Mine sisu juurde

Sandra Uusberg

Allikas: Vikitsitaadid
Sandra Uusberg, 2012.

Sandra Uusberg (neiupõlvenimi Sandra Üksküla; sündinud 24. aprillil 1986) on eesti näitleja.

Intervjuud

[muuda]
  • [Suveteatrist:] Kajakatega oleme juba sõbraks saanud. Oleme harjunud, et nad ilmuvad tõesti just siis välja, kui siin on etendus, ja üritavad meiega aeg-ajalt dialoogi astuda. Üldiselt meeldib mulle suveteater väga. Meeldib kevadel õues proovi teha. Meeldib väljas mängida. Tunnen, et mõte on kuidagi rohkem lahti. Kõik on kuidagi suurem ja võimsam.
  • Naisnäitlejate puhul see ju nii ongi, et tuleb aeg minna puhkama, ootama uut elu. Ja siis tuleb aeg lavale tagasi tulla. Aga lapsed on mul muidugi päris väikesed.
  • Olen alati uskunud, et asjad tulevad minu juurde õigel ajal, just siis, kui neid on vaja. Tegelikult, kui mõelda, siis on mul ju täitsa hästi läinud.
  • Olen hästi õnnelik, et olen siin teatris. Olen repertuaariteatris. Minu jaoks on väga oluline järjepidevus, traditsioon. Mulle meeldib mõelda, et neilsamadel lavalaudadel on järjepidevalt tööd tehtud, midagi olulist edasi antud. Meeldib, et näiteks sellessamas garderoobis oli varem näitlejanna Ene Järvis. See kõik annab minu jaoks lisaväärtuse.
  • Lapsed on andnud teatava vabaduse. Laste sünniga on mu ellu tulnud topelt ­rohkem armastust. Mul on pere, mis annab vabaduse ja rõõmu mängida. Koos lastega või laval. Teater on mu väga suur kirg ja armastus, teen seda laval ja proovisaalis suure pühendumisega, aga see ei ole minu jaoks kõik. Mu elu tuum on pere ja lapsed ning see teadmine teeb vabaks. Aga mängul on minu elus veelgi suurem osa. See on seotud laste tulekuga. Mäng käivitab mind pidevalt.
  • Logistiliselt on meie pere väga arenenud. See on oskus mõelda mitu sammu ette. Oma tööasju püüame planeerida nii, et need ühele ajale ei satuks. Õnneks on nii minu vanemad kui ka Uku vanemad väga tublid lapsehoidjad. Nad kõik käivad küll tööl, aga on alati olemas, kui vaja. Ja ega etendused ei lõpe ka nii väga hilja, et ei jõuaks lapsi magama panna. Pealegi, kui etendust juba mängitakse ja hommikuti proove enam pole, siis on suur osa päevast vaba. Saan lastega koos õues käia või toas mängida. Tundub, et lapsed pole väga kurvad. Vastupidi, nad on suhteliselt rõõmsameelsed.
  • [Teatriarvustustest:] No ma loen, aga katsun neisse mitte kinni jääda. Selge see, et igaüks tahaks arvustusest saada konstruktiivset kriitikat, midagi sellist, mis aitaks edasi või tekitaks vähemalt mõtteid.
  • On materjal, mis on üle elanud kümneid või sadu aastaid, ning igal lavastajal on vabadus võtta see materjal ja seda tõlgendada. Mina näitlejana lähtun lavastajast ja tema kontseptsioonist. Tahan usaldada lavastajat ja anda endast kõik, et püüda täita tema visiooni või lähenemist. Mis puudutab minu rolli, siis arvan, et see kasvab veel koos minuga.
  • [Vanaemast, näitleja Siina Ükskülast:] [T]ema on mu jaoks ikka nii suur eeskuju, et kutsun ta vaatama siis, kui endale tundub, et olen oma rolliga jala natuke tugevamini maha saanud. Kui kutsun vaatama Uku ja Kristjani, siis on nad mulle mingis mõttes justkui peegliks. Mõlemal on see hea omadus, et nad oskavad hästi materjali lugeda ja ka näitlejaülesandeid sõnastada. Aga loomulikult annab ka vanaema mulle alati nõu, kui seda vajan.
  • Isekeskis oleme lihtsalt üks pere. Teeme süüa, käime poes, arutame päevakajalisi asju, vaatame telekat... Ei saa öelda, et teater oleks igapäevastes kodustes tegemistes alatine põhiteema.
Aga muidugi on perekondlik taust mind väga palju mõjutanud. Olen juba lapsest saati väga palju teatris käinud, seda õhku hinganud. See on mu hinges. Ja teinekord suurematel kokkusaamistel läheb jutt paratamatult sinna, et teatriasju arutada.
  • Sellele, et perekondlik taust mind kuidagi koormaks, pole ma kunagi isegi mõelnud. Mul oli vanaisa ees lihtsalt suur aukartus. Ma ei julgenud talle öelda, et tahaksin minna lavakunstikooli proovima, ja hoidsin seda mõtet saladuses. Isegi kui läksin Vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumiastmes teatriõppesse, ei julgenud sellest kohe rääkida. Tundus, et... Ma olen ju terve elu teadnud, et ükski näitleja ei soovi oma võsukestele seda ametit.
  • [Näitleja ametist:] Võib-olla siis, kui oled piisavalt noor ja jaksad mängust ja tähelepanust üha vaimustuda, ei tundugi see nii raske. Aga võib juhtuda, et mingis elu­etapis, kui oled justkui kõike juba näinud ja kõik kipub korduma, kaob ka entusiasm. On palju momente, mis teevad selle ameti raskeks. Aga ma ei oska nimetada ühtegi kerget ametit. Olen praegu hästi õnnelik, et saan teha tööd, mida olen endale tahtnud.
  • Pärast vanaisa surma olen palju mõelnud sellele, et mida see oleks tähendanud, kui oleksime saanud koos mängida. [---] Olen mõelnud, kuidas oleks olnud mõnd rolli mängides vanaisale laval silma vaadata. Tean, kuidas ta mõnda minust noorematki näitlejat, kes temaga laval kokku puutus, väikestviisi õpetas, juhtis või toetas.
Mõtlen, et mis siis oleks juhtunud, kui meie vahel oleks toimunud teatrimäng. Sest elus, mulle tundub, oli see mäng kogu aeg õhus.
  • [Aarne Ükskülast:] Mu vanaisa oli justkui kõige säravam külaline mu elus. See sära oli ta hõbehallides juustes, ta naeratuses, prillides. Talle meeldis üllatusi teha ja ootamatult ilmuda. Temaga oli kaasas mingi salapära ja sära, mis pani ka minu särama.
  • [Aarne Ükskülast:] Ma ei ütleks, et ta oli üksik. Aga kindlasti meeldis talle väga see aeg, kus keegi teda ei vaata. Pigem pusida kodus mingi asja kallal, koeraga jalutada. Talle meeldis süüa teha, midagi meisterdada. Aga kui oli pidu, siis oli pidu ka tema jaoks.
  • [Abikaasa Uku Uusbergist:] Oleme paljus sarnased. Oleme mõlemad pärit sellisest kodust, kus vanemad on osanud teineteist hoida ja siiani koos vastu pidanud. Ma imetlen seda väga.
  • Minu jaoks on väga loomulik ja kerge elada koos teatriinimesega. Ja samas on tutvusringkonnas küllalt peresid, kus üks töötab teatris ja teine on hoopis muult erialalt. Pigem on küsimus selles, kuidas need kaks hinge on teineteist leidnud ja kuidas nad sobivad.
Meil on tänu sellele, et oleme mõlemad teatrist, palju asju, mis on sõnadetagi selged. Tunnetame teineteist ja seetõttu on me elu kergem.
  • Üks asi, mida ma Uku puhul väga austan, on tema tohutu töövõime. Olen väga tänulik ja õnnelik, et minu abikaasal on selline töövõime. Kui palju asju jõuab tema oma peas selgeks mõelda ja ka läbi viia!
Lõppenud hooajal lavastas ta Draamateatris "Ivanovi" ja Linnateatris tuli välja "Põhjas". Ühe tüki trupis on 19, teise trupis 18 näitlejat – see on tohutu keerukas pusle, mis tuleb kokku panna. Ja see, kuidas ta lavastatava materjali peensusteni läbi hekseldab... Tohutu töö. Näen seda kõrvalt ja austus aina kasvab.
  • Tegelikult olen mõnelegi seriaalipakkumisele ära öelnud. Kusjuures mitte kunagi sellepärast, et see on seriaal. Pole lihtsalt olnud võimalik või pole lõpuni huvi pakkunud. Kutsuti ka saatesse "Su nägu kõlab tuttavalt", aga ei julgenud seda siis vastu võtta, mu fookus oli mujal. Ükski minu kolleeg pole saates osalemist kahetsenud, see on avanud uusi uksi. Aga olen alati mõelnud, et ju need asjad, mis peavad, kord minuni ka jõuavad.
  • Kannatlikkus on elus väga oluline. Alandlikkus ka, aga sellega on see nüanss, et tuleb osata olukorda õigesti hinnata. Et ei alavääristaks ennast ega ka ülehindaks oma võimeid.


  • Mulle tundub filmitöö järjest huvitavam. Võtteperioodil jookseb lugu vaid režissööri peas või must valgel stsenaariumis. Näitlejale on loo arengu loogika sageli tükeldatud ja segi paisatud, mitte nii nagu teatrilaval, kus ühe etenduse jooksul on sündmustik enamasti lineaarselt loogiline jada. Olen vaimustatud sellest, kuidas nii paljudest algul hoomamatutest kildudest saab kokku liimida ühe ilusa ja lihvitud terviku. Kahju muidugi, et filmitööd nii harva teha saab. Just siis, kui hakkab tunduma, et nüüd said konksu taha, saab tegemine otsa.
  • Olen mõelnud, et tahaksin viibida mõnel proovivõttel (casting'ul) mitte kaamera ees, vaid pealtvaatajana, et aru saada, kuidas eristatakse filmogeenset ja mittefilmogeenset näitlejat. Kui välja jätta sisuline töö materjaliga ja lavastajarežii, siis selleks et näitleja filmis visuaalselt mõjuks, on tal tegelikult palju abiväge. Väga oluline on hea silmaga operaator, kellel on aega ja tahtmist otsida just õiget nurka, mille alt stseen üles võtta. Sama tähtis on valgustaja töö. Valgus võib olla halastamatu, eriti on see silma jäänud mõnes kiiruga valmistatud teleseriaalis. Peale selle muidugi professionaalne grimm, kostüüm ja heli. Näitleja tööks jääb mängida situatsiooni nagu teatrilavalgi ja usaldada režissööri.
  • [Filmist "Elavad pildid":] Meie filmis on osa baltisaksa seltskonda kujutatud üsna grotesksena. Ma usun, et selles elustiilis võiski olla väga palju välist, aga kindlasti elas nende hulgas nii-öelda päris hingi, kes valutasid südant kõige siiramate inimlike asjade pärast, nagu armastus, kodumaa, kultuur, keel, haridus, õiglus ja ebaõiglus. Püüdsin seda mõista ja sellest lähtuda.



Tema kohta

[muuda]


  • Sandra on mulle alati olnud eeskuju. Ta on minust tagasihoidlikum ja võtab pikemalt aega, sest tegelikult võiks Sandral olla rohkem plaate kui mul. Ennast pean ma kolme noodi peal lugude jutustajaks – kvaliteetlaulja ma pole. Sandra on alati olnud see, kes ütleb mulle ausalt, mis ta mu loomingust arvab.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel