Rabarber

Rabarber (Rheum rhabarbarum) on tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, mille hapudel mahlastel lehevartel on mitmeid kulinaarseid kasutusviise.

Draama

[Macbeth:] Mis lahtisti, mis senna või rabarber

need inglased siit tõrjuks?

William Shakespeare, "Macbeth", V vaatus, 4. stseen, tlk Jaan Kross, rmt: W. Shakespeare, "Kogutud teosed" 2014, lk 1360

Proosa

"Küll on hea ilmas elada!" ütles Pipi ja sirutas jalad nii pikalt välja kui sai.

Parajasti sel hetkel tulid kaks täies mundris politseinikku väravast sisse.

"Oi!" hüüatas Pipi. "Paistab, et täna on ka minu õnnepäev. Politseinikud on kõige parem asi, mida ma tean. Pärast rabarbrikreemi."

Ta astus politseinikele vastu, nägu rõõmust säramas.

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", tlk Vladimir Beekman, (1999), lk 26

Kõik kohad olid täis nõgeseid, need olid nagu armee eelvägi. Nad olid juba lämmatanud terrassi, neid lokkas jalgradadel, nad sirutasid end, vulgaarsed ja närvetud, lausa vastu maja aknaid. Oma vahisõduriametis olid nad hoolimatud, sest mitmes kohas oli rabarber nende ridadest läbi murdnud, ning nad seisid, ladvad krimpsus ja varred paljad, moodustades ligipääsuradasid küülikutele. Ma läksin sissesõiduteelt edasi terrassile, kuna nõgesed ei olnud mulle, unenägijale, mingi takistus. Ma läksin otsekui nõiutuna edasi ja miski ei saanud mind tagasi hoida.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 5

Salme vaatas aknast välja. Maa auras, mullune kulu taandus kübeke ja tegi uutele võrsetele ruumi. Rabarbrimaalt paistis juba punaseid kerasid ja muld ümberringi oli lõhenenud, sest need tungisid täie jõuga ülespoole. Salme meelest oli alati olnud tore just rabarbrite kasvamist jälgida, sest see oli lausa silmaga nähtav.
- Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 203

Kauni kombe kohaselt tegi ema meid trepikotta saates nalja:

"Punamütsike läheb vanaemale kooki viima!"

Helen ei raatsi ikka veel loobuda oma lapsepõlve punasest baretist ja ema ei raatsi meid kunagi ilma rabarbrikoogita teele saata. Ta oletab täiesti põhjendatult, et üks osa sellest, murenenud ja laialipudenenud tükkidena, jõuab ka vanaema lauale.

Teadsin ka seda, et kauni kombe kohaselt tervitab vanaema, keda hunt vastupidi muinasjutule pole vahepeal ära söönud — ja õnn kah! —, meid jaamas sõnadega:

"Kas Punamütsike tuli vanaemale kooki tooma?"

Seepeale naeravad nad üksmeelselt ja Helen ütleb:

"Midagi sellest koogist on kindlasti ka alles!"

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 1983, lk 8

Katkume kulu ja kaotame kõdu — on rohul ruumi nina tõsta. Läbi mahtrate, jüriööde ja pühajärve sõdade suitsu tuleme ja koorime maal korba pealt. Me vabastame! Rabarber vibutab risu alt punast rusikat: tema oleks veel tahtnud väike olla. Krookustel see-eest on ükskõik, nemad on alati valmis, nemad väikeselt suured ongi.
- Asta Põldmäe, "Me vabastame" proosakogus "Linnadealune muld" (1989), lk 150

Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt lohutust ja rõõmu ja jõudu, ja kõik toimus siin ja praegu, ja selles ei olnud midagi teoreetilist ega suurt, meil oli maasikaid, piima ja suhkrut, meil oli rabarbrit, huulte mõru maik ja armastuse leek.
- Sirpa Kähkönen, "Graniitmees", tlk Piret Saluri, 2017, lk 161

Jaanuar 1963. Sajab laia lund ja ma istun härra Khani eratakso tagaistmel, kui see mööda seda tänavat roomab.

Klaasipuhastajad näevad kurja vaeva. Ta pole kunagi varem lund näinud ja sõidab venimisi, silmad suured ja imestust täis. Meie ees läheb kaltsukorjaja vanker ja hobune seisatab ja situb ja härra Khan ronib autost välja, kühvel käes, ja kraabib pabulad kilekotti.

Mis te teete? küsin ma.

See on proua Khani jaoks, ütleb ta. Ta armastab seda oma rabarberile panna.

Tõsi või? ütlen ma. Meie paneme rabarberi peale vaniljekastet.

Sarah Winman, "Plekkmees", tlk Mirjam Parve, 2019, lk 166

Sajaani eelmäed on madalad, ei ole mäed alpinistidele. Hõredas-heledas lehisemetsas leidsime mingit metsikut lauku, rabarbrit ja mõne meil aialillena kasvava taime, näiteks käokinga, nii et vahel oli tunne, nagu oleksime vanas mõisapargis, mitte Siberi taigas.
- Jaan Kaplinski, "Piirpääsukese Euroopa", 2020, lk 34

Siin tavatsesid mu lapsed end soojadel suveõhtutel ära peita, istudes sirge seljaga oma flanellpidžaamades oapeenarde vahel, et süüa karvaseid punaseid ja kuldseid tikreid, poolküpseid vaarikaid ja rabarbrit, mida kasteti suhkruga täidetud munatopsi.
- Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale", tlk Tiina Tarik, 2022, lk 8

"Pojake, ma ostsin Lövölde väljakult imeilusaid viinamarju," naeratas ta Gordonile, "Need on lihtsalt oivalised! Ja ainult 38 fillerit kilo! Rabarberi järele tuli Turuhalli minna, aga asi oli seda väärt, ja veel kuidas! Vaata vaid, kui ilusad tugevad varred!" sirutas ta käe korvi ja tõmbas sealt välja viis kogukat rabarberivart. Gordon väristas ennast: rabarber ei maitsenud talle isegi kompoti sees.

"Mis teil siis praegu käsil on, taat?" küsis ta.

"Haa! lõi vana nagu särama. "Sellest pole isegi "Moosimeister" kuulnud! See torkas mulle paari päeva eest pähe. Viinamarja-rabarberi moos!" teatas ta võidukalt ja segas pliidil podisevat keedist. "Kui see õnnestub, saadan retsepti kohe sinna. Otsemaid!"

Vilmos Kondor, "Budapest noir", tlk Reet Klettenberg, 2019, lk 38-39

Ta võttis noa, läks õue, käis rahe pommitatud rabarberite juures ja lõikas kolm vart, mis punetasid nagu veresooned. Ta lõikas neil suured lehed ära, viis varred kööki, pesi ja kooris ja tükeldas ära. Ta mõtles Jousia peale. Ta keeras raadio lahti ja vahustas munad ja suhkru. Sõi frikadelli ära. Lisas piima ja rasva. Tainas lõhnas hästi. Natuke aega tundus Elinale, et ta veedab mõnusat puhkepäeva, kuni talle meenus jälle Jousia. Või külla minna. Ta segas taina hulka nisujahu ja küpsetuspulbri. Ta kallas taina ahjuplaadile ja surus rabarberitükid taina sisse hoolikalt ja sümmeetriliselt, nagu oleks kokku pannud keerulist amuletti, kus iga tükk pidi olema oma kohal, muidu amuleti nõiavägi ei tööta. Ta lükkas koogi ahju, valvas ahju ees selle küpsemist. Kook kerkis ja tumenes. See paistis tulevat hea. Ta lootis, et see on piisavalt hea.
- Juhani Karila, "Väikese haugi püük", tlk Sander Liivak, 2021, lk 106

Luule

Seal ta seisab mängupükste väel paljajalgne ja kõhn
ühes käes katkise sangaga nukupott teises näsitud rabarber
ja naeratab mulle

Tiia Toomet, "Seal ta seisab mängupükste väel" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 65

Nii nagu truu koduloom,
kellele tagatud rahulik vanaduspõli,
õitseb ta aianurgas
kuu-ja päevaliilia vahel:
rabarber, elevandikõrvalehine.

Helena Anhava, "Nii nagu truu koduloom" kogus "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 138

Aed alles visalt alla andmast tõrgub.
Kui põrsas põõnab kõrvits, lokkab till,
rabarber paisub veel ja hernes kõrgub.

Ja viinamarjavääte müürilt nõrgub,
õun punab, kollast kriiskab saialill,
mis sest, et maas on ämmelgate võrgud.

Kalju Kangur, "August" (1973) kogus "Sonetiraamat" (1988), lk 108