Valeria Ränik

Valeria Ränik (sündinud 19. augustil 1964 Moskvas) on eesti kirjanik.

"Ellujäämine"

Tsitaadid välaandest: Valeria Ränik, "Ellujäämine", 1990.

Ma olin su valge vari.
Kõik tunded mus halvas uim.
Ma olin sind leinav vari,
kõige elava suhtes tuim.
...
Su edasielamisse
nii uskus siin iga taim.
Ma ärkasin: minu sisse
lõi välguna sinu vaim.

• "Vaimupärijad", lk 7

Kuis tahaksin koju — sinna,
kus paistab maalinna kontuur,
mastimändide, lindude linna.
Mu metsadejanu on suur.

Ja... suur on mu metsade janu,
see sajandeid kestnud nälg...
Näe — kuivanud kaevu manu
on hiilimas hiiesälg.

• "*Nii õrnad on iilide huuled!...", lk 12

Liisk on langend. On visat kinnas.
Äratõrjut ja äraneet,
võõras tohutult suures linnas
küsin kella ja küsin teed.

Kell on vale. Ja keel on vale.
Vale sajand ja vale koht.
Kõiki häirib mu inimpale,
näo määrdunud kasetoht.
...
...Käed on okstena näoligi,
joontest puukoore kurrud said.
Aga asfalt, kui põrgupigi,
juurtest kinni mul kleepub, mait.

Ära! Linnaga ma ei harju.
Tahan kasvada Kõol või Mäol...
Okste laialijooksnud varjud
saavad kortsudeks mulla näol.

• "*Liisk on langend...", lk 13

Päikese taevaratsanik,
äikese taevarattur!
          Kadestan puid ja kahetsen
          inimlust nagu pattu.

Sulata, looja, mind ümber — puuks —
taevases ahjulõösas!
          Kadakas pole kade ja
          leppki on leplik põõsas.

• "Piksepalve", lk 14

Küll mina tahaksin oma kurbusest lahti ütelda, aga kurbus ei ole laps, tema kohta pole vastavat seadust loodud.

Kõik linnud on minu lapsed ja ma ei tohi nende peale kurva pilguga vaadata.

Tulge, mu lapsed, sööge mind päris ära. Ega mu kurbus teile külge ei hakka.

• "*Linnud, võtke mu kurbus...", lk 18

Surmgi peab elule lepitust tooma.
Lendavad aegade allikast jooma
— kõrvuti — kajakas, kiur ja kaur,
vaeras ja vareski, viu ja vau.

Järele tõttavad tiivutud handid,
siivutud mardi— ? — ei: mansidest sandid,
mordva ja mari, üks mõru ja maru
...kalevi kangastes suguharu...

Saami ja Soomegi, Võru ja Viru — nad
kurbkurja saatust ja saamatust kiruvad:
isurid surid vist viimseni välja,
vadjalgi tühjaks jäi ammugi häll ja

liivlasi alla on neelanud liivad,
karjala "kansa"'l on kärbitud tiivad,
vepsad ei lenda kah solgitud veele,
vaid ära, teele... jah: ärateele...

Maa muudkui tuhka täis, tolmu ja tahma.
Hajumas viimsedki veelinnurahvad.
Maa on täis tuska: ta'st ära on mindud.
Enam ei ela seal ühtegi lindu.

• "Äramaale, äraveele", lk 23

Las ma olen puu või kivi
Liivi rannariba pääl,
las ma olen viljaivi
kandev põld või linnuhääl...

Olen mere vahtuminek!
Olgu siin see võõras tõug,
kodumullast lahkumine
käib mul nüüdki üle jõu.

• "Luiged viivad viimset liivlast", lk 24

Elame riigis, mis raiskub ja roiskub.
Elame edasi? Emmekö poistu?

Oleme rida (oo saatuslik saamatus)
mustast või punasest rahvaste raamatust.

Riik on kui hiiglasuur mädanev tomat —
mõnedki seemned ei pea teda omaks,

neil pole ometi õrnemat aimu,
et riik on surmanud nendegi vaimu.

Riik on täis kõndivaid õgivaid laipe,
liha ta lihast ja raibet ta raipest.

Mürgine nõre neil eritub igemeist.
Igaüks kadestab, kahtlustab ligimest.

Riik oma roiskumist eirab ja eitab.
Aidake eitajal hinge heita.

• "*Elame riigis, mis raiskub ja roiskub...", lk 26

Ikka elad. Ka pärast surma.
Mulla pale kui tuhatoos...
Ikka loodad, et aeg on ratas,
millel algus ja lõpp on koos.

• "*Ikka elad...", lk 29

...ja algaski mäng, mille algusest peale
oli täiesti selge, et see kellelegi lõpu ka teeb.
                 "Alku loppu tekee",
                                  ütlevad soomlased.

Mõtteis läheksin rändama üle mere,
aga meri on teadagi
                 "leveä, aaltonsa korkea..."
ja minu mõtted oskavad ainult lennata,
ega nad ujuda oska.
...
Juba kevadel hakkavad kured hankima piirilubasid,
suvest saadik uurivad tollieeskirju...
Kured on reeturid, ei ma hakkagi nendega rändama.
Mõtteiski mitte.
                 "Oma maa mansikka..."

Nemad aga lähevad muudele maadele mustikaid nokkima
ja räägivad, et mustikas on ka mari.

• "*...ja algaski mäng...", lk 35