Reet Hiiemäe

Reet Hiiemäe (sündinud 24. märtsil 1974) on eesti folklorist.

Intervjuud

[Eestlaste kaitseolendid:] Loomadest näiteks nirk, kellesse suhtuti austavalt, sest talle omistati majahaldja kaitsvat funktsiooni. Teateid on majausside pidamisest, keda toideti ja kelle eest hoolitseti, sest kui hukkus majauss, oli ka majal ja selle elanikel oodata õnnetust. Lindudest muidugi kukk, kelle kiremine tegi lõpu kõigi pimedusevalla olendite ja elukate liikumisele. Mütoloogilistest olenditest näiteks majavaim kodu ja kotermann laeva kaitsjana, samuti inimese enda isiklik kaitsevaim.
Nii kaitseloitse kui ka muid kaitsemaagilisi tegevusi kasutati enamasti kombinatsioonina, näiteks tihti saatis loitsu mingi rituaalne tegevus, kaitsemärkide kasutamine vms. Rohkem kasutati kaitsemaagiat olukordades, millele omistati suuremat tähenduslikkust: erilistel aastaringi aegadel (nt jõulud), eluringi pöördehetkedel (sünd, pulmad, surm), halva kuulsusega inimesi kohates, enne olulisi töid-tegemisi jne. Tähtis ei olnud maagia kasutaja sugu, vaid vägi ja selle kvaliteet.
Kindluse mõttes tasus alati ligi hoida pisut soola, pärglipaska ja mõni hõbeese, need olid kõige universaalsemad. Muidugi oli ka spetsiifilisemaid võtteid. Näiteks metsa ära eksides tuli kummargil jalge vahelt läbi vaadata või riided pahupidi selga panna, et eksitaja või vanakuradi võimusest välja saada. Kratti nähes tuli pastlapaelad kanna tagant katki lõigata, et kratt varastatud kraami maha pillaks. Selleks et kratt üleüldse vara kallale ei saaks, tuli aida või maja ukseläve sisse kirves lüüa. Ujuma minnes tuli enne kivi vette visata, justkui ohvriks näkile, et ta ei tuleks uputama. Rohkesti on võtteid kaetamise, kurja silma ja needmise vastu. Kui külla saabus kuri inimene, tuli talle soola järele visata, mõttes (või ka valjusti) midagi roppu öelda või endal vähemalt tagumikku kobada, et ära hoida võimalik kurja silma mõju. Leivajätku tagavad võtted, nagu mahakukkunud leivale suuandmine või "jätku leiba" soovimine, on ikka kaitsemaagia: kaitses nälja ja puuduse eest. Samuti aitas leivajätku ja rikkuse tagada see, kui uude kohta kolides esimese asjana leib majja viia. Kui majast leiba välja laenati, tuli alati tükike endale jätta, muidu oleks ka leivajätku majast välja andnud.
Me teeme väga paljusid asju, ilma et küsiksime, miks me neid teeme ja kust need kombed pärit on. Näiteks pulmarongi autode signaalitamine ja konservikarpide sidumine auto taha kolisema on esialgu olnud kaitsemaagilise tähendusega, sest pidi peletama kurje jõude. Sama eesmärk ehk kõige halva tõrjumine ja saabuvaks aastaks õnne tagamine oli uusaastaööl müra tekitamisel ja valguse põlemas hoidmisel. Nüüdseks on sellest välja kasvanud suurejoonelised saluudid, aga põhikomponendid ehk valgus ja lärm on jäänud samaks.
Miks peaks folkloristi huvi kuiv olema? Minu huvi teemade vastu, mida uurin, on enamasti ikka üsna kirglik ja ka kaitsemaagia raamatut oli väga põnev kirjutada. Usun, et selles raamatus leiduv teave võib aidata inimesi üsna mitut moodi: mõnel aitab hirmutavaid uskumusi kummutada, mõnel aga just leida mingi mooduse, mis raskes olukorras tuge annab. Ja abi seegi, kui raamat aitab kellelgi ka lihtsalt igavust peletada.
- Reet Hiiemäe, intervjuu: Kaarel Kressa, "Folklorist Reet Hiiemäe: ka pulmarongis signaalitamine on kaitsemaagia", EPL, 07.04.2012

Traditsioonilisel ajal ei olnud rituaalil selles mõttes hinda, nüüd on enamasti rituaali pakkujatel omad hinnakirjad. Varem kasvas rituaal inimesele sisse pikaaegse korduse kaudu, see tuli nagu loomuliku oskusena.
- Reet Hiiemäe, intervjuu: Reet Weidebaum, "Folklorist Reet Hiiemäe: rituaalid ei ole kuidagi rohkem naiste omad", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 15.12.2022

"Armastus eesti rahvapärimuses"

Reet Hiiemäe, "Armastus eesti rahvapärimuses", Pegasus, 2015.

Raamatupoodides hakkavad silma armurohtude käsiraamatud ja ajakirjanduses kohtab sensatsioonilugusid, näiteks 2013. aasta suvel oli üks armunõidusest tulenevaid intriige käsitlev juhtumikajastus ühe päevalehe kaaneuudiseks. Seega on osa lembesuhetega seotud maagilisi tõekspidamisi ja mõjutamisviise vähemalt teatud kildkondades endiselt täies elujõus. (lk 7)
Armumaagia eest hoiatavad ka pärimustekstid, näiteks mainitakse neis küll korduvalt selliste toimingute tõhusust, kuid samuti tõsiasja, et nende abil saavutatud õnn ei kesta kaua. (lk 7-8)
... mõned lembesuhete arhiivitekstid on ilmselgelt fabritseeritud - kas siis tingituna jutustaja taotlusest testida rahvaluulekoguja taluvuspiire või elada välja oma isiklikke fantaasiaid. Teisalt aga võivad mitmedki tõsiselt mõeldud abinõud kõlada tänapäevase lugeja jaoks uskumatu või naljakana. Seetõttu pole võimalik alati täiesti kindel olla, kas mingi tekst on mõeldud huumorina või tegelikkuses kasutatud toimingu kirjeldusena. (lk 9)
Huvitava mõttevooluna jõudis 11. sajandil araabia maadest pärit tekstide tõlgete kaudu Lääne-Euroopasse arusaam armastusest kui haigusest, mis vajab spetsiifilist ravi. Nii on näiteks ühe Austrias 1485. aastal toimunud inkvisitsioonikohtu protsessi süüdistusprotokollis juttu nõiakunste valdavatest inimestest, kes võivad tekitada "armastust ja muid haigusi". (lk 11)
Üldiselt olid veel kõrgkeskajal armastusabielud nii haruldased, et kui neid üldse ette tuli, siis pidasid isegi kroonikud vajalikuks selle ära märkida. (lk 12)
Hiliskeskajaks oli kirik Euroopas üldiselt läbi surunud kokkuleppeabielu, see tähendab, abielu sõlmimiseks oli vajalik ainult noorpaari enda nõusolek. Seevastu pärast reformatsiooni, ühiskonna patriarhaalsemaks muutudes hakati nõudma taas ka isa luba. (lk 13)
Alates 16. sajandist hakkasid eriti Saksamaal ridamisi ilmuma abieluteemalised traktaadid, mis keskendusid siiski eelkõige kooselu tehnilisele poolele, tunnetest on neis juttu vähe. Sellegipoolest mainib 16. sajandi alguse katoliku jutlustaja Johannes Pauli oma töödes ka partneritevahelist armastust kui abielusuhte olulist komponenti, mille kadumise tingivad kuradi riukad. (lk 14)
Vähehaaval muutus ka arusaam abielu eesmärkidest, nihkudes pelgalt soojätkamiselt ja materiaalsetelt kaalutlustelt enam emotsionaalse ligitõmbe ja vastastikuse hoolitsemise suunas. 18.-19. sajandi vahetusel hakkab näiteks Saksamaa abielulahutusi käsitlevates kohtudokumentides kohtama uudse lahutuse põhjusena "armastuse puudumist" (varem mainiti lahutuse põhjusena kõige sagedamini laristamist, viljatust või haigust). (lk 15)
Armastuse võrdlemine haavatasaamise, hulluksmineku või haigusega viitab sellele, et liiga suurt kirge on peetud normiväliseks, kuna see paneb inimese käituma nagu seestunu või tõbise. Ometi on ajaloos leidunud ka aegu, mil ohjeldamatust tundepalangust haigeks jäämine või isegi selle pärast suremine kujuneb kultuuriliseks moeasjaks (näiteks Prantsuse romantismi ideaalide laines tärganud enesetapuvaimustuse periood Saksamaal ja mujal). Armastusest haigestumine on korduv teema ka muinasjuttudes. (lk 21)
Partneriideaalid sõltuvad konkreetse ajastu meelsusest, soorollidest ja elatusaladest. Araabia kultuuri "Tuhande ja ühe öö" lugudest, mida võib pidada küll osaliselt kirjanduslikeks, kuid mis sellegipoolest annavad mõnevõrra aimu ajastuomastest lembeideaalidest, võib näiteks lugeda, et tõeliselt ihaldusväärse kaunitari omadusteks olid gasellipilk, vibusarnased kulmud, padjapehmune kõht ning naba, millesse mahtus untsi jagu (ehk ligi 30 grammi) pähkliõli. (lk 22)
Nüüdisaegses Euroopa kultuuriruumis ollakse harjunud käsitama mõistust ja tundeid vastaspoolustena, kuid samas on siiski täheldatavad ka kalkuleeritumad armastuse vormid, näiteks armuvad Eesti naised statistika järgi märgatavalt sagedamini rikastest riikidest pärit välismaalastesse kui nende vaestest maadest pärit suguvendadesse. (lk 24)
... ühiskonnas, kus sugudevahelises suhtluses esineb kultuurilisi piiranguid, võis passiivsusest ülesaamine ja reaalsete sammude astumine suhete arendamisel aidata armunul kõhklustest vabaneda ja vastaspoole tähelepanu pälvida, seda eriti juhul, kui maagia komponentide hulka kuulusid ihaldatule kingituste tegemine, tema teretamine, kõnetamine või muud loomulikud huvi ülesnäitamise viisid, millest on juttu ka Eesti pärimustekstides. Meie nüüdisaegses ühiskonnas on õnneks kultuuriliselt aktsepteeritav just viimati nimetatutest alustadagi. (lk 27-28)
Mehe ja naise kooselu toimimisest sõltus toonases külaühiskonnas suuresti kogu majapidamise jätkusuutlikkus. Sobiva vastassoost partneri leidmiseks vajalike ettevalmistuste tegemine algas kohe pärast lapse sündi, näiteks kuulusid oma taiad lapse esimese pesemise ning ristimise juurde (pesu- või ristimisvee viskamine roosipõõsale või katusele, vastsündinu tõmbamine läbi püksisääre, mähkimine kirjusse pearätikusse). Nende rituaalide peamine eesmärk oli tagada, et tüdrukust kasvaks ilus neiu ja tal oleks kosilaste seas hulgaliselt valikuvõimalusi. (lk 32)
Rahvajuttudes kujutatakse isegi vanapaganat kurtmas, et ta ei suuda oma tigeda naisega koos elada. (lk 78)
Vaid üksikutes uskumusteadetes märgitakse, et jumal määrab selle, kes kellega on kokku loodud ja seetõttu pole inimesel mõtet üldse otsimisega pingutada. (lk 80)
Kuna vabal tahtel vallaliseksjäämist ei suudetud ette kujutada, leidub hulgaliselt teateid maagia kohta, mida olevat kasutanud just vanatüdrukud, et ometi mehele saada. Nii mõnelgi korral nimetatakse vanatüdruku mehelesaamist soodustavaid tegevusi "arstimiseks", justkui viidates, et naise üksiolek on võrdsustatav haigusega. (lk 113)
karikakarKarikakra õielehtede noppimise teel teise inimese sümpaatia väljaselgitamine on suhteliselt hiline komme. (lk 121)
On huvitav, et kuigi enamiku rituaalide puhul on mainitud, et neid tuli teha salaja, võib kirjeldustes kohata selliseid tegevusi (näiteks ihaldatud isiku nõelaga torkamine, rätiku või pükstega peksmine, suitsutamine või tema läheduses eriliste sõnade pobisemine), mille varjatult läbiviimine tundub võimatu. Jääb vaid spekuleerida, millised emotsioonid võisid vallata sellise rituaali sihtmärgiks sattunud inimest, igatahes poleks üllatav, kui tulemuseks oli nii mõnigi kord midagi muud kui tärkav armastus. Võib-olla on just see üks põhjuseid, miks ka pärimustekstides ollakse sunnitud möönma, et armurituaalidega ei saavutatud oodatud tulemust. (lk 165)
Peale rohkete maagiliste armastuse äratamise võtete leidub ka kirjeldusi selliste kohta, mille puhul on maagia ja soovitused omavahel lihtsalt sümpaatiat tekitavateks tegutsemisviisideks põimunud. Näiteks soovituse puhul viia tüdruk kuuvalgel jalutama polegi võimalik tagantjärele välja selgitada, kas selle armastust tärkama panev mõju arvati tulenevat kuuvalguse maagilisest mõjust või lihtsalt jalutuskäigu romantilisest esteetikast. (lk 176)
Nii Eesti kui ka mitme teise Euroopa maa pärimuses on tuntud soovitus jätta esimene suutäis pakutavast toidust söömata või pakkuda see mõnele koduloomale, sest siis jääb inimene võimaliku nõiduse mõjust puutumata. Samuti on rahvusvaheliselt tuntud kohati humoorikas stiilis kirjeldused selle kohta, kuidas vastavat sööki söönud loom (koer, siga, lehm) nõidusega tegelejat järelejätmatult jälitama hakkab. (lk 191)

Välislingid