Majapidamistööd

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kodutööd)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Pidime siis kodus head lapsed olema ja ilusasti mängima, seda kinnitas ema õhtul juba ette. Tuli kanade järele vaadata, lõuna ajal seale süüa anda, lehm lauta kütkesse panna ja naabritalust vanaeit lehma lüpsma kutsuda. Mõnikord pidime peenraid kitkuma ja lõpuks veel majatalitusi tegema. See oli kõik, mis pidime tegema või mida tohtisime teha. (lk 7)
    • Jüri Parijõgi "Koduseid talitusi tegemas", lk 7-13, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Kunagi ütles mulle Robert Graves, et nõudepesemine on üks kõige paremini loovat mõtlemist ergutavaid tegevusi. Minu meelest oli tal tuline õigus. Kodustes töödes on teatud üksluisus, ent küllaldaselt füüsilist tegevust, mis vabastab vaimu, lastes sel lendu tõusta ja kujundada mõtteid ja väljamõeldisi. Keetmise kohta see muidugi ei kehti. Keetmine nõuab kõiki loovaid võimeid ja täielikku tähelepanu. (lk 352-253)


  • [Bridgeti isa:] "Ta ütles tagasi jõudes, et tahab majapidamistööde eest palka saada ja et ta on oma elu meie eest orjates ära raisanud." (Meie ori? Ma teadsin seda. Kõik on minu süü. Kui ma oleksin parem inimene olnud, poleks ema lakanud isa armastamast.) "Ta tahab, et ma koliksin mõneks ajaks välja ja ta... ja..." isa uppus vaiksetesse nuuksetesse.
"Ja mis, isa?"
"Ta ütles, et mina arvavat, et kliitoris kuulub Nigel Colesi liblikaliste kollektsiooni." (lk 52)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998


  • Õie istus uuesti trepile ja mõtles. Kodused talitused pidid tehtud saama, see oli kindel. Sead, vasikas ja talledega lammas tahtsid süüa-juua. Ning Mikule oli tarvis hommikusöök viia, süüa tahtsid ka Kulla, Ants, Ott ja Pisi-Kalju, jah — süüa tahtsid ju ka ta ise, kass Hints ja Murigi. Peale selle tuli hoolikalt kanakarja jälgida, sest need kippusid kui hullud lendama üle aiavärava peenardele siblima. Oh muret, muret küll! (lk 17)
  • — Vaadake, poisid, ütles Õie asjalikult, — siin on väga palju tööd. Meie ise tahame süüa, toad tahavad koristada ja loomad talitada. Kedagi ei ole, kes seda teeks peale meie endi. Teeme nüüd nii, et igaüks võtab ühe töö teha, siis saame kõik ruttu valmis.
Poisid vaatasid teineteisele otsa. Näis, et see jutt neile meeldis, sest ükski Arutalu lastest ei olnud laisk, ja ega Ottki vedelvorst polnud.
— Aga meie peame siis sinu sõna kuulma, venitas Ants. — Kuidas meie, poisid, kuuleme plika sõna! — Ega teil ei olegi tarvis minu sõna kuulda, seletas Õie, — ma ainult näitan teile, mida peate tegema. Pärast kui kõik korras on, siis mängime õuel peitu või mida aga ise tahame.
— Noh, siis võiks küll, arvas Ott. (lk 26-29)
  • — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)