Mariangela Di Fiore

Mariangela Di Fiore (ka Mariangela Cacace; sündinud 15. novembril 1981) on Norra kirjanik.

"Ratsutada ükssarvikutel"

Mariangela Di Fiore, "Ratsutada ükssarvikutel", tlk Marit Hansen, 2022.

Ma vihkan ootamist. Aga siin haiglas pean ma kogu aeg ootama.

Muudkui oota ja oota.

Ja valge värv.

Seinad on valged. Kõik on tegelikult valge.

Mu vend Villem ütleb, et ta ei taha mulle külla tulla, sest kõik see valge paneb silmad valutama.

Aga täna paistab päike suurtest akendest sisse ja teeb seinad peaagu kollaseks. Nii on natuke parem.

Muide, mõned valged asjad mulle siiski meeldivad. Lumi näiteks. Ja vahukommid. Ja spagetid, enne kui ma neile ketšupit peale panen.
Kõik mu lasteaia sõbrad on mulle joonistusi saatnud. Aga ma ei ole neid nii kaua näinud, nii et ma tegelikult ei teagi, kas me oleme enam sõbrad. Kui ma haigeks jäin, siis pidin ma lasteaiast ära tulema. Ma ei jõuagi vist enam tagasi minna. Sest sel sügisel lähen ma esimesse klassi. Kui mul lubatakse. Nad peavad vaatama, kas mu verenäitajad on piisavalt head, ütleb Olav. Ta on arst. Ma nii-nii loodan, et nad on!
Mulle meeldib mu praegune tuba rohkem kui see, mis mul enne oli. Sest seal ei töötanud telekas. Ja see oli köögi kõrval, ja toidulõhn ajas mul südame pahaks. Pärast seda kui ma haigeks jäin, olen ma süüa saanud peaaegu ainult läbi sondi. See viib vedela toidu ühest kotikesest läbi vooliku mu ninna ja sealt edasi makku. Kui ma oksendan, kukub voolik nmast välja Aga ma olen nüüd õppinud, kuidas seda nimetissõrmega kinni hoida, nii et see isegi siis välja ei kuku, kui ma väga palju oksendan.
Ühel päeval hakkasid mul jalad valutama.

Ma suutsin vaevu püsti seista.

Isa oli tüdinud sellest, et ta pidi mind kogu aeg süles kandma.

Suurt tüdrukut!

Aga lõpuks hakkas ta muretsema.

Kas ta jalgadel on midagi viga? küsis ta.

Siis leidis ema mu kehalt imepisikesed punased täpid.

Kas ta pole mitte väga kahvatu? küsis vanaema.

Siis me läksime arsti juurde. Ta uuris mind ja võttis siis mu sõrmest vereproovi.

Ma ei tahtnud, et mind torgitakse ja surusin käed rusikasse.

Aga siis andsin ma järele, kui arst ütles, et ma saan kingituse.

Pärastpoole oli ta nägu väga tõsine.

Te peate otsekohe haiglasse minema, ütles ta.

Siis võisin ma valida veel ühe kingituse.

Nüüd on mul mitu sahtlit kingitusi täis.

Sindre on sama vana kui Villem. Kaheksane! Aga ta tahab sellegipoolest minuga mängida. Ma arvan, et me oleme parimad sõbrad. Meile meeldib valmistada plastiliinist toitu, sest sellest ei lähe meil süda pahaks. Ja näpata muusikaterapeudi trumme. Siis istume me trepil ja mängime. Seal kõlab heli tõeliselt valjult!
Sindrel on pea sees tükk. Arstid proovisid seda välja opereerida, aga nad ei saanud kõike kätte.

Ja siis hakkas see kasvama. Aga Sindre ei mõtle selle peale eriti palju. Ta mõtleb põhiliselt Ninjago peale. Ja minuga mööda koridori jalgrattaga võidu sõitmise peale. Mõnikord sõidame me haiglaõdedele otsa. Aga nad ei saa kunagi pahaseks. Nad ainult naeravad.

Aga Sindre ei karda. Ta ei karda kunagi. Sest tal on vapruse käepael. See on roheline ja punane ja sinine. Iga kord, kui ta midagi kardab, vaatab ta lihtsalt oma käepaela. Ja siis ta ei karda enam.

Ma tahan, et minul oleks ka vapruse käepael.

Mis on parim asi maailmas?

- Vihmasaju ajal meres ujuda, vastab õde Mia.

