Isabel Martin Lewis

Isabel Martin Lewis.

Isabel Martin Lewis (11. juuli 1881, Old Orchard Beach, Maine, USA - 31. juuli 1966) oli USA astronoom.

"Taevahiilgused"

Tsitaadid väljaandest: Isabel Martin Lewis, "Splendors of the Sky", NY: Duffield & Co., 1919 (Internet Archive).  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Kes poleks imetlenud hiilgavaid ja kauneid planeete, meie oma päikesesüsteemi liikmeid — hiilgavat Veenust, leegitsevat Marssi, rõngastatud Saturni ja suursugust Jupiteri? Võimalik, et mõned meist on varitsenud päikeseloojangule järgneval või päikesetõusule eelneval hämaral tunnil ka tabamatut Merkuuri, päikese lähimat saatjat. (lk 1)
• Lähematest planeetidest on Merkuuri kõige raskem vaadelda, sest see on enamuse ajast päikesekiirte varjus. Vähem kui kolme kuuga, täpsemalt kaheksakümne kaheksa päevaga, teeb Merkuur ühe reisi ümber päikese. Märkimisväärse osa sellest ajast on planeet kas päikese taga peidus või liigub meie ja päikese vahel. See on vaadeldav ainult siis, kui see on päikesest kõige kaugemal idas või läänes. Kuna Merkuur ei saa isegi kõige soodsamatel asjaoludel kunagi eemalduda päikesest rohkem kui kakskümmend kaheksa kraadi, jääbki ta tavaliselt märkamata. (lk 2)
• Marss, väike maailm, mis on oma eriliste pinnamärkide tõttu nii palju poleemikat tekitanud, asub Päikesest kaugemale liikudes Maast edasi. Selle läbimõõt on pisut üle poole ja pindala väiksem kui üks kolmandik Maa omast. Selle rohelised ja punakad laigud, lumemütsid ja palju kõneainet andnud "kanalid" on huvitanud isegi neid, kes on taeva saladuste suhtes kõige ükskõiksemad. (lk 5)
• Saturn on tähelepanuväärne ka selle poolest, et tema tihedus on väiksem kui vee tihedus. See on ainus planeet Päikesesüsteemis, mis vee pinnal hulbiks. (lk 6-7)
• Inimmõistusel on peaaegu võimatu mõista selle meie päikesesüsteemi tohutut suurust ja aduda seejuures, et isegi päikesesüsteem on vaid üks miljonitest süsteemidest, mis moodustavad täheuniversumi. (lk 7)
• Palju kergem on lammutada vana teooriat kui luua uus teooria, mis sobiks kõigi vaadeldud faktidega. (lk 14)
• Kõik evolutsiooni etapid on esindatud, noortest sinistest tähtedest kuni vanade nõrgalt virvendavate punaste tähtedeni ja külmade, tumedate tähtedeni, kes on oma elu ära elanud ja kiirustavad kosmoses edasi, kuni saabub aeg, mil nad võivad alustada uut elu läbi mõne taevase katastroofi. (lk 16)
• Merkuuri võib näha ainult umbes kaks nädalat korraga selle äärmuspunktides viibimise paiku. Kõrgetel laiuskraadidel on planeedi leidmine muidugi seotud suurte raskustega ja Põhja-Euroopas näeb seda harva. Tegelikult on suhteliselt vähesed inimesed seda päikese lähimat saatjat kunagi näinud. Öeldavasti ei näinud Kopernik Merkuuri mitte kunagi. (lk 17-18)
• Mil iganes ta läänetaevasse ilmub, köidab Maa sõsarplaneedi Veenuse hõbedane sära kõigi tähelepanu, kuna ta on siis kõige ilusam ja silmatorkavam taevakeha. Ehkki ta on igati samavõrd kaunis enne päikesetõusu, mil Veenus on nähtav "koidutähena", on vähesed meist sel ajal ärkvel, et teda imetleda. (lk 24)
• Kui meie sõsarplaneedil eksisteerivad kõrgemad eluvormid ja tihedad pilved ei varja alati täielikult taevast, võime ette kujutada, millise huviga meie oma väikest Maa-Kuu süsteemi vaadeldakse sel ajal, kui meie kaks taevakeha on kõige lähemal. Maa-Kuu süsteem peab Veenuselt paistma kui kõige ilusam ja huvitavam kaksiktäht. Muidugi oleks meie kaaslane Veenuselt palja silmaga selgelt nähtav ja selle pidevalt muutuv asukoht meie planeedi suhtes paljastaks peagi tõsiasja, et see tiirleb ümber Maa. Kuidas võivad intelligentsed olendid imestleda maakera mandreid ja meresid, muutuvat taimestikku, polaarlumemütse, pilvi, igapäevast pöörlemist ja sensatsioonilisi muutusi! Nii nagu meie nuputame Marsi ja selle hämmastavate pinnamärkide üle, kas ei või teine maailm mõistatada meie iseärasusi? See on küll väga ebatõenäoline, kuid võimalik. (lk 26-27)
• Emakese Maa vanus on segane küsimus mitte ainult astronoomide, vaid ka geoloogide ja bioloogide jaoks.

