Eila Kivikk'aho

Eila Kivikk'aho (Eila Sylvia Sammalkorpi; 8. veebruar 1921, Sortavala, Karjala – 21. juuni 2004, Helsingi) oli Soome luuletaja.

Luule[muuda]

Maskiga varjatud,
koletu näokatte varjus,
elus inime.

Tants üks osa on krokodillipeost.
Tants üks osa on tantsija elust.
Siis kui see läbi, ta jätab osa
ja naaseb tervesse ringi

elamise manu?
või krokodilli?

Eila Kivikkaho, "Naasmine", tlk Enn Lillemets, "Tõlkevõistluse järel", TRÜ, 18. september 1981, lk 3

Liigutus tumm
sügavalt pinnale tõusnud.

Seal ei räägitud.
Siin ei ilmest piisa.

Sõnade täpsuskaalud
välgahtab pilgust tuli, tabamus,

ja tasa kustub kauge
naeratuse valgus.

Eila Kivikkaho, "*Liigutus tumm...", tlk Enn Lillemets, "Tõlkevõistluse järel", TRÜ, 18. september 1981, lk 3

Kuulen — kuidas ei kuuleks ma —
lind, lindude lind.
Puu ja taimede uni on.
Nüüd süttib täht, nüüd ärkab süda
ja laulab lindude lind.

Eila Kivikkaho, "Öös", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 16

Laulan tubade suve.
Kui hommik, kui tuul, kui hommikutuul
puhkeb tiibade suvi. Kui marutuul.
Kaugele, mööda, üle
avaneb tiibade suvi.
...
Laulan tubade suve, kuigi
väledat tiiba ma kandvaks ei kasvanud,
ei
julgesse arglikust unest,
ei lähedalt kaugele, kõhklusist leidmise poole.
Vaesena kinni mind saab tiibade sügis,
tubade kangestus, kurbus.

Ja siiski mu lennus pung küpsenud viljaks,
suvele, hoogsate tiibade suvele laul.

Eila Kivikkaho, "Laul suvele", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 16-17

Suve rohetav
värvipliiats latvade
jooned ähmastab.
Mere tõsine vaade
unub. Paati ei paista.

Eila Kivikkaho, "Styxi suvi", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 17

Vaikuse kivimürakat
sõna
lausumatagi
ihub

Eila Kivikkaho, "Tooraine, tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 17

Õlis hukkunud.
Lennu, taeva tunnused
tiibade peeglis.

Eila Kivikkaho, "Rannast", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 17

Kärbse tiivad katkuti,
kuna nad polnud
liblika omad.
Liblika tiivad, kuna
nad polnud ingli omad.

Eila Kivikkaho, "Lapsed", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 17

Kogu päeva
uitasin saartel
kus valged kirikud
ja väikesed surnuaiad
mahtusid heldinud meelde
nagu kamalusse

Peaks sinna veel kord minema
pühapäeval
et kuuleks ka kellasid

Eila Kivikkaho, "Läbisõidul", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Kui palju on maailmas värve", 1983, lk 18