Valve Raudnask

Valve Raudnask (sündinud 10. detsembril 1936) on eesti ajakirjanik ja poliitik.

Artiklid

• Iseteadva inimese tunneb sellest ära, et ta ei sea oma samme külakoerte haukumise järgi. Ka siis mitte, kui haukujaks on mõni Euroopa tõugu koer.
  • Valve Raudnask: "Eesti vajab aumehi. Ükskord nad tulevad." Sõnumileht: SL, nr. 229, 1. oktoober 1996, lk 2

• Lõpetagem see jutt! Jutt, et ajalugu on kaks korda purjus olnud. Siis, kui Eesti riik tekkis, ja siis, kui Eesti nüüd taassünni läbi elas.

Ma ei ole narkoloog ega oska ajalugu diagnoosida. Võib-olla on ta enamasti poolpurjus? Võib-olla oleksid inimsaatused siis veel valusamad, kui ajalugu alati karmkaine oleks?

Ärgem ainult rääkigem, et meie riik on sündinud kõige pimedamast juhusest, paljast õnnest, purjus ajaloost. Ajame ometi ükskord selja päris sirgu ja ütleme julgelt: Eesti riik on meie rahva armastuse laps.

• Sajandite jooksul on targema peaga eestlastel olnud tuhandeid võimalusi hakata sakslaseks või venelaseks. Sealjuures edukaks sakslaseks ja edukaks venelaseks. Kui vaikseks oleks siis kõik Läänemere kaldal jäänud. Me ümber ja me sees.
• Kui peaksin välja valima kaks eesti kirjanikku, kes eriti tähenduslikult on isamaad armastanud, ei vajaks ma mõtlemisaega. Juhan Liiv ja Tammsaare. Juhan Liivi isamaaluule ja tõdemus - ükskord on Eesti riik - on nii ehedad, nagu oleks autoriks loodus või Looja ise. Mitte ainult andekus ja tahtejõud, vaid ka iseseisvuse ilu ja inetuski panid Tammsaare tegema hiigeltööd: viima oma raamatutega oma rahvast igavikule lähemale.
• Aastapäeva sõjaväeparaad oli meil juba selline, nagu paraad olema peab. Ilma viperusteta, aga ka ilma piinliku ülepingutuseta. Veel teeb paraadist õige paraadi rahvamurd. Rahvast oligi palju.
• Rahvas oligi valmis oma riigi 80. sünnipäeval ja selle eel rõõmus olema. Aga ega tal lastud. Asjata ei pidanud Merle Karusoo riigi teadus- ja kultuuripreemiate kätteandmisel ütlema: "Ma tahan paluda ajakirjanikelt, erakondadelt, valitsuselt, et tulevikus kuulutataks veebruari kolmandal dekaadil välja sünnipäevarahu. Nagu kuulutatakse välja jõulurahu või olümpiarahu."

Selline rahu võiks endastmõistetav olla. See oleks eelkõige lugupidamine oma rahva vastu. Aga mis teha, kui just enne oma riigi sünnipäeva tuleb riigiprokurörile meelde, mida kõike valesti on tehtud. Just enne aastapäeva astub üks Riigikogu liige oma fraktsioonist välja ja just siis tulevad talle kõik kaaslaste patud meelde. Ma ei tea, kellel on õigus, kellel mitte. Küll julgen ma küsida: "Kas sa, mees, armastad ikka Eestit, kui saad just enne tema sünnipäeva nii käituda?"

• Isamaa-armastus on imeline asi. Ühel inimesel on see lausa veres, teise jaoks vanakraam. Mis otsustab suhtumise? Kodu? Kool? Aeg? Kas isamaa-armastus teeb elu rõõmsamaks või raskemaks?
• Millal te viimati kuulsite või lugesite midagi Mustjala, Emmaste, Kullamaa, Tudulinna, Urvaste, Taheva, Kasaritsa, Väike-Maarja või Kurgja kohta? Ilusad kohanimed, ilusad kohad. Isamaa. Aga ära unustatud. Ikka vaid Tallinn, mida järjest rohkem inetult Talinaks hääldatakse.
• Kõik ei saa olla edukad, kõik ei saa olla ilusad ja rikkad. Ja kuidas ilusad ja rikkad üldse oma õnnest aru saaksid, kui vanu ja vaeseid kõrval ei oleks?
• Kui hakkame paremini mõistma, et ka Tudulinn on Eesti, et ka vaene inimene on kaaskodanik, olemegi õppinud isamaad rohkem armastama. Ega valikut polegi, sest Eesti armastuseta ei ela.
  • Valve Raudnask, "Eesti riik on armastuse laps", Õhtuleht, 5. märts 1998

• Sa võid hilisemas eas teab kui palju juurde uurida, aga kui teadmistel põhja all pole, jookseb loetu kui Vanapagana kübarast läbi. Loodusteadusliku mõtlemistarkuse puudumine toob kaasa inimese ja ühiskonna ületähtsustamise, muu looduse statistiks jätmise.
  • Valve Raudnask, "Põlvkond, kes on palju kaotanud", Sõnumileht, 17. märts 1998, lk 6

• Kümne aastaga on naise enda kaalust saanud midagi niisugust, mille kohta võib öelda, et kaal on rohkem kui elu.
• Samal ajal tekitavad teatavat nõutust üle 35-aastased daamid, kes täiesti tõsise näoga räägivad, et neil on lastega veel aega küll ja küll. Niisugust juttu kuuldes tuleb meelde lihtlabane anekdoot vanatüdrukust. Nimelt vaadanud kepi najal püsti seisev vanatüdruk pulmarongi ja õhanud, et seda teed peame me kõik käima. Kas mõni noor daam lükkab sünnitamist sellepärast aina edasi ja edasi, et kardab koos lapsega ka kaalu juurde saada? Jutt või asi! Aga mõelgem, missuguseks naiseideaaliks on meil beibe tehtud. Mõelgem, et kaalujälgimine on Eestis lausa ihulise ärkamisaja staatusesse tõstetud. Hoidku, ma pole ennast käest lasknud naiste pooltega kaalujälgijate vastu! Ja see naine, kes ütleb, et tal pole oma kaalust sooja ega külma, valetab nii et suu suitseb.
• Väga vähesed inimesed on kuningannad. Eestis lausa ei keegi. Nii mannekeeniks kui beibeks oleku aeg on ka üsna piiratud. Seetõttu ei ole enamikul meist mõtet end nendega hüsteeriliselt võrrelda. Niisamuti pole mõtet neist kultusenaisi teha. See oleks tõelise madonna - ema lapsega - asendamine plastmassmadonnaga. Lõpetangi oma kassi moodi ümber palava pudru käimise ja põrutan otsejuttu. Nimelt: igal õhtul ei peaks televiisorist üksi TALSE seisu ütlema, vaid ilmtingimata ka teatama, mitu last sel päeval Eestis sündis. Lähen veel karmimaks ja tuletan Gustav Naani meelde. Jah, ta oli juurteta inimene ega armastanud seda rahvast, kellest ja kellele ta kirjutas. Aga rumaluses teda süüdistada ei saa.
• Teine tüüpiline vastulause kõlab nii: mis mul rahva püsimisest, ma tahan ükskord ometi ise elada. Vastuseks sellele arusaamale avaldan suure saladuse: beibed nutavad patja kümme korda sagedamini kui emad.
  • Valve Raudnask, "Plastmassmadonnad", Sõnumileht, 30. juuli 1998, lk 6

• Kõik meie parimad aastad möödusid kirjeldamatus propagandamüras. Aga propaganda pole muud kui ideoloogia reklaam, nagu reklaam pole muud kui asjade propaganda. Mõlemad on sageli üsna seletamatud asjad, olgu tegemist kommunismi propageerimise või naistesidemete reklaamimisega. Kommunism pidi saabuma niikuinii. Milleks siis selline kära? Naistesidemetega on sama lugu. Loodus ise otsustab, kellele on neid vaja, kellele mitte. Aga ikka pakutakse õhtust õhtusse puhtamat ja kuivemat tunnet, nagu omal ajal pakuti helget ja veel helgemat tulevikku.
  • Valve Raudnask, "Ajakirjandus banaanikoorel", Sõnumileht, 31. august 1998