Mine sisu juurde

Eilve Manglus

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Eilve Manglus (sündinud 15 novembril 1977 Võtikveres) on Eesti ehtekunstnik.

Intervjuud

[muuda]
  • Metsas käimata ma ei oskakski elada. Kindlasti olete mõelnud vahel autoga sõites, et läheks metsa, aga näed, teeservas on ainult paksud tihnikud ja läbipääsmatu võsa. Tegelikult on selle võsa taga kõige lummavamad salapaigad. Ma armastan metsa, kus on kõdu, sammalt, lõhnu, elu ja kustumist, pimedust ja okste vahelt piiluvat valgust. Salapära. Käid ringi ja aina imestad, kuidas saab olla üks või teine asi just selline, nagu ta on.
  • Lisaks metsas niisama sihitult hulkumisele, mõtlemisele ja olemisele armastan ka loodust pildistada. Ma pildistan palju. Nende piltide läbitöötamine hommiku- või õhtutundidel on samuti kosutav. Iga õnnestunud kaader tekitab tohutu eduelamuse, õnnetunde nagu väiksel lapsel midagi uut avastades.
  • Loodus ja mets inspireerivad, rahustavad, aitavad elada. Mõnus on ka ööbida metsas – õhtused toimetused, lõke, söögivalmistamine ning hommikuse ärkamise mõnu, seda kõike saatvad metsa hääled.
  • Mul ei ole raamatuid, mida tahaks võtta veel ja veel kätte. Otsin rahutult uut. Päris läbi loengi need raamatud, mis mind kõnetavad. Raamatud, mis ei kõneta, annavad sellest juba varakult märku.
  • Eesti autoritest on üks lemmikuid olnud Mehis Heinsaar, aga ka Rein Põdra osad teosed olen ahminud ühe hingetõmbega läbi lugeda. Mind kõnetavad sellised hämarad, üksikud kulgejad, eksistentsialistlikud jutustused. Daniel Kehlman, Amélie Nothomb, Patrick Modiano on autorid, kelle teoseid olen lugenud suure naudinguga.
  • Sel suvel käisin Põhja-Soomes saamide maadel Utsjoki kandis. Minu esmane, kuid loodetavatsi mitte viimane kogemus – põhjamaal käimise viirusesse võib raskelt nakatuda. Kustumatu mulje jättis sealsete maastike avarus, valgus ja kergus. Loodus oli vähemalt sel aastal seal helde – kidurad taimed kandsid vapustavalt suurt saaki, veekogud täis kalu, mäenõlvadel puravikuuputus. Lihtsalt naerata ja ela, naudi.
  • Tsivilisatsioonist eemal õpid paremini tundma nii ennast kui oma matkakaaslast.
  • Olen püüdnud jälgida, kui erinevalt me mingeid situatsioone lahendame. Imetlen oma kolleegide elutarkust, oskust end väljendada ja õigeid sõnu leida, nende rahulikku meelt. Olen õppinud, et meis igaühes on midagi, mida tuleb ja saab väärtustada. Me kõik vajame seejuures tuge ja head sõna. Mida rohkem endast head anda, seda rohkem saad ehk ka tagasi. Keerulistes situatsioonides toimetulekut olen õppinud – individuaal- ja distantsõppe tingimustes on kõik kolleegid pidanud ennast ületama, aga siiski oleme saanud hakkama.

