Erinevus lehekülje "Eesti kultuur" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
* Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. Kõik oli teada ja tuttav. Seetõttu algas ülesehitustöö peaaegu igas vallas kohe tegelike ja eluliste küsimuste lahendamisest. Kultuuris ja hariduses tähendas see eelkõige peremeheta ja hooletusse jäetud kultuuriväärtusega esemete, kunstiteoste ja raamatute kogumist, registreerimist ja nende kaitsmist. 1919. aasta algusest sai see suur töö maakonna koolivalitsuste ülesandeks. Koolivalitsused oskasid kultuuripärandi kogumisele ja registreerimisele lisaks eraisikutest vabatahtlikele kaasata nii koole kui ka koolilapsi. 1919. aasta aprillis loodi kogu töö paremaks ja süstemaatilisemaks korraldamiseks ning ühtlustamiseks haridusministeeriumi kunstiosakonna juurde kaks kunstikaitse toimkonda, Põhja-Eesti oma keskusega Tallinnas ja Lõuna-Eesti toimkond keskusega Tartus. Kultuuriväärtuste sihikindel ja korraldatud päästmine oli ühtlasi Eesti kultuurielu sihtide seadmine: kõik uus pidi kerkima kord olnule, seda arendama, kasvatama, laiendama, uuesti ja teisiti tõlgendama, aga mitte sellest mööda minema ega seda eitama. (lk 155-156)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
 
 
* [[Eesti keel]], eesti kultuur, [[eesti kirjandus]], [[eesti film]] – need on kõik tugevad ja elujõulised. Võimalik, et see annabki nüüd aluse, kuidas me saame [[minevik]]ku vaadata. Me ei tohiks olla väga masendunud.
:Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. [[Eesti ajalugu|Eesti ajaloo]] eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.
* [[Tiit Aleksejev]], intervjuu 1939. aasta teemalise Eesti spioonidraama "O2" teemal: [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020
 
==Luule==
31 202

muudatust

Navigeerimismenüü