Supp

Supp on liik vedelat toitu, mis üldjuhul on paksem kui õlu.

Proosa

Suhkur parandab peaaegu kõiki suppe, souste ja kastmeid, samuti hautatud aedvilju, kuid muidugi peab seda tarvitama ettevaatusega.
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846, sissejuhatus kokaraamatusse, "Tähelepanekuid koka tarbeks"

"Mida kuradit nad selles supis leiavad?" mõtles Porthos, nähes kahvatut rammuleent, mis oli täiesti ilma rasvasilmadeta ja millel ujusid mõned harvad praetud leivatükid nagu saarekesed mõnes arhipelaagis.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 320

[Tõnisson ja Imelik:] "Oleks siin suppi saaks keeta, siis põleks kedagi. Kevade poole vaja hakata jälle iga päev kodus käima, see on ikke kõige parem. Ma käiks nüüdki kodus, aga vahel on tee nagu tuisand, annab enne sumpamist, kui läbi saab."

"Vast ehk saab siin kah suppi keeta. Ostame homme veikse pajakese või kastruli ja hakkame keetma. Ministeeriumikoolis keetsime tihtipeale rosinasuppi."

"Rosinasuppi? Mis asi see on?"

"Mis seal's on? Aja piim keema, pane rosinad sisse, keeda veel natuke - ja valmis. Väga hea on."

"No kas soola kah pannakse?"

"Mine ikke, kesse's rosinasupile soola paneb. Siis peaks kohvile ja teele kah soola panema."

"Noh, kohv ja tee on teine asi. Aga siis ta ikke üks lurr on, see rosinasupp, ega tast siis ikke kõhutäidet ei saa. Mina niisukest ei taha, minule on kõige parem, kui nii... peris kartuli- või kapsasuppi saaks. Siis pane ikke tublisti soola sisse ja litsu kere täis - ja tead, et oled saand. Ja kus, rosinad on ju kallid, kes neid jõuab osta."

Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 166

Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud supipada, mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes kotka või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm:

Nüüd võtkem ilmal kuulutada:
see supp on õel ja must ja mäda.
Meil, mehed, kätte jõudnud ajad —
kõmm, kummuli kõik supipajad!

Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk Ado Reinvald. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal."

Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega:

"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne:

"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha koeruse pärast kahest varesest suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi."

"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija.

"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab ahjuroobi," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks.

Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada...

Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 17-18

Neli poissi ja üks tüdrukuke istusid laua äärde. Laest rippuv petrooleumilamp kõikus ähvardavalt nende peade kohal. Hõõguvpunaseks köetud malmpliidil kees tasakesi supipott, levitades suitsu ja supi lõhna. Laste vanus oli kolmest kuni viieteistkümne aastani, käed kõigil määrdunud ja külmamuhklikud, ninad tatised, juuksed punasevõitu. Neist kõige vanema, viieteistkümneaastase haiglase välimusega tüdruku allavajunud suunurgad sarnanesid gallialase rippuvate vurrudega. Kolm poissi, kes olid tüdrukust nooremad, meenutasid kolme rõõmsailmelist konna ja ainult kõige noorem põngerjas sarnanes oma emaga. Võib-olla ainult temal üksi vedas. (lk 8-9)
Ta tõstis suppi roosaõielistele üleni kriimustatud ja mõranenud taldrikutele, mida koloniaalkauplustes tavaliselt pealekauba antakse. Lapsed jälgisid sõnatult ja liikumatult iga tema liigutust, oma kannatamatust ohjeldades, pilgud kiindunud kulbile, — nagu koerad, kes tagakäppadel istudes ootavad oma leent. Nad tohtisid supi kallale asuda alles siis, kui kõigile oli ette tõstetud, sest vähimagi katse puhul teisiti toimida kõlas ema mõjukas, korralekutsuv hääl.

Mõnda aega võis kuulda ainult matsutamist ja neelamist. Hea tervisega koerad on alati söölad ja aplad. Supp oli rasvane ja selle pinnal ujusid suured lihatükid ning juurviljalõigud. (lk 9)

Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Harriet rääkis talle hiljem, kui nad kõik koos Jane'iga pärastlõunasele jalutuskäigule läksid, et Sheila oli otsustanud lõunat teleritoas süüa, et vaadata keskpäevast Austraalia seebiooperite rallit. Heather oli pidanud talle loengu selle ajaviite nürimeelsuse kohta ja oli isegi teleri välja lülitanud. Sheila olevat nutma puhkenud ja eelroaks mõeldud supi Heatherile pähe valanud.
M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68

Õhtusöök, kui see lõpuks serveeriti, oli sama halvasti korraldatud ja juhuslikult kokku klopsitud nagu majagi, olles justkui valmistatud kõigist neist toiduainetest, mille keegi oli kümme minutit varem külmkapist leidnud. Laual oli tomatisupp, mis oli paks nagu kaste ja maitses tugevalt ketšupi järele; korniši kanad, mis olid ikka veel nii toored, et võisin näha, kuidas punased arterid marmorjalt läbi liha paistsid; porgandid ja sibulad, mis olid nii üleküpsenud, et purskusid kahvli harude vahelt välja isegi kõige õrnema puudutuse peale; veel üks supp, mis näis koosnevat ainult keedetud sibulast ja porrulaugust ning oli kaunistatud pehme sugestiivse sinepikeeruga; ja magustoiduks, nagu Smythe mulle uhkusega teatas, olid hurmaad, mis istusid korrektselt ja idamaiselt sinivalgetel hiina portselanist taldrikutel, kuid olid sama kõvad nagu rohelised ploomid - kui olin lõpuks suutnud sellest ühe tüki välja viilida, maitses see nagu hapu rohi ja mul kulus mitu aastat, enne kui suutsin seda esmamuljet parandada.
- Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016, lk 86

Müüt on ainus võimalus natukene seda näha, mis supi sees me ise oleme.
- Hasso Krull (Juhan Raud Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased Postimees, 31. jaanuar 2019, intervjuu)

Luule

Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.

Ilona Laaman, "Saepurusööjad", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 8

Allikata

Me oleme solidaarsed, kui aitame töötuks jäänud naabrit; kui aitame tuttaval üksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.
- Toomas Hendrik Ilves

Vanasõnad

Ei käitu ausalt see, kes oma keele kõrvetanult jätab kaaslastele ütlemata, et supp on kuum.
- Jugoslaavia vanasõna

Elu rõõmud on puder ja supp, eesel, kelle seljas sõita, ja naine, kes eeslit edasi juhiks.
- Araabia vanasõna

Hulk kokki, lahja leem.
Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale.
Mida suurem hulk, seda vedelam leem (lake).
Mida suurem kala, seda paksem leem.
Nälg keedab magusa leeme.
Odav kala, lahja leem.
Palju külalisi kustutavad leemepaja alt tule ära.
Parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid.
Pisikene pada keedab parema leeme.
Samet ja siid teevad leeme lahjaks.
Sool kehva leeme (supi) maoks.
Tülitsejal vesine leem.
- Eesti vanasõnad

Välislingid