Lucas Rijneveld

Lucas Rijneveld (varem Marieke Lucas Rijneveld; sündinud 20. aprillil 1991) on Hollandi kirjanik.

"Õhtute äng"

Marieke Lucas Rijneveld, "Õhtute äng", tlk Katrin Laiapea, Postimehe kirjastus, 2022.

Tol hommikul, kaks päeva enne jõule, tundsin ikka veel ta rasvaseid pöidlaid oma silmakoobastes ja olin korraks hirmul, et ta vajutab nii tugevasti, et mu silmamunad justkui klaaskuulikesed pealuusse veerevad. Ja et ta ütleb: "Vaat, mis juhtub, kui su silmad alati ringi ekslevad ja sa pilku paigal ei hoia, nagu teeb üks õige usklik, kes üles Jumala poole vaatab, justkui võiks taevas iga hetk avaneda.” Aga taevas avanes siin üksnes, et sajaks alla sahmakas lund - ei midagi, mida totakalt vahtima jääda. (lk 10)
Ema kõrval laual oli väike hõbedane juustupuur, millega ta hommikul tehtud juustude maitset hindas. Enne juustu lahtilõikamist torkas ta juustupuuri keskelt läbi plastikihi, keeras kaks pööret ja tõmbas selle siis aeglaselt välja. Ja samamoodi nagu ta kirikus armulaualeiba sõi, niisama pühendunult ja vagalt sõi ta tükikest köömnejuustu, aeglaselt ja tardunud pilgul. Obbe naljatas kunagi, et Jeesuse ihu on ka juustust ja sellepärast tohtisimegi seda päevas ainult kahele leivaviilule panna, muidu saaks Tema liiga kiiresti otsa. (lk 14)
"Me ei saa Matthiese sõitu vaatama minna," oli isa öelnud, "ühel vasikal on kõht lahti."

"Aga te lubasite," hüüdsin ma. Mul olid isegi külmutuskotid juba jala otsas.

"See on erandjuhtum," ütles isa, tõmmates musta bareti sügavalt üle kulmude. Olin paar korda noogutanud. Erandjuhtumite vastu ei saanud me midagi parata, lehmadega ei suutnud niikuinii keegi võistelda, nemad olid alati kõige tähtsamad; isegi siis, kui nad tähelepanu ei nõudnud ja täissöönult oma paksude, kohmakate keredega latrites lesisid, oskasid nad ikka veel erandjuhtumid olla. (lk 17)

Vilksasin isa poole. Ta noogutas. Külas oli erinevaid noogutusi. Ainuüksi nende järgi võis inimestel vahet teha. Nüüdseks tundsin kõiki neid noogutusi. See oli noogutus, mida isa lehmakaupmeestega kasutas, kui talle liiga odav pakkumine tehti, millega ta aga leppima pidi, sest vaesel loomal oli midagi viga ja muidu ei saaks ta sellest raha eest ka lahti. (lk 21)
Vaatasin enda käsi, siiru-viiru jooni peopesades. Käed olid veel liiga väikesed, et kasutada neid muuks kui millegi hoidmiseks. Praegu mahtusid need veel ema ja isa pihkudesse, aga nende käed minu omadesse ei mahtunud, see oligi erinevus nende ja minu vahel: nemad võisid panna käed küüliku kaela ümber, juustu ümber, mida oli just soolvees pööratud. Nende käed otsisid alatasa midagi ja kui enam ei osatud inimest või looma hellalt hoida, siis oli parem lahti lasta ja pühenduda muudele asjadele. (lk 22-23)
Matthiese nägu oli kahkjas nagu apteegitill, ta huuled olid lillakad väikesest jahutist, mis teda külmas hoidis. Kõige parema meelega oleksin tahtnud masina välja lülitada, et Matthies mu käte vahel üles sulaks ja ma võiksin ta ülakorrusele viia ja me võiksime hästi järele mõtelda, nagu isa mõnikord ütles, kui olime halvasti käitunud ja söömata magama pidime minema, küsiksin siis Matthieselt, kas see oli ikka õige viis meid maha jätta. (lk 37)
Mitte keegi külas ei tegelnud kaua iseendaga, sest siis võis juhtuda, et saak ikaldus, ja meie tundsime ainult põllusaaki, mitte seda, mis me endi sees kasvab. (lk 39)
Asetan laterna, mis meile reformikirikus anti, enda kõrvale poldriteele. Latern on valge, keskelt voldiline. "Jumala sõna on jalale lambiks ja valguseks teerajal," ütles pastor Renkema neid kõigile lastele välja jagades. Kell ei ole veel kaheksagi, aga mu küünal on juba poole peale kahanenud. Ma loodan, et vähemalt jumala sõna ei hakka järjest vähem valgust andma. (lk 45-46)
Minu klassis on peaaegu kõigil pleier, välja arvatud luuseritel. Luuserid on umbes nagu mustad lagritsapulgad kirjus lagritsasegus, mitte keegi ei söö neid. Ma ei taha nende hulka kuuluda ja kogun seepärast samuti raha pleieri ostmiseks, Philipsi oma, millel on põrutusvastane süsteem, et see iga kord välja ei lülituks, kui ma rattaga üle künkliku poldri kooli sõidan. Ja mu jope värvi pleierikoti jaoks. Mul ei ole enam kaua tarvis koguda. Isa käest saame talus abistamise eest igal laupäeval kaks eurot, mille ta pidulikult üle annab: "Kaasavaraks." Lootus pleier saada paneb mind kõike enda ümber unustama, isegi selle, et isale meeldiks, et me kodust lahkuksime. (lk 58-59)
Keegi ei mõista minu südant. See on sügaval jope, naha ja ribide taga peidus. Ema kõhus oli mu süda üheksa kuud tähtis, kuid sealtpeale kui see ema kõhust välja tuli, ei muretse keegi, kas see teeb tunnis piisava arvu lööke, ei ehmu keegi, kui see korraks seisma jääb või nii kiiresti taguma hakkab, et see tuleb hirmust või pingest. (lk 60)
Võtan jopetaskust kokkukägardatud kirja, mille õpetaja käskis meil Anne Frankile kirjutada. Minu meelest oli see veider ülesanne. Anne Frank on surnud ja ma teadsin, et küla postkastidel oli ainult kaks pilu: üks muude postiindeksite ja teine numbrite 8000 kuni 8617 jaoks. Taeva jaoks pilu ei olnud. See olnukski liiga jabur, sest surnud inimesi igatsetakse alati rohkem kui elavaid ja seepärast saadetaks sinna liiga palju kirju.

"Sa pead ülesandesse sisse elama," ütles õpetaja. Tema sõnul oskasin ma hästi sisse elada, aga mitte väga hästi välja elada. Mõnikord juhtus, et jäin liiga kauaks teise inimese sisse kinni, sest see oli lihtsam kui iseendasse jääda. (lk 65)

Tammi kõrval reformikirikus istume alati esimeses pingis - hommikul, õhtul ja mõnikord ka pärastlõunati laste jumalateenistusel, et kõik näeksid meid sisenemas ja teaksid, et me vaatamata oma kaotusele ikkagi jumala kotta tuleme, et me kõigest hoolimata ikka veel Temasse usume. Kuigi ma kahtlen üha enam, kas jumal mulle ikka veel piisavalt meeldib, et temaga kokku saada. Näiteks sain ma teada, et usu võib kaotada kahtemoodi: mõned kaotavad jumala, kui nad leiavad iseenda, teised siis, kui nad iseenda kaotavad. Ma arvan, et mina kuulun nende viimaste hulka, mu pühapäevarõivad seljas kisuvad, nagu oleksid need veel kohandatud minu vanale versioonile. (lk 79)
Obbe näpib vesivilli oma peopesas. Nüüd, mil suvi on algamas, tuleb kõigist lautadest sõnnik välja vedada, et need talveks jälle säravpuhtad oleksid. Me ei ela õieti kunagi üheski aastaajas, vaid tegeleme alati juba järgmisega. (lk 80)
Obbe meelekoht on sinine, see näeb välja nagu hallitanud kuivik. Iga paari minuti tagant puudutab ta korraks oma pealage ja silub kolme sõrmega juuksed selle ümber sirgu. Ema sõnul on meil kõigil raskepärane kolju. Minu arvates on asi selles, et me ei tunne enam survet peanahal - isa ei aseta enam kätt meie peadele. Ta hoiab käsi kangelt kombinesooni taskutes, kuigi pealagi on algpunkt, millest me oleme välja kasvanud, koht, kus kõik kolju üksikud osad on kokku saanud. Võib-olla puudutab Obbe seda pidevalt selleks, et enda olemasolus veenduda. (lk 83)
Ainukesed, keda ma praegu näha tahaksin, on isa või ema, kes ütleksid, et ma ei ole midagi halba teinud. Aga isa ei tule. Ta ei ütle kunagi "anna andeks". Need sõnad lihtsalt ei tule üle ta karedate huulte, ainult jumala sõna voolab nende vahelt hõlpsasti välja. Alles siis võib aru saada, et midagi on jälle hästi, kui ta palub söögilauas leivakatet edasi ulatada. Siis peab rõõmustama, et võid talle jälle hapukat õunasiirupit edasi anda, kuigi mõnikord tahaksin pigem selle siirupi noaga mööda ta nägu laiali määrida, nii et meie pilgud tema külge kinni kleepuksid ja ta näeks, et kolm kuningat ei suuda hommikumaad üles leida. (lk 92)
Kui Hanna viimase popkorni ära sööb ja räägib uuest Barbiest, mida ta endale tahaks, märkan ma, et hoian juba tükk aega käsi kokku põimituna teki all. Võib-olla ootab jumal juba pool tundi, et ma midagi ütleksin. Lasen käed lahti: siin külas on ka sõnade puudumine sõnum. Meil ei ole automaatvastajaid, kuid me vaikime siiski pikalt, need on vaikimised, milles mõnikord kuuleb taustal ainult lehmade ammumist, keedukannu vilet. (lk 94)
"Kas isal üldse on süda, mis sa arvad?"

Kujutluspilt kimalasest asendub isa rinnaga. Nägin seda veel täna. Et ilm oli väga palav, käis ta heinamaal lehmade vahel ringi ilma oma valge särgita. Tal on ei rohkem ega vähem kui täpselt kolm rinnakarva. Blondid. Ma ei suuda ette kujutada, et tema ribide taga oleks süda, pigem virtsakaev.

"Kindlasti," ütlen ma, "ta on alati nii heldekäeline kiriku korjanduskarbiga." (lk 96)

Kõik, mis tahtmatult tähelepanu tõmbab, tuleb kõrvaldada, ütles isa kord, kui pidin oma Pokemoni kaardid kotist välja võtma ja ta need kaminasse viskas ning ütles: "Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist."

Ta unustas, et me juba teenime kaht isandat: isa ja jumalat. Kolmas võib asja keerulisemaks teha, kuid sellega tegeleme hiljem. (lk 99)

Paljud inimesed tahavad põgeneda, aga need, kes tõesti põgenevad, kuulutavad seda harva, nad lihtsalt lähevad. (lk 117)
"Miks kohv valmis ei ole?" küsib isa.

"Sest sind ei olnud kodus," ütleb ema.

"Aga ma olen siin ja kell on juba ammu neli läbi."

"Siis pead selle ise hakkama panema."

"Kas tead, mis ma ise hakkama pean panema, austuse selles majas!"

Pikkade sammudega marsib ta kuuriuksest jälle välja, virutab ukse enda järel kinni. Vihal on hinged, mis vajavad hädasti õlitamist. Hetkeks teeb ema näo, et jätkab tööd, kuid ohkab siis ja läheb ikkagi kohvi keetma. Kõik siin on arvutustehe: näiteks austus koosneb neljast suhkrutükist ja sortsukesest kohvikoorest. (lk 121)

Koolidirektor ei luba mul enam varem koju minna.

