Mine sisu juurde

Pirjo Levandi

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Pirjo Levandi, 1999.

Pirjo Levandi (sündinud 10. oktoobril 1968) on eesti laulja (sopran).


Intervjuud

[muuda]
  • Ooperilaulmine on nagu tippsport, peab end pidevalt vormis hoidma. Selleks on vaja trenni ja stiimulit.
  • Inimesel on igasugused soovid, aga kui see ei ole tema eluteega kooskõlas, siis seda ei juhtu. Uus elu ja hingamine tuleb tasapisi, mitte nii, et ühel päeval ärkan üles ja kõik on teisiti. Minul käib see tasapisi, samm sammu haaval, kuni vaatan, et ongi kõik teine.
  • Sellest olen küll aru saanud, et kui sus on kibedus, viha, pettumus, solvumine, rahulolematus – nendel, kelle peale sa vihane oled, on ükskõik, ja see kurnab ainult mind.
  • Ma väärtustasin ennast ainult kui lauljat, kui muusikut, ma ei pidanud olema mina ise. Aga nüüd ma pean väärtustama iseennast läbi selle, kes ma tegelikult olen. Ilma maskita pead hakkama vaatama, kas sa oledki null või oled midagi väärt.
  • Ma olen see seitse-korda-lõika-inimene, et mõõtmise asemel lõikan seitse korda, siis lõikan ühe korra veel ja siis viskan minema. Nüüd õpingi kontsentreerumist ja kannatlikkust.
  • Kui ma kuulen end raadios rääkimas, siis see on nii võõras. Tähendab, see oli nii. Inimene ju muutub, tema mõtted muutuvad ja see jutt praegu enam ei kehti. Nüüd olen ma oma häält palju kuulanud ja sellega harjunud, see on minu oma ja ma armastan seda. See, keda või mida sa ei armasta ja ei hinda, lähebki ju sinu juurest ära...
  • Olin suurel laval kümme aastat, veerandi oma elust. Aga see tuli minu ellu kuidagi kogemata. Tahtsin minna õppima arvuteid või matemaatikat, ma ei teadnud isegi, mida ma tahtsin. Siis äkki tuli see laulmise värk ja "Oi, selline hääl!" ja "Proovime konssi!". Sain sisse ja kuidagi ta nii läks. Enne seda olin käinud emaga kaks korda ooperis, sõnadest aru ei saanud, midagi nad seal huilgasid...
Aga ma õppisin seda muusikat armastama ja austama ja mulle väga meeldis seda ise teha.
  • Kui sul õnnestub kõik hästi ja publik võtab hästi vastu, siis rahuldus, mis sa sellest saad, on väga suur. Aga muidugi on seal taga, kõrval ja vahel palju muid asju, mis jälle nii väga ei meeldinud, intriigid ning see, kuidas sa pead ennast kogu aeg vormis hoidma, vahel ka haigena lavale minema ja paljudest asjadest loobuma.
  • Kui sul on ikka järgmine päev etendus, kus sa pead laulma ebaloomulikult kõvasti ebaloomulikult kõrgelt, siis... Sõbrad kadusid ära – ei mingeid sünnipäevade pidamisi, sest alati on järgmisel päeval etendus või proov, kogu aeg hoiad oma häält.
  • Kogu aeg pead ümber kehastuma, kogu aeg pinges ja valmis olema. Väljapoole paistab ainult glamuur: ilusad kleidid, uhked soengud, kunstripsmed, orkester mängib, siis tuleb solist... Tegelikult see on ränk ja valus töö, üksinda, endaga.
  • Kui inimene muutub, siis ka sõbrad muutuvad. Kui ma olin Estonias, olid Estonia sõbrad. Nüüd on teised huvid ja teised sõbrad. Ega sõpru pole palju vaja, paar-kolm tükki. Käime külas, ajame juttu, vahel käime väljas, peame sünnipäevi... Nad ei ole üldse muusikainimesed ja nii ongi põnevam, muidu läheb alati jutt töö peale.
