei nõudnud ei Hiina Rahvavabariik ega Hiina Vabariik kumbki Jaapanilt sõjahüvitisi (nii nagu Iisrael oli nõudnud Saksamaalt), sest valitsused võistlesid omavahel Jaapani kaubavahetuse ja poliitilise tunnustamise pärast. Ja isegi Ameerika Ühendriigid püüdsid Nõukogude Liidu ja Mandri-Hiina kommunismiohuga vastamisi seistes oma endise vaenlase Jaapaniga sõbralikud ja lojaalsed suhted sisse viia. (lk 20)
  • Kogu selle pika ja raske töö ajal innustas mind jätkuvalt kirjutama paljude Jaapani poliitikute, akadeemikute ja tööstusliidrite visa eitamine, et Nankingi veresaun üldse kunagi toimunud on - ja seda hoolimata ülekaalukast tõendusmaterjalist. Vastupidi Saksamaale, kus õpetajatel on holokausti ajaloo õppekavast väljajätmine seadusega keelatud, on Jaapani õpikutes aastakümneid järjepidevalt välditud isegi viiteid Nankingi massimõrvale. Muuseumitest on eemaldatud Nankingi massimõrva kujutavad fotod, originaalmaterjale on võltsitud ning popkultuuris pole lubatud isegi selle massimõrva mainimine. (lk 21)
  • Kultuurilistel jõududel on võim meid kõiki deemoniteks muuta, rebida ära see sotsiaalsete piirangute õhuke pealiskiht, mis inimesed inimlikuks muudab, või siis, vastupidi, seda tugevdada. Saksamaa on praegu parem koht, sest juudid ei lasknud unustada, mida see riik aastakümneid tagasi korda saatis. USA lõunaosa on sellest parem paik, et on tunnistanud orjanduse kurjust ja sada aastat kestnud diskrimineerimist, mis kitsendustest vabastamisele järgnes. Jaapani kultuur ei saa edasi liikuda, kuni jaapanlased ise, ja mitte ainult maailmale, vaid ka iseendile, ei ole tunnistanud, kui väärad olid Jaapani teod alles eelmise sajandi keskel. (lk 22)
  • Iga katse ajaloolist tõde jalule seada peaks heitma valgust ka sellele, kuidas Jaapani rahvas toetab, toidab ja hoiab oma kollektiivset amneesiat - isegi eitamist -, kui neile tuua tõendeid Jaapani käitumisest selle perioodi jooksul. Nende reageering on midagi enamat kui lihtsalt ajalooraamatutesse tühjade lehekülgede jätmine seal, kus tõde liialt valuline oleks olnud. Inetuimad seigad Jaapani sõjaväe käitumisest Hiina-Jaapani sõja ajal on Jaapani koolilaste haridusest tõepoolest välja jäetud. Ent samuti on Jaapani roll sõja algatajana maskeeritud hoolikalt viljeletud müüdiga, nagu oleksid jaapanlased Teise maailmasõja ohvrid, mitte provokaatorid. Hiroshima ja Nagasaki aatomipommitamisega Jaapani inimesi tabanud õudus aitas sel müüdil ajalugu asendada. (lk 24)
  • End vältimatuks sõjaks Hiinaga ette valmistades oli Jaapan kümneid ja kümneid aastaid oma mehi võitluseks treeninud. Noorte meeste vormimine Jaapani sõjaväes teenimiseks algas juba lapseeast ning 1930ndatel tungis sõja mõju Jaapani poiste üleskasvamise igasse aspekti. Mänguasjapoed olid kui sõjale pühendatud templid, täis mängusõdureid, -tanke, -kiivreid, -mundreid, -vintpüsse, -õhutõrjerelvi, -sõjasarvi ja -haubitsaid. Selle aja mälestustes kirjeldatakse poisikesi pidamas tänavatel maha terveid mängusõdu, bambusevarred kujuteldavateks vintpüssideks. Mõned sidusid lausa seljale puuhalge ning mängisid, kuidas nad enesetapumissioonidel inimpommidest kangelastena surevad. (lk 36-37)
  • Tihti on väidetud, et need, kellel on vähim võimu, on sageli kõige sadistlikumad, kui neile antakse võim endast veelgi alamate inimeste elu ja surma üle otsustada. Just sellesama karmi hierarhia sigitatud raev pääses korraga valla, kui Jaapani sõdurid võõrsile läksid. Võõrastel maadel ja koloniseeritud aladel nautisid Jaapani sõdurid - keisri esindajad - hiiglaslikku võimu endast alamate üle. Hiinas kuulus isegi kõige madalam Jaapani reamees ülema, kõige vägevama ja suursugusema rahva hulka ning on lihtne näha, kuidas aastatepikkune allasurutud viha, vihkamine ja hirm autoriteedi ees võis Nankingis vallanduda kontrollimatuks vägivallaks. Jaapani sõdur oli vaikides talunud kõike, mida tema ülemad olid arvanud heaks talle osaks saada, ning nüüd pidid hiinlased saama, mis iganes tema arvas heaks neile osaks saada. (lk 229)
  • Kolmas tegur oli religioon. Vägivalla püha tähendusega täites muutis Jaapani keiserlik sõjavägi selle niisama võimsaks kultuuriliseks imperatiiviks kui need, mis panid eurooplased tegutsema ristisõdade ja Hispaania inkvisitsiooni ajal. "Iga viimanegi kuul peab olema laetud keiserlike tavadega ja iga täägi tippu peavad olema põletatud rahvuslikud voorused," kuulutas üks Jaapani kindraleid 1933. aastal peetud kõnes. (lk 230)
  • Nankingist on meelde jätta mitu olulist õppetükki: üks neist on see, et tsivilisatsioon ise on paberõhuke. On neid, kelle arvates on jaapanlased erakordselt kuri rahvus: ohtlik inimrass, kes ei muutu kunagi. Ent pärast mitme kartoteegikapitäie jagu materjalide läbilugemist, nii jaapanlaste sõjakuritegudest kui ka iidsetest jõhkrustest maailma ajaloo sügavustes, pean nentima, et Jaapani Teise maailmasõja aegne käitumine oli vähem ohtlike inimeste ja rohkem ohtliku valitsemise, haavatava kultuuri ja ohtlike aegade tagajärg, mil oli võimalik ohtlike õigustuste abil veenda neid, kelle iniminstinktid ise vastupidist ütlesid. Nankingi vägistamist tuleks võtta kui hoiatavat lugu: näidet selle kohta, kui lihtsalt on võimalik inimolendeid viia selleni, et nad lubaksid vormida oma noorukeid tõhusateks tapariistadeks, kes on suutelised oma parema loomuse alla suruma. (lk 231-232)
  • Ilmselt lubab mingi nüanss inimloomuses isegi kõige võimatumatel kurjuse tegudel minutitega banaalseks muutuda, kui need toimuvad vaid piisavalt kaugel ega kujuta endast isiklikku ohtu. (lk 233)
  • Praegune põlvkond Jaapanis seisab otsustava valiku ees. Nad võivad jätkata enese petmist, uskudes, et Jaapani algatatud sõda oli püha ja Jaapan lihtsalt juhtus selle kaotama Ameerika majandusliku võimsuse tõttu, või nad võivad oma riiklikust õudustepärandist täielikult lahti öelda ja tunnistada tõde: maailm on sellest parem paik, et Jaapan sõja kaotas ega saanud oma karmi "armastust" rohkemate inimeste peal rakendada, kui ta seda tegi. Kui praegusaja jaapanlased ei tee midagi, et tõde kaitsta, riskivad nad sellega, et nad jäävad ajalukku sama määritud mainega kui nende sõjaaegsed eellased. (lk 236)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel