Mine sisu juurde

Igor Gräzin

Allikas: Vikitsitaadid
Igor Gräzin Riigikogu liikmena (2011)

Igor Gräzin (sündinud 27. juunil 1952 Tartus) on Eesti õigusteadlane, poliitik ja jurist, mitme Riigikogu koosseisu ja 2018. aastast Euroopa Parlamendi liige.

Arvamused

[muuda]
  • See, et meie eneste parteis peale kõige muu veel ka lihtsalt sõbrad ollakse, on üks asi. Aga söandan väita sedagi, et poliitilises mõttes on mul kui mitte sõpru, siis vähemalt väga-väga häid tuttavaid küll nö. seinast seina. Poliitiline vastane ei ole isiklik vaenlane ja on olnud aegu, kus lähimaks liitlaseks on osutunud ennast üsnagi põrssapoja kombel üleval pidav isik.
    • Igor Gräzin: "Ja aina valetavad ehk lood, mis vajavad meelespidamist." Postimees, 21. detsember 1995
  • Kuidas televisiooni teha võiks ja tuleks, ma ei tea. Nagu sedagi, mismoodi sünnitada lapsi, vahetada autol õli ja mängida kitarri. Küll aga tean, et lapsed peavad olema terved ja rõõmsad, automootor peab käima ja "musa peab kihvt" olema. Eks siis televisioongi. Kui meditsiinilistest analoogiatest juba juttu oli, siis päästaks meie ETV elunatukese koos Eesti Raadioga lühike ja kiire protseduur - keisrilõige. Mis seal 70 miljoni eelarvesse rääkimisest: mitte punast krossigi enam ja rahu oleks majas.
    • Igor Gräzin: "Tele-visioon." Postimees, 14. november 1996
  • Ainuüksi partei nime uskuma jäädes võib mõnikord ka petta saada. Alustades endale lähemalt, väidaksin, et Reformierakonda ei tee reformierakonnaks mitte nimi, vaid reformid, mida erakonna ministrid ja parlamendisaadikud alustasid ja parteina jätkavad. Ent mitte see pole täna teemaks, vaid ideoloogiline ning poliitiline eksitus, mille parandamiseks olgu kohe öeldud: Keskerakond ei ole poliitiline keskpaik, kirik keset küla ega kuldne kesktee.
    • Igor Gräzin: "Suunamuutus tsentrist edasi." Postimees, 28. november 1996
  • Selles mõttes oleme me rikkunud advokaat Mägi üht rahvusvaheliselt kõige kaitstumat inimõigust - õigust sõltumatule kohtupidamisele ja rangelt võttes kohtupidamisele üldse. Kui juhtunu loogikat pidi edasi minna, oleks ju palju odavam asjade kohtuliku arutamise asemel lihtsalt teha aegajalt järelepärimisi kõrgematesse kohtuinstantsidesse ja sealt tulevad otsused ohvritele kuulekalt ette lugeda. Jurist Franz Kafka on sellest oma "Protsessis" juba kirjutanud ja julgen kinnitada, et see ei ole teps mitte ilus raamat. Nii et see asjakene on nüüd meil kinni jooksnud nagu GAZ-51 mootor kunagise malevasuve lõpus. Mis võiks edasi saada? Normaalse demokraatliku jurisprudentsi seisukohalt on ainult üks väljapääs, kui jabur see sisuliselt ka poleks: asi ära lõpetada kohtuliku võimatuse tõttu.
    • Igor Gräzin advokaat Monika Mägi kohtuasjast 14. märtsil 1997. [1]
  • Väikese riigi draama selles sageli ongi, et omamata mistahes ressursse pikaks strateegiaks, tuleb langetada hetkelisi ja puhtpopulistlikke taktikaotsuseid. Ja pole meie süü, et tänane populism nõuab arvestamist 60ndate aastate vasakideoloogiaga («make love, not war!», seksrevolutsioon, Sartre, Garaudy ja Co), mis tegelike Euroopa ideoloogiliste väärtuste eiramisel pääseb domineerima sotsialistlikes valitsustes ja Brüsseli tippbürokraatias.
Ega ma tahtnudki öelda selles kirjatükis muud kui seda, et me kasvõi nüüdki, tagantjärele mõistaksime, et ohver, mille me euroliidule tõime, oli suur ja oluline: hinnakem seda ise ja nähku seda teised.
    • Igor Gräzin surmanuhtluse kaotamisest 28. märts 1998 [2]
  • Meie poliitika teatav skisofreensus siin just ongi. (Ajalugu tõesti armastab paradokse - Riigikogu ainsad psühhiaatrid dr Haug ja dr Liiv kuuluvad just selles mõttes kõige haigemasse parteisse.) Ühelt poolt ind alla kirjutada ikka uusi ja uusi koalitsioonileppeid, koostööprotokolle jne, teisalt nende kõigi sisuline tühjus, sarnasus ja lõpuks siiski ka jõuetus. Ühesõnaga: koalitsioonilepe kui itk ja koostööprotokoll kui loits. (Huvitav, kas keegi on märganud selle sõnamaagia grammatilist mannetust.) See kõik sünnib, veidi on ja kaob - eesriide langedes - ning asjaosalised unustavad loitsu otsekohe, kui selle järele kaob otsene (pragmaatiline) tarvidus.
    • Igor Gräzin: "Udutamine poliitikas eeldab eetikat." Postimees, 28. mai 1997
  • Olen inimestele öelnud: tunnistage, et teil on depressioon, minge arsti juurde, ja jälgige, et see kunagi tagasi ei tuleks. See haigus ei ole ise ravitav, see ei lähe üle. Kui te näete mõnda tuima ja lolli inimest, siis tal võivad olla kõik hädad, sealhulgas krooniline alkoholism, kuid depressiooni tal pole. Kas Vargamäe Andresel oli depressioon ja ta lihtsalt ei märganud seda? Aga Krõõdal? See, et Oru Pearu oli asteeniline psühhootik, on täiesti selge. Meile kui rahvusele oleks see väga huvitav ja vajalik teadmine, kui tahame ellu jääda.
  • Ma ütleksin Andrus Ansipile ja teistele Eesti poliitikutele - hüpake sisse, sest vesi on väga soe. Siin on väga kihvt olla. Kandideerige Euroopa Parlamenti. Siin pole üldse hirmus, siin saab jõle palju asju teha.
  • Muide, mis on Eesti ideoloogia Euroopa Liidus? See on kokkuvõetav ühte lausesse: seibi pappi! Andrus Kivirähk on ju öelnud, tsiteerin, et sina sööks ka sitta kui tasuta saaks. Ma arvan, et Euroopa ei ole seda väärt.
  • Aga arvestama peab, et mul on siin issi ja mul on siin emme. Kaks kolleegi, kes minu eest väga hästi hoolitsevad. Minu emme on Yana Toom. Kes jälgib, et kõik oleks OK. Ja minu issi, kes elab minuga ühes hotellis, on Ivari Padar. Tõsi, ega me poliitilistes asjades väga kokku ei saa, aga me oleme vanad semud. Ma arvan, et keegi ei pane ühelegi kolmele meist pahaks, et me omavahel väga hästi läbi saame.

Viited

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel