Sakslased

Sakslased on rahvas Saksamaal, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat huumorimeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga saarlased, kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastena, saarlaste huumorimeele suhtes on Hiiumaa teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale linnade, teede, kanalisatsiooni, muusika, kirjanduse, teatri, vanasõnade, lorilaulude, rahvuseepose, veini ja õlle, hapukapsa ja kartuli, korstnate ja kemmergute, luterluse ja vennastekoguduste, koolide, suurema koguse sõnavara, nimede ja tähestiku. Ja laulupidude, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt saksa keelt või sellele lähedasi germaani keeli.

• Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.

"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."

• Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

• Kevad on Roomas arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja aeda puude alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilaslaulu:

Meum est propositum

in taberna mori…

Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine rahvas ei tarvita ladina keelt ainult lõbu pärast.

• Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 90

• Kus kohal on maa peal niisugune kõrb, mida sakslased ei suudaks õitsvaks aiaks muuta? Mitte asjata ei öeldud endisel Venemaal: sakslane on nagu pajuoks, pista ta kuhu tahad, ta võtab kohe juured alla.
  • Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", 6. osa "Sundasumine". lk 329

• Daniel jäi seisma kohviku kõrval väikesel ümaral väljakul ja sõnas: "On aeg juua tassike kohvi! Mina aga lahkun pooleks tunniks."

Ja läks ära, lahustus ühesuguste eramajade vahel. Istusime, ootasime teda. Poole tunni pärast teda polnud. Talle ikka meeldib rääkida, et mina ja tema oleme täpsed inimesed, kuid mina olen täpne saksa, tema aga juudi kombel. Minu küsimuse peale, milles vahe seisneb, vastas tema: sakslane tuleb õigel ajal, juut aga siis kui vaja!

• Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tlk Ilona Martson. Tänapäev 2013, lk 314