  • Lihtsalt ma tundsin, et ma ei jõua enam, ja see väljendus ka minu hääles. Natuur ei ole selline, et ma oleksin, veri ninast väljas, pingutanud seda tööd teha. Minu jaoks peab töö olema tehtud armastuse ja rõõmuga, muidu ma ei leia motivatsiooni endast kõike anda.
  • Ooperilauljad käivad ka tellimise peale söögi kõrvale laulmas, seda nimetatakse haltuuraks ja see toob rohkem sisse kui põhitöö.
  • Ma olen avatud kõigele, arenen iga päev, laps saab suuremaks ja minu vabadus suureneb. Igasugu põnevaid asju on olemas ja ma ei hakka taevaisale mingeid ettekirjutusi tegema. Küllusesarv on piiritu, küll sealt minule ka midagi pudeneb.
  • Eks laulmine on ikka see, mis paneb hinge helisema. Kui panen muusika käima, siis ma ei saagi enam mossis olla. Muusika paneb keha liikuma, siis on rõõmsam olla ja kodus toimetada.
  • Osa mu sõpru on läinud kodudest ära, sest ei suutnud enam pangale maksta, ma püüan pangaga head suhet hoida ja esimesena ikka laenu ära maksta.
  • Keraamikat hakkasin tegelikult tegema sõpradele ja endale, aga paar korda on see hobi mind tõesti ka rahaliselt välja aidanud. Ühel korral tuli koolist tellimus teha õpetajatele jõulukinke ja teinekord korraldas Jüri [Peetson] Keila laata ja ma läksin sinna müüma. Imekombel läks hästi. Rohkem ei ole ma enne ega pärast müünud. Tegelikult olen selline, et saan teha endale ja kellelegi kingituseks, kui mõtlen selle inimese peale, aga kui hakkan rohkem tegema, siis see pole enam see ja mul kaob huvi.
  • Teatris paned küll ennast ka sisse, aga saad olla kogu aeg keegi teine. Selles töös, mida ma praegu teen, pean julgema olla mina ise. Ei mingit maski ja kellegi teise mängimist.
Ma pean isiksusena teadma, kes ma olen. Sa võid igasugu maske kanda, aga see kumab ju läbi, mis sa tegelikult oled.
Alguses oli muidugi hirmus olla mina ise ja jagada inimestega oma mõtteid. Raske on end inimeste ees avada, selleks on julgust vaja.
  • Ma ei taha enam varjudest üle hüpata ja kinnistest ustest sisse pressida. Mis avanevad, sealt lähen rahulikult sisse ja praegu olen oma eluga rahul. Teen oma asju vaikselt-vaikselt ja kui avaneb midagi uut, siis on jälle põnev. Kui muusika ikka läheb su sisse, saad edasi anda rütmi ja head meeleolu ja meloodiat...
  • Ei, kogu austuse juures – eesti rahvamuusika mind ei tõmba. Saan seda öelda kindla veendumusega, sest ma olen kõik need "alleaad" ja "kasked" proovinud läbi laulda. Seda küll nii, et ümber oli Argentina muusika ja mina laulsin "kaske-kaske".
Väga hästi sobis, aga mina oleks rohkem tahtnud laulda seda Argentina muusikat, mida ma nüüd teengi. See sobib minu temperamendiga rohkem. Eesti rahvamuusika on uinutav ja hüpnootiline, aga mul on vaja elu ja tuld.
  • [Temperamendist:] Eks ta ikka lööb üle ääre aeg-ajalt. On asju ka loobitud, aga see ei aita, pärast on ikkagi paha. Minu vanaisa oli selline, et kui ta vanaema peale vihastas, siis nädal aega ei rääkinud temaga.
Ma olin ka varem seda tüüpi, oma esimeses abielus ja ka Jüriga oli abielu alguses nii, et küsimusele "Mis sul viga on?" oli vastuseks püstine nina ja kinnine suu. Ma ei suutnud kaks või kolm tundi sõnu leida ja tundeid väljendada, lihtsalt läksingi lukku ja kõik. Nüüd ma ikka püüan end väljendada, kuigi teinekord on ehk targem alguses suu kinni hoida, sealt võib tulla rohkem, kui asi väärt on.