Probleemi ründamiseks on palju meetodeid, kuid kõik nõustuvad, et meie planeedil toimunud pikk evolutsiooniliste muutuste jada ei oleks saanud tekkida ühelgi ajavahemikul, mis oleks lühem kui kümned miljonid aastad. Pealegi kehtib see pelgalt Maal toimuva eluprotsessi kestuse kohta ega hõlma aegu, mis pidid mööduma Maa sünnist kuni ajani, mil see jõudis elu tekkeks sobivasse seisundisse. (lk 31)

• Teooriad, mille kohaselt päikese soojust hoiab üleval selle koostismaterjalide põlemine, või et see lihtsalt jahtub ilma soojuskadu asendamata, viivad absurdsete tulemusteni ja astronoomid ei võta neid tõsiselt. Kõige soodsamate eeldustegi kohaselt ei suudaksd päike oma praegust kiirgustaset säilitada kauem kui kaks või kolm tuhat aastat.

Teooria, mis on usutavam kui kumbki eelnevaist, arvab, et päikese soojust säilitavad kokkupõrked meteoriitse ainega. (lk 35)

• Ühes tõsiasjas oleme kindlad: katkematu eluahel on meie planeedil eksisteerinud vähemalt kümneid miljoneid aastaid ning sel perioodil pole toimunud suuri temperatuurimuutusi ega ole märke päikese pidevast jahtumisest. Liustikulised epohhid ja soojemad ajastud on vaheldunud, kuid äkilist või järkjärgulist muutust, mis oleks piisavalt suur, et eluahelat hävitada, pole kunagi toimunud. (lk 38)
• [Saturni rõngastest:] Astronoom Struve on nimetanud rõngaid "kehatuks valguseks". Need on täiusliku sümmeetriaga ja teleskoobis nähtuna täidavad nad vaatleja imetluse ja aukartusega. (lk 62)
• [Saturnist:] Meil on raske mõista, kui vaatame seda pliivärvi planeeti, mis pole kuigivõrd heledam kui esimese tähesuuruse täht, kuidas selle kaugus meist on sedavõrd suur, et meie Maa on selle kõrval suuruse poolest nagu hernes apelsini kõrval ja et, nagu on öelnud tunnustatud prantsuse astronoom Flammarion, võiks maakera rõngaid mööda veereda nagu pall mööda tänavat. (lk 64-65)
• Atmosfääri puudumise tõttu ei haju Kuu peal valgus. Varjud on seal tintmustad ja tähed pea kohal säravad päeval ja öösel tintjas taevas. Tähed, mille nägemiseks Maa peal on vaja pikksilma, on Kuul palja silmaga nähtavad. Linnutee, mida me nii ähmaselt näeme, on Kuu taevas suurejooneline vaatemäng. Päikese kroon ja protuberantsid on alati nähtavad, nagu ka sodiaagivalgus. Meie silmale nii tabamatut Merkuuri on Kuult kerge jälgida. Nii tähed kui ka planeedid säravad seal palju eredamalt taustal, mis on alati must. (lk 68-69)
• Mis puudutab Kuu maastikku, siis isegi väikseim teleskoop näitab meile ohtralt palja silmaga nähtamatuid üksikasju. Laialdased tumedad ja heledad piirkonnad annavad meie kaaslasele täpilise välimuse. Heledad osad on alati karedad ja tumedad suhteliselt siledad. Viimaseid on nimetatud eksitavalt maria'deks või meredeks juba Galilei ajast, kes uskus, et need hallid laigud on tõesti tohutud veealad. Neid tähistavad sellised fantaasiarikakd nimed nagu Pilvede meri, Vaikuse meri, Unistuse meri jne. (lk 69)
• Selle teooria kohaselt on meie kaaslane alati olnud surnud maailm, külm ja elutu meteoorikivimi mass. See pole kunagi tundnud elu pulssi ega läbi elanud võimsaid muutusi, mis on üle käinud teda valitsevast planeedist Maa. See on jäänud külmaks ja vaikivaks tunnistajaks tohututele naabermaailmas toimuvatele evolutsiooniprotsessidele, mida ta ise kunagi kogeda ei saaks. (lk 73)
• Päikese perekonna kõige tülikam liige on meie kaaslane Kuu. Kõigist taevakehadest Maale kõige lähemal asuv ja kõige hõlpsamini jälgitav Kuu pakub sama palju lahendamata probleeme kui tähed ise. (lk 74)
• Kuu liikumise ebakorrapära on üks probleem, mis ületab oma tähtsuselt kõik muud Kuu probleemid. Tõepoolest, see võib viia avastusteni, mis mõjutavad gravitatsiooni enda olemust. Juba ammu on teada, et Kuu liikumine ei ole teooriaga kooskõlas. Kuu vaadeldud asukohad ei ühti hästi arvutatud positsioonidega ja kuna teooriat on tehtud suure täpsusega, siis nüüd kahtlustatakse, et erinevus on tingitud mõne tundmatu seaduse toimest, mis võib olla sama oluline kui gravitatsiooniseadus. (lk 75)
• Kuu teooria on nii keeruline, et sellega saavad hakkama ainult silmapaistvaimate matemaatiliste võimetega astronoomid. Tuntud matemaatikud ja astronoomid on aastaid näinud vaeva, püüdes avastada Kuu ennustatud ja vaadeldavate positsioonide suurte ja pidevalt suurenevate lahknevuste põhjuseid. (lk 76)
• California Mare Islandi mereväeobservatooriumi professori See hiljuti välja töötatud teooria kohaselt tuleb gravitatsiooni pidada elektromagnetiliseks jõuks. Ta usub, et seletamatud kõrvalekalded Kuu asendis on põhjustatud Päikese magnetjõudude murdumisest, hajumisest ja neeldumisest Maal täiskuu ajal ja eriti Maa-poolsete kuuvarjutuste ajal. Näib, et see teooria võib selgitada üht tundmatuist faktoreist, kuid mitte neid kõiki. (lk 78–79)
• Väike kogus valgust ja soojust peegeldub Kuult Maale ning magnetnõela asendis on väikseid erinevusi, mis on tingitud Kuu mõjust, samuti esineb mõningaid väiksemaid muutusi maakera liikumises. Muul viisil ei mõjuta Kuu Maa peal eksisteerivaid tingimusi vähimalgi määral, kuigi pole ühtegi teist taevakeha, mis oleks seotud suurema ebausuga. (lk 80)
• Kuu kulgemise jälgimine taevas ühe kuu jooksul, selle tiirlemise periood ümber Maa ja selle erinevate faaside põhjuste selgitamine on ülimalt lihtne, ometi näib see olevat peaaegu igaühe jaoks kõige kummastavam probleem. Praegusel ajastul, mil astronoomilisi teadmisi on nii lihtne omandada, naudivad kunstnikud ikka veel südaööl poolkuu pea kohale asetamist, mis on sama tõsine astronoomiline viga kui varahommikul päikese kujutamine läänes. Harvem on poolkuu sarved pööratud horisondi poole, kuigi hetkeline järelemõtlemine näitaks selle asukoha absurdsust, kui kuufaaside põhjust natukenegi mõistetakse. Kõige kurvem teadmiste puudumise märk, olgu siis Kuu faaside põhjuste või tähtede ja Kuu suhteliste kauguste kohta, ilmneb siis, kui poolkuu sarvede vahel kujutatakse tähte.

Teadmised Kuust ja selle liikumist puudutavatest elementaarsetest faktidest on sama kergesti omandatavad kui teadmised päikese tõusu ja loojumise põhjustest ning aastaaegade vaheldumisest ning tundub üsna uskumatu, et sellistes lihtsates, kuid põhimõttelistes küsimustes on teadmatus laialt levinud. (lk 80-81)

• Kuni üheksateistkümnenda sajandi alguseni peeti absurdseks uskuda, justkui taevast kukusid maa peale kivid. Sellised kuulujutud olid kestnud sajandeid, kuid neid peeti asjatundmatute ja ebausklike loraks.

Lõpuks oli inimene 1803. aastal sunnitud oma seisukohti mõnevõrra ootamatult muutma; mitte kuskil kauges maanurgas, vaid mitme miili ulatuses Prantsusmaa tihedalt asustatud piirkondades langes tuhandeid selliseid kive ühe päevaga. Nende ilmumisega kaasnesid valjud paugud ja plahvatused, mis praegu teadaolevalt kaasnevad alati, kui meteoriidid Maa atmosfääri läbivad. (lk 82)

• Planeetidevaheline ruum ei ole mingil juhul tühi. Komeetide sabad näivad kohati olevat täiesti arusaamatult kõrvale lükatud või ära lõigatud, kui me ei eelda, et need on kohtunud mingi vastupanuvõimelise keskkonnaga, mis ei valmistaks raskusi suuremale massile nagu kuule või planeedile, kuid muutub väga häirivaks nii õrna aine jaoks nagu komeetide sabad. (lk 84)
• Pärast kevadist päikeseloojangut või enne sügisest päikesetõusu, kui ekliptika tõuseb silmapiirilt kõige järsemalt, võib tähelepanelik vaatleja näha nõrka valguskiilu, mis on heleduselt ligikaudu võrdne Linnuteega ja ulatub silmapiirist seniidini. Horisondi lähedal on see suisa kakskümmend kraadi lai, kuid kitseneb kiiresti pea kohal kolme kraadi või nelja kraadi laiuseks. Soodsates tingimustes võib seda jälgida seniidist kaugelgi. Seda nimetatakse sodiaagivalguseks. Täpselt päikese vastas ilmub kohati ka nõrk ovaalne valguslaik, mis katab umbes Suure Vankri nelinurga suuruse ala. See on vastukuma ja see on niivõrd nõrk, et vähesed on seda üldse vaadelnud. (lk 85)
• Vaadeldavate ja registreeritud komeetide arv on tohutu, kuid enamik neist on teleskoopilised ja silmatorkavaid komeete on vähe. Vaevalt on aastat, mil mitu sellist salapärast külalist nähtavale ei ilmuks. Mõned neist komeetidest on vanad sõbrad, kes naasevad, perioodilised komeedid, mis saabuvad enam-vähem graafikujärgsel ajal, samas kui teised, mis liiguvad väga piklikke ellipseid mööda, lähenevad päikesele vaid korra sadade või isegi tuhandete aastate jooksul. (lk 91)