Marsha Mehran

Marsha Mehran (11. november 1977, Teheran, Iraan – 30. aprill 2014, Lecanvey, Iirimaa) oli Iraani, USA ja Iirimaa kirjanik.

"Granaatõunasupp"

Tsitaadid väljaandest: Marsha Mehran, "Granaatõunasupp", tlk Hille Saluäär, 2007.

Laisalt käänuline keskaegne äritänav algas "Blue Thunder'i" võidunud burgeribaariga ja lõppes neljateistkümnendast sajandist pärit tolmunud kirikuga ja Pühale Patrickule püstitatud ausambaga linnaväljakul. Nende vahel paiknesid kõrtsid, Clarksi kingapood, religioossete meenete kauplus, Arani kudumite ja suveniiride pood — tavapärane rida äridest, mida ühelt Emakese Looduse kätetöö rüppe ehitatud Iiri linnakeselt ootaks. Suutmata võistelda tuhandeaastaste kiviladestuste ja muistsete keldi teetammide hiilgusega, on sellised paigad õnnelikud, et nad siin ääremaal üldse olemas on, ning suhtuvad arengusse hooletu õlakehitusega – milleks üldse üritadagi! (lk 7)
Thomase halb iseloom oli ebamäärane segu sard'ist (külm) ja garm'ist (tuline), mida ei suutnud parandada isegi Marjani kuulus tasakaalustatud retseptiga mõrkjas granaatõunasupp. See õnnetu kombinatsiooniga temperament ei põhjustanud üksnes hulka arutuid tegusid, vaid ei lasknud tal ka hoomata meelierulavat kardemoni-, kaneeli- ja roosiveehõngu, mida tuul täna hommikul endaga tõi.

Lõhn jõudis Thomas McGuire' ninna esimest korda siis, kui ta juhatas alamakstud Guinnessi-vedajat kõrtsi jääkülma keldrisse. Vürtsikas patune lõhnasegu lehkas tundmatu kurjuse ja jumalakartmatu võõrapärasuse järele, mis pani Thomase suures kartulipeas lööma häirekella ja naelutas ta paigale. Alles siis, kui Guinnessi-mees, Conor Jennings, samuti peatus, et ninaga õhku vedada, sai Thomas aru, et imelik lõhn on tõeline. (lk 8)

Kuigi ta oli sündinud iidsete kõrbete maal, kus kuiv muld segunes Persepolise purunenud sammaste jäänustega, oli Marjanil aednikutalenti. Juba lapsena, enne kui ta farsikeelseid taimenimesid kirjutadagi oskas, oli ta õppinud, kuidas meelitada juuri ajama ka kõige tõrksamaid seemneid. Baba Piruuz, vana habemik aednik, kes hoolitses nende lapsepõlvekodu aia eest, juhendas õrnalt noort Marjani, kui see mustadesse peenardesse karmivarrelist majoraani ja kuldkollast angeelikat istutas. Muld sai niiskust mäetippude lumesulamisveest, mida nirises läheduses asuvast Alborzi mäestikust läbi Teherani jõukate eeslinnade ja jõudis ka Aminpouride suurde kaheksanurksesse basseini. Eşfahāni türkiissinistest ja rohelistest kahhelkividest purskkaev mulksus keset müüridest piiratud aeda. (lk 13)
Sooje mälestusi Baba Piruuzist ja lapsepõlveaiast kandis Marjan ka täiskasvanuna endas, kuhu ta ka ei läinud. Ei möödunud päevagi, kus ta ei otsinud silmadega mullahunnikut, kuhu sõrmed sisse pista. Terrakotatolmust ja multšist parkunud paljaste sõrmenukkidega sõtkus ta mulda valitud ürtide seemneid, sosistades neile julgustavaid sõnu. Ja kui viljatu maatükk varem ka polnud, pärast Marjani hoolitsust võis selle põuest õitseda mis tahes taim. (lk 14)
Kõigis paikades, kus Marjan oli elanud — ja neid oli tema kahekümne seitsme eluaasta jooksul kogunenud üsna palju —, oli ta alati rajanud oma väikese ürdiaia, kuhu kuulus vähemalt üks basiiliku-, peterselli-, estragoni- ja aedpiparrohutaim. (lk 14)
Marjani süda hakkas kiiremini põksuma, kui ta madalal tantsiskleval tulel hakkliha ja sibulaid pruunistas. Pann sisises rahulolevalt, kui ta puistas sellele oma kallite ürtide kuivatatud versioone, ainsaid, mida ta nii hilisel tunnil saada võis. Isegi Iraanis oli olnud aegu, kus Marjan pidi dolmade tegemisel kasutama kuivatatud ürte. Ta oli avastanud, et kui neid öö läbi leos hoida, siis töötavad need peaaegu sama hästi kui nende värsked sugulased. Kogu ülakehaga kaasa aidates segas Marjan ürdid keedetud riisi, värske laimimahla, soola ja pipraga. Ta segas kõigest jõust, tegemata välja armutust valust õlgades, sest sellised tugevad liigutused olid vajalikud dolmade maitseharmoonia saavutamiseks. (lk 15)
Üllataval kombel oli kolmest Aminpouri õest just õbluke Bahar see, kellel olid kõige tugevamad käsivarred. Ja kuigi Bahar oli igas muus osas habras, peitus tema õlgades ja kätes sama palju jõudu kui mõnel temast kaks korda suuremal mehel. See tuli kasuks, kui oli vaja avada purke või midagi segada. (lk 16)
Õrn aroom, mis Laylat kõikjal saatis, oli õdedele piisavalt tuttav, kuid imelik oli seda tunda toidus, mille retsept kumbagi koostisainet ei sisaldanud. Sellegipoolest kaneeli ja roosivee järele lõhnavad dolmad vanemaid õdesid eriti ei üllatanud. Laylal oli omadus tõsta ootusi tavapärasest kõrgemale. (lk 17)
Bahar üritas vapper olla, ehkki seesmiselt tundis ta end sama räbalalt nagu ta pöial. Kuna Bahar, nagu ta nimigi ütleb, oli sündinud Pärsia kalendri esimesel kevadpäeval, oli ta ebausklik, nagu ikka inimesed, kelle sünnipäev langeb pööripäevale. Ta jälgis alati ärevalt, et ta ei astuks pragudele ega kõnniks redeli alt läbi. Bahari loomuomane närvilisus oli viimastel aastatel süvenenud kohutavate sündmuste tõttu, mis olid talle jätnud paranematuid haavu. Ja kuigi tema neurootilised harjumused ajasid sageli närvi Laylat, hakkajat teismelist, härdus Marjani süda alati, kui ta oma õde nõnda ehmumas nägi. (lk 18)
Kaubiku ühte nurka oli kuhjatud vürtsiaare, mis oleks Ali Baba kadedaks teinud. Advije emalik sülelus – purustatud roosiõielehtede, kardemoni, kaneeli ja vürtsköömne segu; kurkuma soe rüpp ning maitseaine, mis on kallim kui kuld — zaferan, safran. (lk 25)
Marjan oli ostnud ka viis kilo fetajuustu, kuid nagu ta õdedele ütles, oli see mõneks ajaks viimane poest toodud juust, sest edaspidi hakkavad nad raha ja aja kokkuhoiu mõttes ise juustu tegema. Mõte tilkuva marli väänamisest pani Layla oigama, Baharil oli aga ükskõik: ta võiks fetat teha kas või iga päev, peaasi, et Marjan neid mõne järgmise pika ostureisi pärast maha ei jätaks. (lk 26)
Seal oli baklažaani- ja sinepikarva ning öösiniseid keraamilisi teepotte (sobivad ühele, kuid veel paremini kahele joojale jagamiseks) ning nelikümmend väikest õhukest klaasi, mille kullatud ja hõbetatud kõvera sangaga ümbristele oli söövitatud arabeskimotiive. Bahar reastas teeklaasid ettevaatlikult letile, millel enne oli olnud cappuccino-masin. Ta pistis teepotid leti klaasseintega kõhtu, ühte ritta kahekümne klaaspurgiga, mis sisaldasid lahtisi teelehti alates bergamotist ja hibiskusest kuni oolongini. (lk 27)
Suurema osa päevast — välja arvatud kella kuuese missa ajal — võis Dervlat näha magamistoa aknal luuramas. Suured padjad küürakil keha toeks, vahtis ta oma hallide nööpsilmadega märga tänavat, et mitte üht minutit väikelinna argidraamast maha magada. Ballinacroagh' elu pidev jälgimine andis tunnistust lausa imetlusväärsest püsivusest, eriti kui arvesse võtta vana klatšimoori räbalat tervist. Elusügise harjal oli teda ootamatult tabanud pidamatusehaigus, piinlik põieprobleem, mis aheldas ta koduseinte vahele ja pani sõltuma kannatlikust õest. Võimetu omaenda keha kontrollima, haaras Dervlat varsti kirg kõiki teisi manipuleerida. Klatš polnud üksnes sõber ja lohutaja, vaid ka suur võimuallikas. (lk 31–32)
Tinkrid. Juba see sõna ajas Dervlale judinad peale. Vana klatšimoori raev tuli muidugi otseselt tema rumalusest. Hoolimata piiritust uudishimust ei olnud Dervla kunagi vaevunud tundma õppima selle Iirimaa rändurite hõimu tormilist ajalugu. Neid nimetati gaeli keeles tinceard — pajapaikaja, mis viitab plekkpottidele ja -pannidele, mille lappimise ja müümisega tedretähnilised ja kahvatusilmsed keldi nomaadid veel hiljaaegu tegelesid. Enne plekikaubandust olid need rändurid jutuvestjad, keskaegsete Iiri bardide järeltulijad [---]. (lk 32)
Jaa, õhus oli selgelt tunda vastikut võõramaist lehka. Aga see oli teistsugune kui see lõhn, mida ta mäletas aastate eest "Papa's Pastries" ärist tõusmas. Ta tundis ära kerkiva leiva isepäise pärmihõngu ja mandlite erksa intonatsiooni, kuid seal oli veel terve hulk ootamatult tugevaid ja õrnu pooltoone, millele ta nime anda ei osanud. Nurjatud ja kriipivad aistingud riivasid Dervla sündsustunnet ja irvitasid tema üle, just nagu teades tema sisimaid saladusi, just nagu olles kuulnud kõike tema kadunud abikaasa roojastest eluviisidest. (lk 34–35)
Marjani peas peidus olevas retseptiraamatus oli eriti tähtis koht supi maitsestamisel. Vürtsköömen andis supile pärastlõunase armumängu aroomi, kuid suurima tantristliku mõjuga oli süütule supisööjale üks teine vürts: sia dane — armastus udus — ehk mustköömen. Kui see tagasihoidlik seeme uhmris purustada ja keeta seda sellistes toitudes nagu läätsesupp, ärkab inimese põrnas uinunud energia. Vallapääsenuna põleb see igavesti just nagu vastuarmastuseta jäänud armastaja kustumatu kirg. Mustköömen on nii tuline, et enneaegse sünnituse hirmus ei tohiks seda vürtsi lapseootel naistele anda. (lk 36)
Layla polnud ka kunagi oma ema näinud, sest ema oli surnud hetk pärast seda, kui oli tütrekese sellesse karmi maailma pressinud. Pärast üheksat ahtrat aastat oli Širin Aminpouri viimane laps avanud tema sisemised sooned, mis voolasid verd seni, kuni neil midagi enam anda ei olnud. Teherani üldhaigla väsinud arstidel ei olnud sellele armutule verejooksule ühtki seletust ning nad pidid lüüasaanult õlgu kehitama, kui Layla isale kurba uudist teatasid. Aga nad jätsid rääkimata selle, et kui viimased verepiisad haigla rohelistesse linadesse olid imbunud, ilmus naise üsast väike õienupp. Vereloiku kukkudes puhkes nupust roosiõis. Hirmunud arstid jätsid selle enese teada, et vältida süüdistamist lohakuses, aga ka sellepärast, et roosivee- ja kaneelihõng, mis imelist õidepuhkemist saatis, meenutas neile aega, mil iga operatsiooniruumi ukse taga ei olnud valvessepandud sõdurit. Sest on ju nii, et inimesed, kellelt on lootus ära võetud, muutuvad ahneks, kui neile seda piisakegi anda. (lk 37–38)
Murtud südamega ning vandudes mitte iial enam lavalaudu tallata, pöördus Fiona tagasi kodulinna, beebi Emer kaasas. Ta võttis üle oma isa habemeajamistõõkoja ning tegi sellest väikese elegantse salongi. "Athey's Shear Delight" oli tuntud paik linnakese laste ja naiste hulgas, kuid suurem osa mehi hoidis selle peroksiidilõhnastest ruumidest eemale — eeskätt sellepärast, et neil oli häbi lasta endale Fiona lillelisi keepisid ümber siduda. Pärastlõunati sai juuksurisalongist tõeline östrogeenikatel, kus klatš segunes küüne- ja juukselaki atsetaadiaurudega. (lk 40)
"Hmm. Mul ükskõik, kes nad on või mis nad teevad, peaasi, et see lipakas ei eksita mu poisse lõpueksamiteks valmistumast. Mu poisid astuvad preestrite seminari, meeldib see neile või mitte," pigistas Joan kokkusurutud huulte vahelt ja lasi kardina lahti.

Fiona ja Evie noogutasid, nad teadsid hästi Joan Donnelly identsete kaksikute, Peteri ja Michaeli tragöödiat. Veendunud, et tema kullakallid pojad on loodud kõrgemat võimu teenima, oli Joan juba varasest lapsepõlvest peale nende pudrupeadesse igal õhtul katekismust tuupinud.Tema vaimulikud ambitsioonid polnud aga suutnud ohjeldada poiste huvi nädalavahetuste autovarguste, lõbumajade ja lehmaehmatamisega lõppevate joomapidude vastu. Pojad olid vaese neurootilise Joani lõputu mureallikas ja juuksekõõma tegelik põhjus. (lk 41)

Kui Malachy nägi Layla eksootilist profiili sibulakotti täitmas, oli see märk, vastus igivanale küsimusele Jumala olemasolust — jah.

Jah, Jumal on olemas. Jah, teispool Ballinacroagh' uniseid orge on elu. Jah, on olemas veel avastamata maailmu, mis just teda ootavad. Ja üks neist seisis praegu tema ees, just nagu Linnuteelt alla astunud.

Malachy tundis järsku nõrkust ja peapööritust. Silme eest läks uduseks ja jalad kadusid alt, ta haaras käega lähimast tugipunktist — milleks osutus kaubariiul. Tähti imetleva romantiku õnnetuseks juhtus see olema püramiidikujuline alus, täis naiste hügieenisidemeid. Enne kui Malachy aru sai, oli ta pikali põrandal ja üleni kaetud — tema suureks alanduseks — allahinnatud, kaks-ühes-pakendis tampoonidega.

Kukkumise robin äratas Layla mõtetest ning kui ta poe etteotsa jõudis, valgus üle tema keha kuumalaine. Seal, riiulite vahel põrandal, lamas kõige ilusam noormees, keda ta kunagi oli näinud. Layla püüdis hingata, aga hakkas selle asemel ägedalt luksuma — ahmides sisse armastusest rasket õhku. (lk 44–45)