Ingrid Rüütel

Ingrid Rüütel (sündinud 3. novembril 1935 Tallinnas) on eesti folklorist, endise Eesti presidendi Arnold Rüütli abikaasa.

"Muutudes endaks jääda"

Tsitaadid kogumikust: Ingrid Rüütel, "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi", Tallinn: TEA Kirjastus, 2010.

Inimene ei saa elada maailmas üksi. Talle annab jõudu ja kindlustunnet teadmine, et ta kuulub mingisse suuremasse tervikusse ja et see tervik püsib ning kannab teda. Perekond on parim keskkond eluterve lapse arenguks, põlvkondade loomulik järgnevus loob eelduse rahvuse püsimisele.

Me ei mõtle tavaliselt sellele, et täna on homme juba eile, tänapäev peagi minevik. Kõik muutub ja mis on siis see, mille nimel elada? Ometi on ka muutuvas maailmas igavikulisi väärtusi, mida meie esivanemad on kandnud põlvest põlve, kuid mis on tänapäeval suuresti devalveerunud. Need on kodu, perekond, sugulased, kellega võib olla ka lahkarvamusi, kuid kes kindlasti üksteist toetavad ja aitavad. Need on traditsioonilised eluhoiakud ja väärtused - pidev hool ja vastutus elu järjepidevuse eest, ausus, töökus, kogukonna sidusus ja ühtekuuluvustunne, põlvkondade side ja esivanemate austus, looduslähedus ja kosmilise ühtsuse tajumine, pühaduse tunne.

Elu on katkematu jada minevikust tulevikku. Aeg muutub ning meie muutume koos ajaga. Tähtis on muutudes endaks jääda. Minevikukultuurist ning ajalookogemustest võib leida paljugi väärtuslikku, millele toetuda.

Säilitagem oma keel ja meel, olgem eurooplased, kuid jäägem eestlasteks! (lk 9)

"Saateks"

Ma olen mõlemalt poolt neljandat põlve linlane ja inimene igatseb sagedasti just seda, mida tal ei ole ja millest tal puudu jääb. (lk 11)
Isast mäletan ma üksikuid momente. Mäletan, et käisime temaga kunagi Pirital metsas suusatamas ja mäletan ka üht poliitilist jutuajamist, kui selle kohta nii võiks öelda. Ma olin siis nelja-aastane. Ma ei saanud muidugi veel üldse aru, võin neid asju ainult tagantjärele mõtestada. Räägiti ikka, et Venemaa ja Saksamaa ja Venemaa ja Saksamaa, ja ma küsisin, mis asjad need Venemaa ja Saksamaa on. Ja siis isa vastas mulle nii – seda ma mäletan sõna-sõnalt: "Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata." Edasi ma ei mäleta sõna-sõnalt, ent siis ta ütles, et "ühe alla peame me heitma". Mina kujutasingi kogu aeg piltlikult ette et kahel pool seisavad kaks suurt vägevat lõukoera, suud laiali, ja tahavad meid alla neelata. Mäletan, et ma küsisin, kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi "alla heitma". Ta ütles, et ei saa, et muidu tuleb sõda ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele. Alles hiljem sain ma teada, mis Venemaa tegelikult on. (lk 12-13)
Isaisa oli niisugune, kellele ei meeldinud ükski võim ega valitsus ja kes igaühele ütles otse, mida ta asjast arvab. Ta nimetas end anarhistiks. Nad elasid Tallinnas ja ta tegi kodus väikest viisi kingsepatööd, mis kui eratöö oli siis keelatud. Kord oli keegi kaevanud, mispeale pandi talle kõva trahv peale, mida nad vanaemaga hulk aega oma viletsast pensionist maksid. (lk 13)
Selles [Jegorjevski] linnas oli omamoodi atmosfäär. Seal kajastusid lasteseltskonnas, laste vihkamises ilmselt ka nende vanemate arusaamad, sest seal tekkis see juba rahvuslikul pinnal. Sain teada, mis tähendab olla eestlane, ja mul hakkas juba siis kujunema rahvuslik eneseteadvus. Kõigepealt tehti mulle tänaval kohe selgeks, et võ ne naši, et teie tulite liitu ainult sellepärast, et kartsite fašiste. Ilmselt see pidas ka suurel määral paika, kuna Hitler ei varjanud oma Baltikumi-poliitikat: osa kohalikest elanikest kuulus hävitamisele, teine osa deporteerimisele ja ülejäänud osa ümberrahvastamisele, Baltikum tuli asustada sakslastega (venelased tegid hiljem sama, kuigi rääkisid ilusaid sõnu rahvaste õitsengust suures vennalikus peres). Mulle anti ka teada, et olen estonka ja nerusskaja, kusjuures see oli midagi venelasest hoopis alamat. Kui mind esimesel koolipäeval kooli hoovil kivirahega vastu võeti, karjuti: idite, smotrite, nerusskaja idjot! Esimesel päeval ma ei läinudki kooli, läksin tagasi. Aga mul oli ka häid sõpru, kes mind kaitsesid, neid on igal pool olnud. [---]

Meie hoovi peal elas üks ukraina perekond. Neil oli tütar, kes oli minust palju vanem. Mina olin esimeses, tema kümnendas klassis. Kord võttis ta mu kinno kaasa, meie emad käisid ka läbi. Kinos kutsusid tema klassi tüdrukud ta eemale ja tegid talle kõva peapesu, et zatšem to vozišsja s etoi nerusskoi! Selle peale ta vastas: ja ved tože nerusskaja, ma ju ka ei ole venelane: "Te olete mulle ka kogu aeg öelnud, et ma olen ka midagi muud, et ma ei ole venelane!" Selle peale vastati: "To potšti russkaja, to ukrainka". Nii et kehtis omapärane gradatsioon: kõigepealt olid venelased, siis ukrainlased ja valgevenelased, kes olid "peaaegu venelased", siis estonka, see oli midagi juba palju halvemat, aga veel halvemad olid juudid. Ma mäletan veel sellist juhust: seal oli üks väike juudi tüdruk oma vanaemaga. Meie vanaemad hakkasid läbi käima ja meie saime selle tüdrukuga ka väga hästi läbi ja mängisime koos. Siis meie õue poisid ja tüdrukud tegid mulle selgeks, et ma ei tohi temaga mängida ja ütlesid, et kui ma veel temaga tegemist teen, siis: mõ budem tebja kolotit, mis tähendab, et "me hakkame sind peksma". Nad nõudsid, et ma ütleksin talle, et ma ei taha temaga mängida. See oli äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv psühholoogiline moment, kui ma pidin talle ütlema: ja ne hotšu s toboi igrat! Mäletan seda siiamaani. Samas ma tahtsin väga temaga mängida, olime mõlemad üksildased ja me sobisime tõesti hästi. (lk 16-17)

Venemaal kiusati mind taga sellepärast, et olin eestlane, estonka, nerusskaja, siin sellepärast, et me olime Venemaalt tulnud ja et minu isa oli 1941. aasta sündmuste osanik. Isa pärast olen pidanud taluma mõndagi, eriti just esimestel sõjajärgsetel aastatel, kui me Pärnusse tagasi tulime. Aga selliste lastega, kes mulle lähedal olid, eelkõige oma klassiga oleme alati hästi läbi saanud ja mul on alati olnud palju sõpru. Hiljem ülikoolis ja tööl ei ole ma midagi sellist tundnud. Minu ümber olevad inimesed teadsid, mida mina mõtlen, ja suhtusid minusse selle järgi, mis mina olen. Ma arvan, et ongi normaalne, kui inimesse suhtutakse mitte selle järgi, kes on ta sugulased, vaid selle põhjal, kes ta ise on, ja ma olen alati tahtnud olla mina ise. (lk 18)
Pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Kirjandusmuuseumisse rahvaluule osakonda. Meil oli tore, sõbralik väike kollektiiv. Kui mu mees läks Tallinnasse, jäin lastega Tartusse ning töötasin oma kollektiivis edasi. Seal teati ju väga hästi, kes olen mina ja kes on minu mees, täpselt samuti suhtusid ka minu abikaasa töökaaslased temasse endiselt hästi ja toetasid tema minekut, lootuses, et ta saab seal ehk Eesti ühiskonna heaks midagi ära teha. Sellepärast ma võib-olla panin natukene pahaks, et hiljem moraalse poliitilise šantaaži õhkkonnas ei võtnud keegi sõna. Hiljem kuulsin, et siiski üritati, kuid ajalehed ei võtnud nende kirjutisi vastu või nõudsid suuri rahasummasid. (lk 23)
Diplomaatiline tegevus on olnud mulle päris huvitav ja vastuvõetav, aga puht esindusülesanded on olnud sellised, mida lihtsalt tuleb täita. Kui on võimalik kohtuda huvitavate inimestega, on ka need huvitavad, aga seal on ka palju sellist, mis tundub mulle nagu natukene mõttetu või ülearune või tüütu, nii et täita kogu aeg ainult esindusülesandeid ei oleks ma iialgi tahtnud. Vaid oma mehe saatjana saab siiski liiga vähe ennast teostada. (lk 24)
Minu suhted Jumalaga on eri vanuseperioodidel olnud erinevad. Minu usulised vaated on sünkretistlikud, neis on erinevate usundite elemente. Minus on kindlasti väga palju seda, mida pidasid pühaks meie esivanemad. Eestlaste muinasusund ei tunne kuradit ega ka lunastust. Inimene vastutab ise oma käitumise eest. Selles on peamised esivanematekultus, erilised hingekujutelmad ning usk hinge surematusse, looduseaustus ja universumi kui terviku tunnetus. Inimene on selle osa. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja ka Jumalat võime tunnetada kogu maailma ja looduse terviklikkuse kaudu. Minu jaoks on see kõik üks Jumal.

Olen ka oma mehega käinud juba enne abiellumist jõulude ajal kirikus. Tegelikult viis esmalt minu vanaema mu kirikusse jõulude ajal ja teistel kirikupühadel, samuti leerilapsi vaatama. Vanaema arvas, et iga normaalne intelligentne ja haritud inimene peab teadma, mis on piibel ja mis on kirik. Kristliku kasvatuse sain vanavanaemalt, kes elas ligi saja-aastaseni meie juures. Tema õpetas mulle piiblit ja meieisapalve ja kõik hädavajaliku, mida üks kristlane peab teadma, vanavanaema õpetas selgeks ka paljud luterlikud kirikulaulud. Ta laulis veel vanas eas väga hästi. (lk 25)

Mulle meeldib rääkida vanade inimestega, On omamoodi kahju, et kaob põlvkond, kes on sündinud eelmisel (19.) sajandil, On vapustav, kuivõrd targad filosoofid olid meie vanad talutaadid ja kui huvitavad ja sugugi mitte lihtsad inimesed on olnud meie talunaised. Tol ajal ei olnud ajakirjandus nii pealetükkivalt arvamust kujundav, inimesed võtsid sealt midagi ja mõtestasid ise selle ümber. Samas oli sellele põlvkonnale omane mingi sisemine väärikus, mida tänapäeval enam ei ole. (lk 26)
Kõige põnevam tundus mulle aga Malaisia oma idamaises ilus, mida õnnestus külastada ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) Eesti rahvusdelegaadina, kuigi teel sinna elasin ühe vahejuhtumi tõttu läbi tõelise šoki. Malaisiasse sõit on Eesti kodanikele viisavaba. Londonis, kus lennuki vahetuseni jäi vaevalt 15 minutit, keeldus aga lennujaama ametnik mu piletit registreerimast ning jättis mu lennukist maha, väites, et sellist maad nagu Estonia ei olevatki olemas... Ehk oligi see mulle määratud selleks, et hea ja ilus nii kergesti kätte ei tuleks. Õnneks sain järgmisel päeval siiski Malaisia lennufirma lennukile, kuigi mu pilet oli kaotanud kehtivuse.
Iga inimene kannab endas oma lapsepõlve ja iga rahvas kannab endas oma ajalugu, kas ta seda endale teadvustab või mitte. Kui üks väike rahvas kaugeneb oma juurtest ja hakkab ihalema midagi võõrast, talle mitteomast, matkima teiste rahvaste kultuuri, siis teatud ajal võib ta jälle omakultuuri poole pöörduda, leida sealt ideid ja aineid uusloominguks ning tuge oma rahvuslikule identiteedile, nagu see sündis meil laulva revolutsiooni ajal. Praegu tormame suure hooga Euroopasse. Tegelikult ei ole mingit ühtset Euroopat olemas, on üksikud Euroopa riigid ja rahvad. Vaid suurlinnad oma olmekultuuriga on igal pool ühesugused. Ent globaliseerumine ja sarnastumine jätkub, kodu ja kodumaa mõisted devalveeruvad. Võib-olla jõuame sellisesse ühiskonda, kus vanemad ei tunne lapsi, lapsed ei tunne vanemaid, vanavanematest rääkimata, kus ei ole ei perekondi, suguvõsasid ega rahvusi, on ainult indiviidid, kellel on kõik õigused ja vabadused ja kes ei tea, mis nendega peale hakata peale mõttetu elupõletamise, sest miski pole püsiv ja miski pole püha. (lk 27)
- "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935" (põhineb Tiina Rebase teleintervjuul, mille mille lühendus ilmus kogumikus "Eesti rahva elulood" II, 2000)

Arvamused

Arnoldi arvates läbi seina ei saa, tuleb ringi minna. Mina soovitan mõnikord ka otse.
- Ingrid Rüütel Arnold Rüütli kohta. Eesti Ekspress, 26. juuli 1996

Tema kohta

Rüütli uurijategevust on motiveerinud eestlasi ja soome-ugri rahvaid ühendav ideoloogia. Mõtlen siin ideoloogia all ideede kompleksi, mis toetab mingi rühma edukat toimimist, jätkusuutlikkust ja kujundab nende väärtusi. Rahvamuusikasektori loomise peatükis on see töösuund sõnastatud programmilisena: "Meie töövaldkondadeks on olnud eesti ja teiste soome-ugri rahvaste rahvamuusika kogumine, uurimine, publitseerimine ja p r o p a g e e r i m i n e" (lk 84, minu sõrendus – T. S.).

1970.–1980. aastatel kujunes soomeugri keeleteaduse kõrvale hõimuromantism, mis mõjutas eesti vaimuinimeste tegevust. Soome-ugri keelepuu taustal tegevust alustanud Ingrid Rüütli sooviks on olnud luua sarnane viisipuu ehk "rekonstrueerida pilt soome-ugri rahvaste muusika ühistest ja erinevatest elementidest ja arenguteedest" (lk 7). Viisipuu idee oli tollal ilmselt õhus, näiteks Lennart Mere filmis "Linnutee tuuled" (1977) kõrvutatakse soome-ugri rahvaste muusikat.

...tõuseb esile [artikkel] "Eesti vähemusrahvuste kultuurirühmade väärtushinnangutest ja omakultuuri harrastamise motivatsioonidest", kus võrreldakse küsitluse põhjal Eesti venelaste ja muude vähemusrahvuste esindajate arvamusi. Artikkel on naiselik, sest suurem osa vastajatest on naised ning ühe põhiväärtusena tuleb kõigi rahvuste juures välja kodu ja perekond. Vähemalt selle põhjal tundub, et Eestis püsivad põhiväärtused ning pole veel tekkinud pahelist industriaalühiskonda, kus "[p]erekonna ja suguvõsa roll inimese elus on suuresti devalveerunud..." – nagu Rüütel seda võimalust mustvalgetes värvides tagapool iseloomustab (lk 587).
Raamat edastab lisaks rahvuskultuurile ka teavet Ingrid Rüütli ja ta enesekuvandi kohta. Piltide üks funktsioone on rõhutada autori naiselikkust. Seda teemat alustab kaanepilt, rahvaluule kogumise välitöödel tehtud foto noorest naisest viljapõllul, põskedel ja laubal õrnad varjud. Esinduslikud fotod poliitilise elu tippsündmustest ning hetkedest pereringis kõnelevad isikupärasest, oma välimusele ja hoiakule rõhku panevast naisest.
Järjekindel töö rahvuskultuuri valdkonnas nii teadlase kui ka poliitikuna on osa Rüütli identiteedist. [---] Kirjutised puudutavad Ingridi missioonikeskse elu omavahel tihedalt seotud eri aspekte, nagu teadlane, teadustöö organiseerija, pärimuskultuuri hoidja, esinduslik ja rahvuspoliitika küsimustes kaasa kõnelev esimene leedi, keerulisel ajal kasvanud laps ning peret ja lapsi armastav naine. [---] Raamat näitab naise võimalust emantsipeeruda eestipäraselt: tegutseda tänapäeva maailmas, hoides ja harides oma kodupaiga vaimset tööpõldu.
- Taive Särg, "Ingrid Rüütel hooldamas regiviiside tihnikut: emantsipatsioon eestipäraselt" Keel ja Kirjandus 12/2011, lk 938–942 (raamatu "Muutudes endaks jääda" arvustus)

Välislingid

Ingrid Rüütel, "Teenin Eestit kõige paremini oma tööga", Õhtuleht, 22. mai 2010
Taive Särg, "Ingrid Rüütel hooldamas regiviiside tihnikut: emantsipatsioon eestipäraselt" Keel ja Kirjandus 12/2011, lk 938–942 (raamatu "Muutudes endaks jääda" arvustus)