  • Me ei ole ju selgeltnägijad ja kui me ei ütle, mis meil viga on, siis teine ei saa seda iial teada ja teeb veel samu asju, mis mulle ei sobi. Pigem tuleb öelda, mis ei sobi, siis teine teab sellega arvestada.
  • Enam ei oota ma Härra Õiget, sest mida sa ootad, seda ei tule, ja ootaja aeg on pikk. Sellepärast olen loobunud otsimisest ja ootamisest. Enne kogu aeg vaatasin ringi, silmad lahti, et järsku tema, järsku tema... Aga see on nüüd möödas ja ma tunnen ennast väga rahulikuna.
  • Paar aastat tagasi küsisin ka, kas tõesti minu jaoks ei ole enam mitte kedagi. Siis küsiti vastu, et kui sarnane tõmbab sarnast, kas ma siis tahangi sellist üksikut ja kurba inimest, nagu ise olen. Ei taha, hüüdsin! Ja mõtlesin: nii, ah-soo, tuleb end muuta, olen parem positiivne, energiline, rõõmus, leidlik, aus.
  • Paljud ju loodavad internetile, aga väga paljud on leidnud üksteist trollis, trammis, poes... Juhus on pime. Võib-olla joogatunnis, autoremonditöökojas – ma ei tea, kus need mehed liiguvad.
  • Kui sa ennast ei armasta, siis ära oota, et teised sind armastaksid või et suudaksid end nii palju avada, et armastada teisi.
  • [Poja töökasvatusest:] Muidugi ta praegu mängib, aga juba niidab muru ka ja ma ei pea siin üksinda rassima. Kuigi ta on alles kaheksa-aastane, püüan teda ikka majapidamistöödesse kaasata. Ise saaks lihtsamini, aga seda peab tegema, sest ükspäev ta enam oma abi ei paku. Ei saa olla nii, et emad ja naised teevad kõik ära ja mehed saavadki ainult diivanil olla.
  • Vägisi ei saa koos olla. Laste nimel, majanduslikul kaalutlusel või hirmus, et sa ei saa üksi hakkama, ei ole sel mõtet. Kui elad koos laste pärast, siis nemad ei ole selle eest pärast tänulikud, sest kodus valitseb ebaterve õhkkond. Rahulolematus ja pinge, mis on õhus, on lastele veel kahjulikum kui lahkuminek.
  • Ja minu meelest on ääretult ebaõige, kui lapsele mustatakse teist vanemat. Isegi kui midagi ei meeldi, tuleb püüda mõista ja toetada.
  • [Lapsendamisest:] Lapsed tulevad meie juurde eri teid pidi ja Mihkel pole vähem minu laps kui see, kes oleks minu seest tulnud.
  • [Pojast:] Ta on energiline ja paistab agressiivne, aga tegelikult on õrn, hooliv ja hästi tundlik natuur. Ükspäev ütles: "Emme, sa oled ilus noor naine, ma ei taha, et sa vanaks jääd!" Ta on mees, kes oskab hinnata naiselikkust ja ilu kui sellist ja kes alati märkab.


  • Mina nutsin oma valu välja. See tuleb välja lasta, muidu ta jääb sulle sisse ja siis on ühel päeval sul infarkt.
  • Tähendab — kui on valus, siis on valus. Seda valu tuleb väljendada, mitte enda sisse matta.






  • Eriti hea meelega söön just erinevaid juustusorte. Miks need naudingud siia ilma on loodud, kui neid ei või nautida.
  • Alguses tundsid inimesed end halvasti, et mis nad mulle siis külas süüa pakuvad. Aga eesti lauad on ju suhteliselt rikkalikud ja tavaliselt pakutakse liha kõrvale sada erinevat varianti salatit või riisi.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Pirjo_Levandi&oldid=116476"