Kirjutised

[muuda]
  • Põnev on Nora Raba viis katta metalli ebaesteetilisust. Nagu teada, on ta leidnud oma skulptuurides kasutatavad rauakolakad mererannast pärast tormi - järelikult on need olnud roostes ja inetud. Pärast ülevärvimist jääb sellest ainult salapärane teadmine, vihje. Hoolimata Nora Raba jõulisest värvikäsitlusest, on tööd naiselikult õrnad - romantilised.
  • Tehniliselt väga huvitav töö on "Sõlm". Sõlm ise on probleem. Sõlme tegemise kaudu saab ka probleemist jagu. Suured probleemid saavad lahendatud lihtsa vormikeele kaudu, nagu ka skulptuurides "Tuul purjedesse", mis väliselt on üksteise ümber keerduvad köied. Kui tantsu kaudu väljendada sama teemat, võiks see olla keerlemine, trombisarnane pööris.
  • Minu meelest on praegu Nora Raba loomingu tipphetk. Ta tööd on niivõrd elujõulised! Meie põlvkonna noored tegelevad nii meeletult eneseotsinguga, et hävitavad ennast juba enne millegi leidmist. Raekojas Raba tööde keskel tundsin ennast täiesti jõuetuna. Ma ei suuda kunagi nii suuri asju teha.
  • Raba töödes on alati ka tekkimise legend. "Papagoi" on algselt olnud robustselt lõigatud servadega jõhker raualatt. Papagoiks sai ta siis, kui värviti papagoi värvidesse. Ehk sel hetkel, kui tekkis vajadus see kujundina vaatajate teadvusesse kinnistada? Viimane samm muudab ta selleks, mis ta vaataja silmes on. Pehme, ent sitke vorm. Raud materjalina pole enam oluline.
  • Mind hämmastasid alguses Speckneri aia-sarnaste (geomeetriliselt piiritletud kujundite) prosside kõrval barokseid ehitusdetaile meenutavad kujundikesed, ehted. Kui ei tea, mis on kunstniku kontseptsioon, ei pruugi aru saada, miks ta nii erinevaid elemente kõrvutab, küsimus ei ole ju ainult meeldimises. Alles hiljem kuulsin Speckneri suurest iluaia-, eelkõige barokkaiahuvist. Mulle meenuvad Tartu Karlova pargi trepikäsipuud, mis andsid metsikule pargile korrektsuse, stiili. Speckner vihjab detaili kaudu. Need aiad on kindlas raamistuses, aga nende sees on suur saladus.


  • Marita Linnu ehetes leidub rohkelt arhitektoonilist lahendust. Aasta tagasi Rein Metsa juhendusel valminud, kehal looklev ehe kujutab miniatuurset Hiina müüri. Vaatlustorne ja müüre ühendavad mikroskoopilised liigendid, tornide alla aga on peidetud kinnitusnõelad. Samal ajal tehtud õlapross matkib rõdupiiret. Kaht sama käe sõrmust liidab aga rippsild. Tahan uskuda, et mõistagi astus esimesena üle silla arhitekt ning pealtvaatajad hoidsid hinge kinni. Ent ülipeened needid on hästi kinnitatud, nõtke sild kannatab välja terve leegioni.
  • Kullalt peegeldub valgus kõige kaunimalt. Kuld, algul pehme, laseb end vormida, et hiljem lõputult seda vormi kanda.
  • Kullast kohrutatud, pea kuju järgiv võru aga lookleb silmade alt põsesarnade kohale ja kaob kaugusesse. See peaehe tähendab silmapiirivalgust, milles päike horisondile nõjatudes endast viimase välja kallab. Samas, loodusel on seda ilu vist lihtsam timmida kui kullassepal.
    • Eilve Manglus, "Aasta kunstnik", Sirp, 07.01.2005 (Tavasti stipendium, tunnustus noorele ehtekunstnikule Marita Linnule)


