Carpe Jugulum

"Carpe Jugulum" (1998) on 23. romaan Terry Pratchetti Kettamaailma-sarjast.

Tsitaadid teosest

Terry Pratchett, "Carpe Jugulum", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2006.

Üpris süüdlaslikult, kuna kolledžis oli neid manitsetud ka hoiduma pühakirja kasutamisest lihtlabase ennustamisvahendina, pani ta silmad kinni ja lasi raamatul suvalisest kohast lahti vajuda.

Siis tegi ta silmad kiiresti lahti ja luges läbi esimese lõigu, millele pilk langes.

See oli kusagilt Brutha Teise kirja keskelt Omnia rahvale, kus ta neid leebelt noomis selle eest, et nad ei olnud vastanud Esimesele kirjale. (lk 21)

Shawn oli tulnud lagedale Lancre'i Sõjaväenoa ideega, mille küljes oleks mõned sõdurile välitingimustes vajalikud tööriistad ja tarvikud, ning kõnealuseks hetkeks oli uurimis- ning arendustegevus kestnud juba mitu kuud. Osalt oli edu viibimises süüdi ka kuninga enda aktiivne huvi riigi ainsa kaitseprojekti vastu, mille tulemusel Shawn sai kuni kolm korda päevas väikesi sedelikesi edasiste parandusettepanekutega. Üldiselt kõlasid need umbes nagu "Vahend, võimaluse korral üsna väike, kadunud asjade ülesleidmiseks", või "Isemoodi kujuga konksjas asi, mitmeotstarbeline". Mõned pakutud vidinad pani Shawn diplomaadina noale külge, nii palju sedeleid, kui vähegi julges, kaotas ta aga ära, et ei peaks leiutama ainukest ratastel veetavat taskunuga maailmas. (lk 42, joonealune)
"Ee-khm!" Verence viskas pilgu oma troonile.

Veel äsja oli seal paistnud lebavat hall padi. Nüüd keeras padi end külili, haigutas, heitis kuningale põgusa pilgu ning asus end pesema.

"Oi, Greebo!" ütles Nanny. "Ma just imestasin, et kuhu sa oled kadunud..."

"Kas te ei võtaks teda trooni pealt ära, proua Ogg?" palus kuningas.

Agnes kiikas Magrati poole. Kuninganna oli kõrvale pöördunud, küünarnukk trooni käsitoel ja käsi suu ees. Tema õlad vappusid.

Nanny krahmas kassi troonilt sülle.

"Kass võib kuningale otsa vaadata," lausus ta.

"Sellise ilmega minu arvates küll mitte," vastas Verence. (lk 49)

Klaasistunud ilmel ulatas preester imiku tagasi Millie'le. Siis võttis ta kaabu peast, tõmbas voodri vahelt väikese paberilipaka, luges, liigutas paar korda huuli, sõnu endamisi üle korrates, ja pani siis kaabu tagasi oma higistavale laubale ning võttis imiku uuesti enda kätte.

"Ma annan sulle nimeks... Esmerelda Margaret Pea Silmas Lancre'i Kirjaviisi!"

Vapustatud vaikus täitus järsku häältest.

"Pea Silmas Kirjaviisi?" pahvatasid Magrat ja Agnes ühekorraga. (lk 50)

Kui sa oled parim kraavikaevaja, siis antakse sulle suurem labidas. (lk 52)
"Ja kui mu emal oleks jätkunud oidu vend Perdore'ile öelda, mis minu nimeks peab saama, selle asemel et see kirja panna, oleks elu võinud hoopis teistsugune olla," lausus Magrat. Ta kiikas murelikult Verence'i poole. "Arvatavasti muidugi hullem."

"Nii et ma pean Esmerelda välja tema rahva ette viima ja neile ütlema, et tema keskmised nimed on Pea Silmas Kirjaviisi?" küsis Verence.

"Noh, üks kuningas kandis meil kunagi isegi nime Issand Hoia Küll Ta On Raske Esimene," ütles Nanny. (lk 53-54)

Agnes ohkas. "Kuule, sa tead ju küll, kuidas on selle osaga sinust, mis tahaks teha kõiki neid asju, mida sina teha ei söanda, ja mõelda kõiki neid mõtteid, mida sa mõelda ei julge?"

Nanny nägu jäi ilmetuks. Agnes hakkas kogelema. "Nagu... näiteks... kõik riided seljast kiskuda ja alasti vihma kätte joosta?" pakkus ta ehku peale.

"Ah jaa. Seda küll," ütles Nanny.

"Noh... minu arust on Perdita see osa minust."

"Kas tõesti? Mina olen alati ise olnud see osa endast," ütles Nanny. "Tähtis on ainult meeles pidada, kuhu sa oma riided viskasid." (lk 73-74)

"Miski ei aja noort meest paremini verest välja kui kaisukaru, kes kõike pealt vaatab," märkis Nanny Ogg. (lk 142)
"Me lähme kõik koos lossi tagasi," ütles Nanny. "Seame ise tingimused. Teeme selle krahvi tümaks. Ja võtame küüslaugu ja sidrunid ja kõik selle muu kraami kaasa. Ja natuke isand Kaera pühavett. Ärge tulge mulle ütlema, et see kõik koos üldse ei mõika."

"Ja sa arvad, et nad lasevad meid sisse?" küsis Agnes.

"Neil on sel ajal tublisti muudki, mille peale mõtelda," lausus Nanny.

"Kui rahutud massid mässavad väravate ees. Me saame tagant kaudu sisse lipsata."

"Mis rahutud massid?" küsis Magrat.

"Küll me need massid ära korraldame," ütles Nanny.

"Rahutuid masse ei korraldata, Nanny," lausus Agnes. "Rahvarahutused tekivad spontaanselt."

Nanny Oggi silmad välkusid.

"Siinkandis elab seitsekümmend üheksa Oggi," ütles ta. "Spontaanselt need siis tekivadki." (lk 163)

Agnese käsivars tuhises ette. Pühitsetud vesi lendas kaares pudelist välja ning tabas Vladi täpselt keset rinda.

Mees karjatas ja lõi käed laiali, kui vesi alla sorises ja tema kingadesse voolas.

Agnes ei oleks osanud arvatagi, et see on nii lihtne.

Mees tõstis pea ja pilgutas talle silma.

"Te vaadake nüüd seda vesti! Te ainult vaadake nüüd seda vesti. Kas te ei tea, mida vesi siidiga teeb? Seda ei saa enam iialgi välja! Mida sellega ka ei teeks, ikka jääb plekk järele." (lk 172)

"Meid on kolm, kas pole nii?" küsis Nanny. Ta tõmbas plasku välja ja korkis selle lahti. "Ja meil on natuke abilisi. Kas keegi veel seda tahab?"

"See on ju brändi, Nanny!" ütles Magrat. "Kas sa tahad vampiiridele purjuspäi vastu astuda?"

"Kõlab hulga paremini, kui et neile kainelt vastu astuda," kostis Nanny, võttis tubli lonksu ja judistas end. "See on vist ainuke mõistlik nõuanne, mida Agnes härra Kaera suust kuulda sai. Vampiirikütid peavad sutsu svipsis olema, ütles ta. Noh, mina igatahes võtan alati head nõu kuulda..." (lk 174)

Kaer jõudis edasi ja sai täieliku pühitsuse, kuid Pisut Auväärsest Üpris Auväärseks sai häiritud hingega noor mees. Ta oleks tahtnud oma avastusi kellegagi arutada, kuid kirik lõhenes säärase kiirusega, et kellelgi polnud mahti nii kaua paigal seista, et teda ära kuulata. Kleerikud, kes naelutasid templiuksele oma isiklikke versioone Omi tõest, tegid oma haamritega kõrvulukustavat lärmi, ja ühel põgusal ajavahemikul oli ta isegi mõelnud omaenda paberirulli ning haamri ostmisest ja ukse taha järjekorda asumisest, kuid oli siis endast võitu saanud.

Sest ta teadis, et on kõige osas kahte meelt. (lk 177)

Lossiväravad prahvatasid lahti ja oma sõdurite saatel astus välja krahv Harracas.

See ei läinud korraliku narratiivse pärimusega kokku. Ehkki tehniliselt võttes oli kõik see Lancre'i rahvale uudiseks, teadsid nad sügaval oma geenide tasandil, et kui väravate ette on kogunenud rahutu rahvahulk, peaks rahutuse objekt oma põlevas laboratooriumis needusi kisendama või müüridel kõikudes mõne kangelasega lahingut lööma.

Mitte sigarit süütama. (lk 178)

"Mul on mulje, et te olete reisinud, Agnes," jätkas Vlad sellal, kui Agnes rabeles. "Nii et te peaksite teadma, et väga paljud inimesed elavad väikest elu, on lakkamatult mõne kuninga või valitseja või isanda piitsa all, kes ei kõhkle neid lahingus ohvriks toomast või välja ajamast, kui nad enam tööd teha ei jaksa."

Aga nemad saavad põgeneda, ütles Perdita ette.

"Aga nemad saavad põgeneda!"

"Tõesti? Jala või? Koos perekonnaga? Ja ilma rahata? Enamik neist isegi ei ürita seda. Enamik inimesi lepib enamiku asjadega, Agnes." (lk 207)

Kuningriik oli seisnud omal kohal palju aastaid, sestsaadik, kui jää taganes. Paljud hõimud olid siin rüüstanud, maad harinud, ehitanud ja surnud. Elumajade savist seinad ja õlgkatused olid ammu kõdunenud ja kadunud, surnute asupaigad muhklike kaldanõlvade all olid aga alles. Keegi ei teadnud enam, kes siia kord olid maetud. Vahetevahel tuli prahihunnikust mägrauru suudme juures nähtavale mõni luutükk või roostetanud turvisejäänus. Lancre'i rahvas ise kaevamas ei käinud, sest omal tahumatul külakombel leidsid nad, et kui mõni kättemaksuhimuline maa-alune vaim sul pea otsast kisub, siis toob see õnnetust. (lk 217-218)
Paar vana kalmet oli aastate jooksul nähtavale tulnud ja nende hiiglaslike kivide ümber põimus oma folkloor. Kui näiteks jätta ühe juurde neist rautamata hobune ja panna kivi peale kuuepennine, siis hommikuks on kuuepennine kadunud ja oma hobust ei näe sa ka enam kunagi... (lk 218)
[Vanaema Weatherwax:] Mütoloogia koosneb nonde rahvaste juttudest, kes võitsid, sest neil olid suuremad mõõgad. (lk 223)
Kaer pöördus abi otsides kokkukogunenud Lancre'i rahva poole.