"Koolihirmu taga on tavaliselt midagi muud," ütles ta ja vaatas minust mööda, nagu näeks ta mu selja taga tõepoolest isa ja ema nägusid ja seda, mis meid iga hetk ees ootab — suurt laialivalguvat surma, mis võttis alati ära vale inimese või jättis ta just ellu. (lk 148)

Mitte kordagi ei räägi me sellest, mis kodus juhtus. Ei olnud sõnu, mis hirmul pea maha võtaks, nagu kombainiterad rapsiga tegid, jättes alles ainult kasuliku. Me vaikisime päikese loojuma ja ostsime tagasiteel putkast friikartuleid, mida me autos sõime, nii et autoaknad uduseks tõmbusid ja samuti mu silmad, sest esimest korda üle hulga aja ei tundnud ma end natuke aega üksi: friikartulid ühendavad rohkem kui mis tahes muu toit. (lk 183-184)
Ma ei saa midagi parata, et ma kardan üha enam kõike, mis mind õhtuti ründab: alates sääsest ja lõpetades jumalaga. (lk 185)
Kuidas meie vanemad üksteist leidsid, jääb küll mõistatuseks. Isa nimelt ei oska otsida. Kui ta on midagi kaotanud, siis on see asi tavaliselt tema taskus ja kui ta peab minema sisseoste tegema, tuleb ta alati tagasi millegi muuga kui see, mis oli ostunimekirjas: ema on justkui vale jogurt, millega isa aga siiski rahule jäi, ja ema omakorda samuti. Nad ei ole meile mitte kunagi midagi rääkinud oma esimesest kohtumisest, ema ei leia selleks kunagi õiget hetke. Õigeid hetki on meil siin üldse harva, ja kui neid ongi, siis saame sellest alles tagantjärele aru. Ma arvan, et see käis täpselt nii nagu lehmadega, et ühel päeval tegid vanaisa ja vanaema ema magamistoa ukse lahti ja lasid isa tema juurde nagu pulli. Siis panid nad ukse kinni ja hoplaa!: sündisimegi meie. Sellest päevast peale kutsub isa ema "naiseks" ja ema isa "meheks". Parematel päevadel "naisukeseks" ja "mehekeseks". Minu arvates on see kummaline, justkui kardaksid nad, et nad muidu teineteise soo või selle, kes nad üksteisele on, ära unustavad. (lk 190-191)
Ma loodan, et sellest tuleb hea vestlus. Ainult et ma ei tea, millistele tingimustele üks hea vestlus peab vastama, kindlasti peab see sisaldama sõna "hea", see on iseenesestmõistetav. Ja ma ei tohi unustada teisele inimesele pikalt otsa vaadata, sest see, kes liiga palju eemale vaatab, varjab mingit saladust, ja saladusi hoitakse alati oma pea sügavkülmikus nagu hakklihapakke: niipea, kui need välja võetakse ja nendega midagi ei tehta, lähevad need roisku. (lk 208)
Iga kaotus peidab endas kõiki varasemad katseid midagi alles hoida, mida ei tahetud kaotada, millel aga ikkagi minna peab laskma. Alates kotitäiest kõige kaunimatest ja haruldasematest klaaskuulikestest kuni minu vennani. Kaotuses leiame üles iseenda ja oleme need, kes me oleme: haavatavad olevused nagu sulitud kuldnokapojad, kes teinekord paljana pesast välja kukuvad ja loodavad, et keegi nad siiski üles korjab. (lk 219)
Sipelgad jaksavad tassida endast kuni viis tuhat korda raskemaid asju. Nendega võrreldes on inimesed tühised, nood suudavad vaevu oma ühekordset kehakaalu kanda, rääkimata siis oma leina raskusest. (lk 243)
Pigistan tugevamini oma loodusloo õpikut, mis mul ikka veel käes on. Olen unustanud selle lehekülje nurka, kus ma pooleli jäin, eeslikõrva voltida. Oleks ometi keegi, kes seda minuga teeks, et ma teaksin, kuskohas ma olen ja kust ma oma lugu edasi pean elama. Ja kas see on siin või teisel pool: tõotatud maa. (lk 245)