Vaesus

Vaesus on alaline puudus rahast või muudest oma elu korraldamiseks vajalikest majanduslikest vahenditest.

Proosa

XXI. Kes on elu piire mõistnud, teab, et on lihtne eemaldada puudusest tekkivat valu ja kogu elu täiuslikuks muuta; seega ei ole vajadust asjade järele, mis saavutatakse võitlusega.
- Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)

Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)

Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.

Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.

"Paragrahv 1," ütles ta:

"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.

Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

Pidevale puuduses elamisele järgneb tuimus niisama kindlalt kui naudingutega liialdamisele.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007

Kui vaesus ronib uksest sisse, lendab armastus aknast välja.
- Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

Mis vallasurnust räägitakse?

Kes räägib? Kuule nüüd. Mis temast rääkida on? Kellele teda tarvis oli? Kellele teda vaja jäi? Siiski — kui lapsed õhtul magama ei jää, kui nad sööma ei tule, kui nad sõnakuulmatud on, öeldakse: "Oota sa, oota! Kui sa vait ei jää, tuleb Kukulinna vanaema ja viib su ära kirikaeda!"

Seda vallasurnust räägitakse.

Juhan Liiv "Vari" (1894)

Netty Pinna oli vanaema õetütar ja tuntud eesti näitleja. Ma ei ole teda kordagi näinud, aga ometi olen olnud tema lummuses - albumi kaudu. Ikka jäi mu pilk peatuma leheküljel, kus oli tema foto, ja ta vaatas mulle oma laiaäärelise kübara alt looritatud pilguga otsa. Ka jutud tema kohta olid udused ja looritatud. Ma ei suutnud kuidagi mõista, miks ta pidi kodus kõnelema saksa keelt, kui oli eestlane ja abielus eestlasest näitleja Paul Pinnaga. Samuti nagu oli mulle arusaamatu, et ta ei pidanud sobivaks suhelda oma lihtsate sugulastega. Ja et suurilmadaamina, nagu ta pildilt paistis, elas kodus kitsastes tingimustes ning püüdis seda teiste eest varjata. (lk 19)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.
- Katrin Pauts, "Tunnen tohutut festivaliviha!" Postimees, 20. juuli 2017

Luule

Kui oleme kiskunud maha vana tapeedi ja krohvi,
puhastanud välja iidsed seinapalgid,
oleme rebinud üles nõukaaegsed papp-plaadid,
siis oleme seal, mida nemad tahtsid nii väga peita.
Et keegi, mitte keegi ei näeks ega teaks.
Et oleme tegelikult vaesed. Et ostsime viimase raha eest jahu ja kakaod ja tapeeti. Ja et suhkur saab kohe-kohe otsa.

Koorime kiht-kihilt vana aega maha, lähme tagasi, ainult et mitte vaesuse, vaid jõukuse pärast.
Nüüd me võime, ei pea enam häbenema, jaksame kõike osta, ja me tahame midagi uut, teistmoodi kui meie üheksakümnendate vaesus.

Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019

Allikata

Vaesus on kuritöö ema.
- Marcus Aurelius

Vanasõnad

Rikkus toob välja halvad omadused, mida vaesus varjab.
- Araabia vanasõna

Kui igaüks annaks kopika, oleks vaesel rubla.
- Vene vanasõna

Harva kehva pajas seapea.
Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
Heldus lubab, kehvus keelab.
Igamees kiidab oma, vaene kotti.
Igaüks omaga, vaene sant kotiga.
Kehvuse pada keedab kesi.
Kes küsib vaese valust ehk kerjaja tühjast kõhust.
Kes magab, on vaene.
Kes pandib, see sandib.
Kõht vaevab kehva enam kui rikast.
Kõik saksad rikkad, kõik talupojad vaesed.
Leib vaese sai.
Parem lahja laudas kui lihav metsas.
Rikas elab, kuidas tahab, vaene, kuidas võib.
Rikas maksab rahaga, vaene nahaga.
Rikka surm ja vaese pulmad on kuulsad.
Rikkal au ja vara kallis, vaesel toit ja uni magus.
Rikkal suur pea, vaesel suured jalad.
Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naine!
Rutt rattal, rutt kodaral, vaene naine vankril.
Sits kehva siid.
Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
Tahtmine õige, saamine vaene (halb).
Vaene ei ole see, kel vähe, vaid see, kes palju tartvitab.
Vaene elab Jumalaga, rikas oma varaga.
Vaene laseb silmist suhu.
Vaene on rikka leiväkõrvaline (roog).
Vaene peab vaeva nägema, rikkale jookseb ise suhu.
Vaene see, kes rohkem raiskab kui kogub.
Vaene tihti virka lasta, rikas laiska lasta.
Vaene vaestega, vares varestega.
Vaesel ikka vaese aru.
Vaesel palju vaakujaid.
Vaesel pole toitu valida.
Vaest lükatakse auku, rikast tõstetakse kõrgesse (taevasse).
Vesi vaese piima jätk.
Võlg teeb vaese orjaks.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid