Rand

Rand ehk kallas on veekogu äärestav maismaariba. Rannas saab uidata ja peesitada, rannaäärses vees supelda ja ujuda. Kes liiga kaua rannas elab, on randlane.

Proosa

Kui talv mitte väga äge ei olnud, kui lõunatuul, mis Ema põue, see on jõesuu poolt tuleb, ärkab surmaunes suikuja hiiglase rind üle öö elule ja murrab äkitselt oma ahelad ja ta vihane müürgamine kuulutab kalameeste küladele rannas, et ta oma vangikütkeid lõhub. Hommikul paistab sinav vesi ujuvate ja randa visatud jäätükkidega randlase silma.

Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!

Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)

Parema meelega lamaksin nõjatoolil või istuksin kõrgel rannal roosipõõsaste all, lõhnast joovastatuna, oma silmadele puhkust andes vahelduvatel värvidel, mis hakkavad tulipunasest ja lahtuvad kõige õrnemates varjundites helevalgesse. Just sääl, kus kahvatu roosa lõppemas, et valgele maad anda, peatab mu pilk iseäralise püsivusega, nagu püüaks ta paiga leida, kus roosa lõppenud, aga valge alles hakkamata: otsin ja otsin ning unistan nukruses, mis nagu asjatu ja olutu, mis ei millestki teki ja mida millegagi ei või kaotada.
- A. H. Tammsaare, "Varjundid", 8. aprill (1917)

Kõrbe kamm on tuul; ranna kamm on meri. (lk 28)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Ma ei ole kunagi põgenenud sellelt rannalt väikese kalapaadiga. Ma ei usu, et see oleks võimalik olnud. Aga unes olen ma seda mitu korda teinud, kõik läheb alati täpselt samuti nagu eelmistes unenägudes. On mustjashall õhtu, nii vaikne, et tuleb sõuda äärmiselt ettevaatlikult. Aga sõudjad on ka vilunud, nad on seda merd kündnud aastakümneid ja tunnevad seda sama hästi kui oma kiviklibuseid põllulappe. Nad on juba ammu surnud. Need, kes veel elavad, kuigi teadmatuses, on kaldale maha jäänud. Vesi on sügavroheline nagu sel esimesel päeval, mida ma üldse mäletan, kunagi väga ammu.

Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed. Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varajastes lapsemälestustes on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.

Tühi, surnud rand. On raske uskuda, et see kunagi võiks veel ellu ärgata. On raske uskuda, et tõelisus kunagi võiks selle unenäo olematuks teha. Merigi taganeb siit, savine merepõhi kuivab ja praguneb, siin on palja jalu valus käia. Kust võtan nii tugevad, rautatud saapad, millega võin jälle sellele rannale astuda? Ja kas mul oleks südant tallata rautatud saabastega sellel rannal, mis ometi on olnud mu ema, kuigi ta nüüd on surnud.

Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1990, lk 162

Luule

Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!

Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a'a –
nüüd hilja sinu randa saa!

Ado Reinvald, "Kuldrannake"

Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!

Friedebert Tuglas, "Meri"

Siis lainte loisk, kord vali kärgataja,
Kord leeve luilutus kui andeksand.

Puhk-puhult merilinde valge lend,
– Kui tulbid punased neil sirged jalad –,
Neil hüüded muutusivad halinaks.

Külg küljel’ nõjates kui õde-vend,
Kui õhtu roosatas kõik rannaalad,
Nad istusivad kivil – kaks ja kaks.

Marie Under, "Maardurand" I kogus "Sonetid"

Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
lainte maa ja ranna maa,
sind ei jäta ma.

Enn Vetemaa, "Laul Põhjamaast" Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikalist "Pipi Pikksukk" (1969)

Mõtete hõbedane kalaparv,
ära usalda kalda läbipaistvat vett.
See on petlik.
Mõõna ajal nägin kividel
palju surnud kalu.

Helgi Muller, "Mõtted", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 11

AEG-AJALT MERI aeg-ajalt käib aeg-ajalt üle ranna,
aeg-ajalt kaua siin laotub ja katab kõik.
Ära meenuta — keda? gi!
Ära meenuta — mida? gi!
Sootuks eriline siis harjub elustik siia:
imeilusad, imeväikesed lilled mingid, -
ilusad väikesed õied mingid toekate vartega
randastrid,
suure une, unustuse sõbrad ja soosikud.

Paul-Eerik Rummo, "Aeg-ajalt meri" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 7

Vanasõnad

Häbi läks härjaga randa, rannast mere jääle, kukkus sisse karsumdi.
- Eesti vanasõna

Välislingid