Mine sisu juurde

Kärpimine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne kirjaniku kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui autor arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole aasta pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks.
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", tlk Lembit Remmelgas, LR 45/46 1981, lk 7



  • Et valimised olid läbi, vajas press poliitilist poksikotti, ja Ross oli selleks vähemalt kaks nädalat. Konservatiivsem press raius, et tal tuleks tiibu kärpida, talle tuleks selgeks teha, kuidas Kanadas elatakse, range õppetund anda: äärmuslikumad lehed nõudsid tema ametist tagandamist ja andsid mõista, et mingu tagasi Euroopasse, kus ilmselt on tema koht, ja võtku teatavaks, et korralikud inimesed hokit ei laima.


  • Esimeses järjekorras lõidki oma tsensorikäärid "Kevadesse" sakslased, kellele ei meeldinud romaani IX peatükk. Kõnealune peatükk on kindlasti üks tuntumaid: see sisaldab niihästi arutelu saapanööpe ära tassivate rottide teemal kui ka verist võitlust kirikumõisa saksa koolipoistega. Viimane sattuski kärpe ohvriks. Kohe lahingustseeni sissejuhatuses seisis Lutsul lõik: "Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgneva orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli talle nii suurt mõju avaldanud, et ta sakslaste leppimatuks vaenlaseks sai." Saksa ajal ilmunud trükist jäi see loomulikult välja, nagu ka teistkordne viide Tõnissoni rahvuslikult motiveeritud Saksa-vihale kakluse alguses. [---]
Samuti pidasid Saksa-aegsed toimetajad vajalikuks välja kärpida jutustaja hinnangu, et teise kivi oleks Tõnisson tõenäoliselt visanud mitte enam saksa poisi piibu pihta, vaid sihtinud talle pähe. Küllap taheti stseenist välja puhastada kõik vihjed eestlaste ja sakslaste ajaloolistele vastuoludele ja näidata konflikti lihtsalt koolipoiste kraaklusena.
  • Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Lutsu saatus mõnevõrra leebem kui paljudel teistel kirjanikel (ta jäi ellu ja vabadusse ega sattunud isegi otsese põlu alla), kuid 1949. aasta "Kevade" trükist lendas välja peaaegu terve peatükk. Jutt käib XXV peatükist. See on raamatu üks saladuslikumaid, lausa müstilisemaid kohti: suurema osa peatükist moodustab Arno religioosne elamus, nägemus Jeesusest Ketsemani aias. [---]
Peatükk märgib murrangut Arno vaimses arengus, ilma selleta jääb poisi pääsemine depressioonist üsna arusaamatuks. Paraku pidid 1949. aasta trüki lugejad sellega leppima: algselt kuueleheküljelisest peatükist jäi alles napilt kaks ja pool, kogu usuline elamus lendas välja.


  • [Egon] Rannetil on "Südamevalu" ja ka "Kadunud poeg" hästi kirjutatud, tol ajal iseäranis. Rannet oli ka proovides, tuli särtsus igalt poolt. Ta ei armastanud teksti kärpida, aga Tammur armastas ja täiesti õigesti tahtis kärpida. Mina olin siis see vahelüli, kes võis Rannetiga rääkida, sest mind ta veel kannatas. Teisi ta ei lasknud ligi ka.


  • [Ljudmila Ulitskaja:] Teil, ateistidel, on hea. Ainus mõõt kõigele on iseenda südametunnistus. Teie katoliiklikus Itaalias on kirik alati võidukas. Ja peale selle, midagi pole teha, läänes on kirik alati kokku kasvanud kultuuriga, Venemaal aga kultuuritusega. On ju naljakas: kultuursed itaalia ateistid - Umberto Eco, veel mingi paarkümmend tükki ja sina, isehakanud itaallanna, põlgavad kaasaegset katoliiklust, saades samal ajal imehästi aru, et kui see katoliiklus teie imetlustäratavast kultuurist välja kärpida, ei jää sellest midagi järele. Venemaal on kirik kultuuriga palju nõrgemini seotud, palju rohkem on see seotud primitiivse paganlusega. Selle väite peale tulevad mulle kogu maailma antropoloogid kallale - kuidas ma julgen paganlikku maailma alahinnata! Kuid siiski, sedasama väljaarvamise meetodit kasutades - huvitav oleks näha, mis jääks järele Venemaa kristlusest, kui paganlus sellest välja kärpida...
    • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 458


  • Nõukogude ajal oli muidugi keerulisem nalja teha. Olen naljategemise pärast vangis istunud, mitu korda esinemiskeelu saanud, mistõttu olen pidanud Eestist ka mõneks ajaks lahkuma. Ainult suuvärgi pärast. "Meelejahutajas" pidi iga lause, iga sõna pärast võitlema. Poliitilist nalja teha ei saanud, isegi see, mida üritasime ridade vahele kirjutada, kraabiti välja. Raadiomajas oli ju ekstra inimene, kes kuulas tekstid üle ja kärpis. Praegu on palju lihtsam, ainult tule ja tee. Kui astud ämbrisse, saad ajalehega vastu pead, valitsus sind sellepärast ei hurjuta ja esinemist ära ei keela.


Luule[muuda]

Vaesus see on suurim pahe,
kõneldagu sest mis tahes!
Alatoitlus vahib näost
lastel, kes siin teevad tiiru,
silme ümber sinkjad viirud.
Nagu põldnik hallist täost
ei saa agul sellest lahti.
Skrofuloos ja inglishaigus -
silmad rähmas, kõrvad vaigus,
kärbivad siin elutahti
vaeste põdurate laste,
ehk küll iga jala-aste
üle ingel peab vahti...

  • August Alle, "Agul I", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 64-67


[Orlando:] Nüüd Medicite asemel on ainult
Fra Girolamo, kelle kaudu Kristus
meid käsutab kui mõistuseta lapsi
ja ette kirjutab, ei ainult paastu,
vaid iga söömaaja, riided, kingad,
nii juuste kui ka mõtte pikkuse.
Jah, iga sõna selles pühas riigis on loetud.
Selles taeva lilleaias
meid kärbitakse kogu aeg kui põõsaid
ja missastki jääb ainult Kyrie.