"Te ei lase ometi ühel vaesel vanal daamil sellise hirmsa ilmaga koletisi taga ajama minna?"

Mõnda aega vahtisid nad teda punnis silmi, juhuks, kui temaga peaks midagi põnevalt jälki juhtuma.

Siis ütles keegi tagumistest ridadest: "A mis see meite asi peaks olema, mis koletistest järele jääb?"

Ja Shawn Ogg lausus: "Ta on ju Vanaema Weatherwax, vaat kes ta on." (lk 228)

"Kas teie siis ei usu millessegi, emand Weatherwax?"

Veidi aega valitses vaikus. Muul otsis ettevaatlikult sammaldunud puujuurte vahel teed. Kaerale tundus, et ta kuuleb kusagil selja taga hobuse hirnumist, aga siis kadus see tuule ohkamisse.

"Oh, küllap ma vist usun teejoomisesse ja päikesetõusu ja sedasorti asjadesse," kostis Vanaema.

"Ma mõtlesin religiooni."

"Ma tunnen mõnd siitkandi jumalat, kui te seda silmas pidasite."

Kaer ohkas. "Paljud inimesed leiavad usust suurt lohutust," lausus ta.

Ta oleks tahtnud ise ka nende hulka kuuluda.

"Tore."

"Kas tõesti? Millegipärast ma arvasin, et te vaidlete sellele vastu."

"Senikaua, kuni nad end sündsalt ülal peavad, ei ole minu asi neile õpetada, mida nad peaksid uskuma."

"Aga kas usk pole asi, mille poole te mõnikord, vahest ehk oma tumedamatel tundidel, tõmmet tunneksite?"

"Ei. Kuumakott on mul juba olemas." (lk 242)

Inimesed oskavad väga hästi igasuguseid põrguid välja mõelda, aga mõnes neist asuvad nad juba oma eluajal. (lk 261)
Shawn otsis abi kindral Tacticuse vanadest sõjapäevikutest - kindralilt, kelle intelligentsed sõjakäigud olid olnud nii edukad, et tema nime järgi tunti kogu sõjaliste avantüüride üksikasjalikumat kunsti, ja leidiski lõigu pealkirjaga "Mida teha, kui üks sõjavägi on hästi kindlustatud tugeval positsioonil ja teine ei ole mitte", et aga esimene lause selles lõigus kõlas: "Püüdke olla see esimene", siis tundis ta end kaunikesti heitunult. (lk 274)
"Kasutage koputit," ütles Vanaema ja nooksas peaga ühe pilbastunud väravapoole küljes tolkneva suure raudrõnga poole.

"Misasja? Te tahate, et ma väravale koputaksin? Vampiirilossi väravale?"

"Me ei kavatse ometi salakesi sisse hiilida, või kuidas? Igatahes olete teie, omnialased, alati tublid ustele koputajad."

"Noo-jah," möönis Kaer, "aga tavaliselt ei taha me muud kui üheskoos palvetada ja äratada inimestes huvi meie voldikute vastu," - ta lasi koputil paar korda vastu väravat langeda, nii et org kõmises - "mitte lasta endal kõri lõhki rebida!"

"Võtke seda nagu iseäranis rasket tänavat," soovitas Vanaema. (lk 289)

"Lapsena armastasin ma neid vaadelda. Mu vanaema jutustas mulle neist. Mõnikord külmadel öödel võis neid näha Naba pool taeva all tantsimas, kuld-roheliselt hõõgumas..."

"Oh, te peate silmas aurora coriolis't," ütles Kaer, püüdes panna oma häälde asjalikku kõla. "Aga seda põhjustavad tegelikult väikesed aineosakesed, mis tabavad..."

"Ma'i tea, mis seda põhjustab," vastas Vanaema teravalt, "aga ma tean, mis see on, ja see on tantsiv fööniks." Ta sirutas käe. "Ma peaksin teil käe alt kinni hoidma."

"Juhuks, kui ma peaksin pikali kukkuma?"

"Just nii."

Kui ta Vanaema raskuse oma käsivarre kanda võttis, heitis fööniks nende kohal pea kuklasse ja karjatas taeva poole.

"Ja mõelda vaid, et mina arvasin, et see on allegooriline olend," lausus preester.

"Ja siis? Eks allegooriadki pea elama," ütles Vanaema Weatherwax. (lk 291-292)

[Vanaema Weatherwax:] "Inimestel on vampiire vaja," jätkas ta. "Nad aitavad neil meeles pidada, milleks küüslauk ja teibad head on." (lk 311)