- Kui ma saan rahus oma kohvitassiga istuda! ütleb emme.

- Hommikuti kaua magada, ütleb muusikaterapeut.

- Ja massaaž!

- India muusika! vastab Farhad.

- Pannkoogid! vastab peaarst Olav.

- Kolme palliga žongleerimine! ütleb haiglakloun Sofus.

- Kas sa oled valmis, Vilja?

Nüüd on vist minu kord narkoosi alla minna. Just nüüd, kui meil nii lõbus oli!

Esimene kord, kui mulle narkoosi tehti, ütles üks õde, et see on nagu magamine. See oli siis, kui nad kõik need pahad rakud leidsid. Siis võtsid nad ühe tüki minu luuüdist välja. Lihtsalt võtsid selle välja! Ilma minult luba küsimata. Aga seekord ei võta nad midagi. Nad ainult süstivad rakumürki mu selja sisse.

Issi hakkab alati nalja tegema, kui mulle narkoosi tehakse. Ma arvan, et ta kardab. Talle ei meeldi, et ta peab toast välja minema ja seal ootama, kui ma magan.
Mõtle, kui ma olen ikka veel kiilas, kui ma koolis käima hakkan! See oleks natuke piinlik. Emme ütleb, et ma võin parukat kanda, aga see ajab nii kohutavalt sügelema.
- Nüüd saad sa natuke verd. Vilja. Küllap tunned end siis pärast paremini.

Kui mulle tehakse vereülekannet, siis saan ma teise inimese verd enda kehasse. Huvitav, kelle veri see on?

Võib-olla mõne vana daami oma, kellel on väike koeranähvits?

Või tuletõrjuja oma? Mõtle, kui see on Ämblikmehe veri!

See oleks lahe!

Issi aina sööb ja sööb.

Ta sööb ära kogu toidu, mis ta mulle toob, aga mida mina ei taha.

Sest mul on süda paha ja sest toit maitseb mu suus imelikult.

Isegi jäätis maitseb halvasti, ja isegi šokolaad.

Enne kui ma haigeks jäin, unistasin ma, et saaksin süüa nii palju maiustusi, kui tahan. Nüüd ei suuda ma peaaegu kunagi maiustusi süüa.

Täna sõi issi:

- kaks moosisaia,

- ühe šokolaadikreemiga saia,

- ühe juustusaia,

- ühe rohelise õuna,

- kaks klaasi joogijogurtit

- kolm pannkooki,

- ühe kausi tarretist vanillikastmega,

- veel ühe kausi tarretist vanillikastmega,

- kolm rosinasaia,

- ühe pulgakommi.

Ja õhtusöögiks veei tursakala kartulite ja porganditega. Aga ma sõin ainult pool õuna ja natuke saia. Ülejäänu sõi issi ära.

Mõnikord, kui ma saan rohtu, mille nimi on kortisoon, söön ma hiiglama palju! Eriti maisitõlvikuid ja omletti. Sindrel läheb ka kortisoonist kõht tühjaks. Ükskord sõi ta viis hamburgerit ühe päevaga! Viis! Nii palju hamburgereid pole isegi Villem söönud.
Tegelikult on natuke kahju sünnipäeva haiglas pidada.
"Mida õieti tähendab suremine?"

- Ma arvan, et kui me sureme, siis läheme taevasse ja muutume soojaks päikesepaisteks, mis paistab kõigi peale, keda me armastame, vastab õde Mia.

- Mul on natuke kiire, vastab peaarst Olav.

- Me võime sellest hiljem rääkida.

- Minu religioonis usutakse, et kui me sureme, jõuame koju Jumala juurde. Seal on lihtsalt hea olla, kõik on sõbrad ja kõigil on piisavalt toitu, ütleb Farhad.

- Ma arvan, et see on nagu jääda sügavasse unne ja mitte kunagi ärgata, ütleb muusikaterapeut.

Ma ei tea... me lihtsalt... me lihtsalt... sureme... arvan ma, ütleb issi.

- Kõik surevad ju ükskord, ütleb Sindre.

- Mõtle kasvõi kõigi nende mereröövlite peale, kes surevad, sest nad kukuvad üle parda.

Mulle ei meeldi sellele mõelda. Ma ei taha, et keegi sureks. Isegi mitte mereröövlid.

Haiglas sünnipäeva pidada ei olnudki kõige halvem.

Mul on ainult sellest kahju, et ma ei suutnud Ämblikmehe kooki süüa.