Mantel

Mantel ehk palitu on pikemat sorti rõivaese, mida kantakse ülerõivana teiste riiete peal.

Piibel

Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga

3 ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide kuningas!" ja andsid talle kõrvakiile.

Johannese evangeelium, 19:2-3

Proosa

Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
"Mul oli väga lai mantel seljas," ütles Aramis.

"Mis kurat, juuli keskel!" hüüdis Porthos. "Kas doktor kardab, et mõni su ära tunneb?"

"Ma saan veel aru, et nuhk laskis end hoiakust ära petta, aga nägu..."

"Mul oli suur kübar," ütles Aramis.

"Oh issand!" hüüdis Porthos. "Nõuab teoloogia alles ettevaatust!" (lk 93)

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977

Penttit on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, parlamendis veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris.

Koolipõlves oli ta olnud linnahallis uksehoidja. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli riidehoius tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli Gogolit lugenud mees. (lk 106)

Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

Hohenschwangau lossi juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline tamm, mille kaharad oksad mehe pea kõrguselt kaugele üle tee ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta hobune ühest langevast kivist ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse kaela surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", IV peatükk "Mantel"

Aga talle oleks suureks toeks, kui talle lubataks kanda nende riideid, seda auväärset musta mantlit, mis oli talle tuhat korda armsam kui mõrsjarüü.

"Kas sa ei tea, et seda mantlit keegi muu kõrgelt ei hinda, kui kõige vaesemad ja viletsamad kogu linnas?" küsis üks õdedest.

"Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal," vastas Katarina. (lk 84)

Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud.
Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88

[Faber:] Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit. Kuna aus ja vaene mees armutult ukse taha jäetakse, kuigi igaühele on teada, et seesama kärbinahkades lurjus vaese mehe viimse varanduse röövis.
- Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 133

Pr Traynor vaatas mu riideid, otsekui näeks neid esimest korda. Mul oli seljas väga lohmakas mantel, mis isa sõnutsi annab mulle emu välimuse. Püüdsin naeratada. Kõige kenam naeratus see vist ei olnud. (lk 37)
- JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

Luule

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,

teel nälginud libudel näpistad palgeid

ja hõiskad kui poisike silmates suli,

kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha

ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, –

siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,

kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Heiti Talvik, "Kui mustavad udud" kogust "Palavik" (1934)

Kell pool neli päeval
tuleb minu tuppa
kujund, võtab palitu seljast ja riputab varna.
Ta ütleb: Ma tean, et sa pidasid kujundiks mind.
Ma ei ole kujund. Ma ei ole eitamine, jaatamine,
tahtmine ega tahtetus. Olen su külaline.

Juhan Viiding, "Keeran ennast näoga vastu ennast", ilmunud ajakirjas Looming 1980. aastal. Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 443

Sul on suvepäike põues.
Kevadõhtu on su vend.
Soovin, et siinsamas õues
riietaksid lahti end.

Päästad mantlihõlmad valla,
kleidinööbid lahti eest.
Tulvaveega rentslist alla
häbelikkus kaob su seest.

Tõnu Trubetsky, "Pille-Riin"

pika tumeda mantli
kulunud hõlmade lehvides
astub yle raekoja platsi
kõhna ja kahvatu näoga
sygis
too kurb kloun...
kõiki ta nalju oleme kuulnud
kõiki ta trikke oleme näinud
päikse nõrku reflekse
ja puude piinamist kirjuks

fs, "*pika tumeda mantli..." kogus "Piinakamber"

Välislingid