  • [Haapsalu kunstisuvest:] Kuurortlinna galeriid ei pea vähemalt suvel külastajate puudumise üle kurtma. Siia puhkama tulnud inimesed ei kiirusta näitusele muude toimetamiste kõrvalt, neile on kunsti nautimine justkui lõõgastava-rahustava sanatooriumipaketi kohustuslik osa. Suvitajate ja kohalike kunstivajadust näivad mõistvat ka linnaisad, kes jõudumööda Okase muuseumi ja Linnagaleriid toetavad.
  • Kuuma klaasi puhumise workshop'id kujunesid performance'iteks, kus publik jälgis kunstiteose loomisprotsessi ideest paberil valmiseseme sündimiseni. Loomulikult ei õnnestunud välitingimustes kõik ootuspäraselt. Vale temperatuuriga klaas sai ootamatu kuju või purunes tuhandeks killuks. Killud teadagi, toovad aga õnne, tõotades järgmise katse õnnestumist.
  • Apelsinikarva hõõguvast klaasikerast puhuti välja kristallselgeid nõusid, mida kuumalt veel kuju andmiseks kääridega lõigati ja tangidega näpistati. Imetlemisväärt olid klaasikunstimeistrite ja ka tudengite oskused. Ladusalt sujuv oli kunstnike abiliste, kahe klaasivabriku puhumismeistri töö kuuma ahju juures: iga samm oli justkui kokku lepitud ja välja mõõdetud, et mitte teineteist hõõguvate sulaklaasikeradega ära põletada.
  • Workshop'idel sündinud taiesed kujunesid kahtlemata vahetumateks, impulsiivsemateks kui ateljeetööd, inspireerides kindlasti ka kunstnike edasist loomingut.


  • Leesi Ermi varasemad, 1950.-60. aastate temaatilised seinavaibad on just need, mida nähes praeguse noorema põlvkonna vaataja ahhetaks ja seda kui eriliselt stiilipuhast "nõuka-asja" endale seina peale ihaldaks. Pealesurutud, võimule meelepärastest teemadest hoolimata oskas Leesi Erm oma kunsti nautida. Tekstiilidesse põimitud kohustuslikud motiivid, kolhoosipildid ja rahvuslikud nukukesed õhupallide ja punanelkidega, on pastelsetes, sulanduvates toonides, elavates kompositsioonides. Kõige vähem peegeldub neist vastumeelsust või hirmu mingisuguste selekteerivate kunstikomisjonide ees, aga eks anti tollal tarbekunstile ka veidi vabamad käed kui teistele kunstialadele. Rahvatantsijatega "ENSV suvi 1960" (1960) ja "Kolhoosimotiiv" (1961) lehmadega kirjul heinamaal on ja jäävad ajastu klassikaks. Neist peegeldub ka hiljem selgemalt välja kujunenud Leesi Ermi isikupärane vihjeline, maaliline stiil.
  • Leesi Ermist rääkides rõhutatakse tihti tema meisterlikku oskust mängida oma tekstiilidel koloriidinüanssidega. See ilmneb nii tema varasemates vaipades kui ka eriti ühes värviskaalas, ent sadu erinevaid tonaalsusi sisaldavates kompositsioonides. Hetkesuundumustele omaselt ei tagane ta psühhedeeliliste kollaste-punaste toonide ega ka uskumatuid võimalusi pakkuvate pruunide ees.
  • Leesi Ermi käsitsi joonistatud tekstiilid vastanduvad tema suurtele lõngamaalilistele vaipadele. Need kuuluvad tekstiiligraafika tippu, olles selles valdkonnas meil üks vähestest teejuhtidest. Pikkadel tumedatel kangastel on kujutanud ta peene valge sulejoonisega kõike ilusat, mida enda ümber näeb: teokarpe mererannast, kivikogumeid koobastes, jäälilli, pilvi, virmalisi ja isegi kosmilist tähetolmu hiinalikes langevates kompositsioonides.


  • Sel näitusel tabasin end paljude tunnete ja mõtete küüsist. Iga tudeng on jäädvustanud oma õnnelikud ja traagilised hetked, joonistused on tihedalt jutustusi täis pikitud. Ehete – nukukätest ja -jalgadest kaelavõrude, purunenud portselanist krae, käärikujuliste pehmete keede jpm – kasutamist demonstreerivad juuresolevad videod ja fotod.
  • Kogu näitusele planeeritud ehete ja objektide kollektsioon vaatajani ei jõudnudki, kuna väärtuslikum osa võeti varguste hirmus pärast avamist ekspositsioonist kohe maha. Mnjah, hooliva valvuritädita galerii ikkagi ei funktsioneeri. Keegi ei kleebi tagasi seinale tuuletõmbes maha kukkunud töid ega peleta eemale EKA fuajeed bussipeatusena kasutavaid ülemeelikuid nagasid.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eilve_Manglus&oldid=128927"