Erinevus lehekülje "Ajakirjandus" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
 
{{toimeta}}
 
==Proosa==
* Teinekord peab ajakirjandus võtma endale ühiskonnaülese tasakaalustaja rolli. Ta peab olema vastumürk, mis ei lase [[propaganda|propagandistlikel]] [[sõnum]]itel [[ühiskond]]a lõhkuda. Just selles on vaba ajakirjanduse peamine suurus ning olulisus.
** [[Agu Uudelepp]], [http://www.postimees.ee/58030/agu-uudelepp-propaganda-parim-vastumurk/ "Agu Uudelepp: propaganda parim vastumürk"] Postimees, 13. detsember 2008
 
 
* [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda [[ajalugu|ajaloo]] materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo [[tolm]]u.
** [[Janar Ala]], "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16
 
 
* Enamik 20. sajandi [[sõda]]dest said alguse [[vale]]dest, mida võimendas ja levitas meie tavapärane ajakirjandus. Selle peale võib öelda: "Jube lugu küll, et asjalood niimoodi on -- hirmus, et kõik need sõjad algavad valedest." Aga mina ütlen, et ei, see on suurepärane võimalus, sest see tähendab, et [[inimesed]] oma põhihoiakult ei salli sõdu ja neid tuleb valede abiga sõtta kista. See tähendab, et meid saab rahusse "tõetada". Ja see annab põhjust suurteks [[lootus]]teks.
** [[Julian Assange]], "When Google Met Wikileaks", 2011, lk 126-127
 
 
* Inim[[kultuur]] areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude [[õigus]]te ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laada[[loom]]aks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga [[süda]] kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]", IV osa, ptk 38
 
 
* Ja eriti peaks siin rõhutama ka ajakirjanduse osa. Hää küll, see tõi kaasa selle kaksikmoraali. Juhtkirjas oli meil loosungiline propaganda, aga tegelikkuses kasutasime siiski need võimalused ära, et jääda püsima, jääda iseendaks. [---] Suutsime siiski ka tõtt rääkida, küll varjatud kujul. Jäädi siiski inimeseks, kes väärib oma riiki, vabadust ja rahvust. See oli väga raske tee.
** [[Juhan Peegel]], intervjuu: Indrek Ude, [https://epl.delfi.ee/eesti/juhan-peegel-kas-voitluskaaslaste-elu-paastnud-sopra-ei-tohi-meeles-pidada?id=51009988 "Juhan Peegel: kas võitluskaaslaste elu päästnud sõpra ei tohi meeles pidada?"] Eesti Päevaleht, 7. mai 2005
 
 
* Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.
* Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.
** [[Hans Väre]], [https://www.err.ee/1102304/hans-vare-ajakirjanduse-jaoks-on-vale-pool-vale-pool "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool"] ERR, 15.06.2020
 
 
* On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. [[Tsensor]] on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust [[pühak]]u ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad [[ametnik]]el täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ''[[idee]]sid'' – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.
** [[Karl Marx]] [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]
 
 
* Ma arvan, et Eesti ajakirjandus on teinud väga head tööd. Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on [[kriis]]is olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud [[avalik arvamus|avaliku arvamuse]] meelest. Nii et meil ei ole täiendavaid signaale vaja inimestele saata, see teadmine on teie abil nendeni ammu juba viidud.
** [[Andrus Ansip]] valitsuse pressikonverentsil 27. novembril 2008, [https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mis-imeline-rahvas-siin-kull-elab-ja-sellises-kriisis-ma-tahakski-elada-andrus-ansipi-sonavotud-peaministrina?id=67998701 "Mis imeline rahvas siin küll elab" ja "Sellises kriisis ma tahakski elada!" - Andrus Ansipi sõnavõtud peaministrina], delfi.ee
 
 
* Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.
:Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.
* [[Marju Lauristin]], [https://www.err.ee/1004185/marju-lauristin-rahvuslik-ja-liberaalne-ei-ole-vastandid "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid"] ERR, 18.11.2019
 
 
* Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu [[partei|erakonnist]].
* Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise [[julgus]]e ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.
** [[Meelis Oidsalu]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/kultuurimeedia-kui-ajakirjanduse-kohupuhitus/ Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus] Sirp 25.11.2016
 
 
* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
* [[Artikkel]] kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise [[stenograaf|stenografeerinud]]. (lk 393)
** [[Jaroslav Hašek]], "[[Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil]]", tlk Lembit Remmelgas, 1975
 
 
* 19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)
* Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
 
==Allikata==
28 368

muudatust

Navigeerimismenüü