Martha Cooley

Martha Cooley (sündinud 1. septembril 1955) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema 1998. aastal ilmunud romaan The Archivist.

"Arhivaar"

Martha Cooley, "Arhivaar", tlk Inna Feldbach, Tallinn: Eesti Raamat, 2005.

Üks

(Jutustab Matthias)

Kui veidi pingutada, saab alati näidata, kuidas ükskõik millised asjad on omavahel seotud — olemises on lõputult ristviiteid. (lk 11, romaani algus)
Vahetevahel palub mõni häbitu teadur luba heita "kiire pilk" asjadele, mis peavad olema kindlaksmääratud ajani luku ja riivi taga. Need sissetungijad on mulle silmapilk vastumeelt, kuigi ei pane mind enam imestama. Niisuguste inimestega võtan ma väsinud, vaenuliku hoiaku ning seletan, et mõnel pärandatud arhiivil on kaasas selged juhised selle kasutuspiirangute kohta. Neist piirangutest üleastumine on üks hauarüüstamise vorme. (lk 14)
Lapsena oli mul kümneid raamatuid. Kümnendaks sünnipäevaks meisterdas isa mulle riiulid. Need ulatusid ühest toaseinast teise ja olid mulle pea sama kallid kui raamatud ise, mis ma neile kolmele riiulile kenasti ritta panin. Mul oli väga lihtne kataloogimeetod: pealkirjade tähestikuline järjestus, mis tähendas, et piibel jäi „Pigilinnu” ja Pildilehe vahele, millest esimene rääkis New Yorgi töömehe raskest elust. Ma mäletan, et ema oli sellest paigutusest häiritud. Vaga presbüterlasena leidis ta, et pühakirja koht pole odavate pehmekaaneliste hulgas, ja palus mul hoida piiblit voodikapil. (lk 17)
Kodus, kus tuli pageda ema lakkamatu hädaldamise ja isa tujuka vimma eest, sulgusin ma enamasti oma tuppa, kus raamatud ootasid mind kannatlikult ja truult ega vedanud kunagi alt. Mõnikord tegi isa juttu sellest, mida ma parajasti loen, või luges ema ette mõne Blake’i või Wordsworthi luuletuse. Neid hetki mäletan ma erakordse selgusega. Kõik muu, mis mul tollest ajast meeles püsib, on aga nagu haigetsaanud koha muljumine: valus ja ebahuvitavalt tuim. (lk 18)
Võimatu on valvata raamatute üle ja mitte tunda tänumeelt, mis ulatub kaugemale neid loonud inimmõistusest - tänumeelt kõrgema Vaimu vastu, mille heasoovlik, elav ja lõputu suurus sünnitab lugemise- ja kirjutamisetarvet. (lk 19)
Enda sõnul luges Judith Eliotti sellepärast, et too mõistvat, kuidas pühadus elab ajas ja ongi aeg. Minul tekitas ta looming liblikapüüdmise tunnet. Ta lendleb nii lähedal, et sa näed tema mustrit, ta säravaid tiibu, ent niipea kui sirutad käe, on ta läinud - peitu muude äratundmisevälgatuste hulka. Küllap erutab mind just see lähenemishetk ja isegi see, et tõlgendus lipsab käest. Mind ei häiri Elioti luule hämarus. (Mis mõtet olekski sametile torgatud imelisel, kuid surnud putukal?) (lk 21)
Judithit pole enam nii ammu elavate kirjas. Kuid tegelikult hakkas ta lahkuma aastaid enne surma. Ja mina aitasin ta minekule kaasa. Ma poleks tohtinud püüda võtta talt tema Jumalat - ta kirglikku, nõudlikku vanatestamentlikku Jumalat, kes rääkis kõrberahvastega, nagu olnuksid nood tema lapsed või armsamad, kes võivad teha talle haiget samavõrd nagu tema neile. Minu arust oli too Jumal lubamatult lähedal. See Jumal, keda mina eluaeg tundsin, avaldas mõju just pöördvõrdeliselt sellega, kui kaugele Ta asetas end mu elu pisiasjadest; nii tema vägi kui minu usk olenesid ta eemalolekust. Judith püüdis ehitada oma juudi usku üles nagu kodu, mina aga lõhkusin seda aasta-aastalt kildhaaval, kuni tal polnud enam kuhugi minna. (lk 28)
See naine oli võluv kuidagi ootamatul moel, nagu oli olnud Judith. Kuid erinevalt mu abikaasast, kes alati riietus konservatiivselt, kandis Roberta liibuvat musta sviitrit, millele lisandus punakaslillades toonides sall; ka tema püksid olid mustad nagu kingadki, mille kontsaklõbinat ma olin äsja kuulanud. Musta ei kandnud Judith kunagi, kuigi ma teda selleks õhutasin; ta väitis, et see võtab ta näolt kogu jume. Naise seljas õhkub mustast eiramatut elegantsi - isegi kui seda kantakse väljakutsuvalt, nagu tegi Roberta. (lk 36)
Minu viimastel külaskäikudel Haydenisse rääkis Judith vahel Lunastaja ristisurmast. Ta oli alati ravimite mõju all, kuid võis öelda asju, mis äratasid mind hiljem sügava une pealt või moondasid mõne unenäo painajaks. Ära unusta, ütles ta, et teda tappes tapsite te juudi. Üks meie hulgast lunastas teid, aga teie mõrvasite ta. Ja nüüd püüdiste te mõrvata meid kõiki. (lk 49)
Nii mõnigi asi, mida Judith ütles, oli tõsi, kuid ma ei pidanud seda elutähtsaks tõeks. Ja sellegipoolest meeldis mul teda kuulata. Tal oli musikaalne ja helisev, suure ulatusega hääl, mis mõjus lõpmata kütkestavalt. Nii mõnigi silp kõlas ta huultel justkui akord, ta naer oli madal ja voolas hoogsate lainetena. Vahel, kui ta minuga rääkis, sai tema sõnadest värvi ja valguse voog, mis puhastas ja taastas mind; ja siis läks nende tähendus mulle kaduma. (lk 58)
Aga ma hoidsin end tagasi. Kui Judith mulle mingit teksti ette luges, kui ta vilistas Roy Eldridge’i passaaže meie laupäevastel jalutuskäikudel parki, kui ta surus end voodis mu selja vastu ja heitis käe üle mu õla, pidanuksin ma haarama selle järele, mida mulle pakuti... Me ei teadnud, kuidas õpetada teineteisele nende asjade kaudu ühekssaamist, sest sellest ei olnud küllalt, et me teineteist nagu vanad sõbrad — kes me tegelikult ei olnud — hellalt armastasime. (lk 64)
Vangid on alati ülimalt teadlikud elust väljaspool vanglamüüre, kuid kongil on nendele suurem tähendus. (lk 88)
Mu kujuteldav Jumal suutis teha kõike; Ta ei olnud millekski kohustatud, kuid tegi sellegipoolest kõike mida vaja; ja ainult Tema teadis, mis see on. Selline Jumal jättis inimesed iseenda hooleks. Tema andestuse määras polnud vaja kahelda: selle tõestamiseks oli ta ohverdanud Kristuse. Meil oli meie Päästja, nii et küsimus oli vaid selles, mida me Temaga teeme - kas me laseme Tal end päästa või mitte. Mulle näis ilmne, et Jumal on kõrvale astunud ja lihtsalt ootab, et me selles asjas selgusele jõuaksime. (lk 91)
Ja ma leidsin end olevat nii üksi, nagu ma vist alati olin tahtnud olla, otsekui nool, mis on suure hilinemisega lõpuks tabanud märki. (lk 98)

Kaks

Jutustab Judith.

Matthiast ei sidunud Kristusega kunagi armastus, ainult aukartus. Aga „Zoharis” öeldakse, et teise kaudu me jõuame esimese, kõrgema juurde.

Aukartus on muidugi turvalisem: sa ei riski kogeda õudust, kui Jumal, kes sind armastab, oma pilgu sinult ära pöörab. (lk 118)

Mõni New Yorgi asukas ei suuda kahtekümmet minutitki sest linnast eemal olla, kogu ta elu oleneb sellest. Len ja Carol on seda tüüpi. Mulle ei meenu ühtki kohta peale Jones Beachi, kus ma nendega käinud oleksin. Kui Pam mind nädalalõpuks Bostonisse kutsus, millalgi teise kursuse sügisel, oli Len umbusklik. Miks sa sinna minna tahad, küsis ta, kui sulle meeldib ajalugu ja vanad majad, võid ju alati Cloistersi muuseumi minna.

Ja kui ma Bostonist tagasi tulin, ütles Carol, et näe, oledki jälle kodus, aga mina tundsin, et ta ei pea silmas meie kolme Grove’i tänava kodu, vaid New Yorki, suuremat kodu, kus me kolmekesi elame inimeste keskel, kellega pole vajadust lähedaseks saada. (lk 119-120)

Ma olen võimeline eristama oma tahtmisi ja vajadusi. Clay arvab, et ma ei ole, aga ta on oma hinnangutes lootusetult eelarvamuslik. Ta peab sobitama sümptomeid diagnoosidega, lapsepõlvest pärit põhjusi täiskasvanuea tagajärgedega. Ta otsib tervikpildi kokkupaneku viisi, naudib seoste leidmist.

Mina teen seda ka, ütlen ma talle, aga ainult siis, kui seosed on huvitavad. Teatud punktist ei ole enam huvitav pidada lapsepõlvesündmusi draama sõlmituseks ja täiskasvanuiga nende repriisiks. (lk 138)

Tegelikult on ärevus kõige usutavam asi üldse. (lk 146)
See on huvitav, ütles Len, et iisraellastel tuleb tõestada, kui õiglased nad on. Härra Hitlerilt ei nõudnud seda keegi. (lk 160, jutt on Eichmanni kohtuprotsessist)
Eile roš hašana.

Matt ilmus välja.

Šana tova, ütlesin ma.

Mida see tähendab, küsis ta.

Head aastat, vastasin. Ma soovin sulle head aastat.

Selge, ütles ta. Aitäh. Unustasin ära - need pühad.

Harduse päevad, ütlesin ma.

Ta vaikis.

Kas sa tähistad neid kuidagi, küsis ta.

Ei, aga need tähistavad mind. (lk 168)

Kolm

Jutustab Matthias.

Judith oli olnud ainus tõeliselt ärkvel inimene, keda olin tundnud. Ta jälgis ja kuulas, ta tähelepanu oli ergas. Ajalugu ei olnud talle abstraktne mõiste ja ta ei osanud end selle eest kaitsta. Sõda ei olnud sündmus, mis toimus kaugel või teisel ajal. See oli tegelikkus, millest ei olnud pääsu. Koledused, mida ei saadetud korda huupi, vaid kujuteldamatult organiseeritud viisil - see oli reaalsus, mida ta psüühika ei suutnud ei taluda ega tõrjuda. Euroopa kriis purustas ta tasakaalu. Ta ei suutnud eraldada maailma pilkasust enda omast. (lk 219)
Loomulikult on raamatutes ka segadust ja ambivalentsi, aga need esinevad seal kergesti omastataval kujul. (lk 232)
Euroopa katastroof oli täies hoos, kui ma 1944. aasta kevade poole otsustasin kirikusse mitte enam minna. Selle asemel lugesin Uut Testamenti ja hoidsin silmad lahti märksõnade ja tegutsemisjuhiste suhtes. Mind valdas iseäralik tardumus, mis on mõtleva inimese loomulik reaktsioon tohutule moraalsele ja füüsilisele kaosele, mida kehastas sõda. Vahetevahel kangastus see tühjusetunne lõpmatu maastikuna - viljatu lageda väljana, mis laius igas suunas silmapiirini - ning ma sattusin paanikasse ja klammerdusin naiste külge, keda võisin tuua oma voodisse, või siis jõin, palju ja sihikindlalt, kuni maastik tuhmus. (lk 254)
[Roberta:] „Kõik, mida ema minult õieti tahab, on andestus. Kuid ma suudan andestada ainult seda, mida ma mõistan, mitte seda, milleni ma ei küüni.” Ta naeratas hetkeks. „Kuigi see on just see, mida peaks andestada suutma.” (lk 258)
Mason Room oli rahulik nagu alati keskööl. Minuti pärast hakkasid raamatud minuga kõnelema: vaikne, lakkamatu, järelejätmatu ümin. Olin seda mitu korda varemgi kuulnud. Mul on alati olnud hea kõrv raamatukokku kogunenud kajade ja ihade suhtes. Raamatukogud ei ole kunagi vait. (lk 266)
Ristilöödud poeg ütles surmahetkel valju häälega: nad ei tea, mida nad teevad. Sellega me lohutame ennast. Kuid me teadsime alati, mida nad teevad, ja kuidas me oleksime võinud neid takistada. (lk 271)
Minevik polnud Carolile probleem. Ta oli õppinud mälupilte alla suruma. Kuid tulevik kohutas teda, see polnud mineviku moodi ja sellest ei saanud lahti. Carol teadis, et ohtlik pole mitte see, mida tulevik toob, vaid see, mida ta meilt viib. (lk 278)

Neli

Jutustab Matthias.

Kafka ütles Milena tuberkuloosi kohta, kui ta sest teada sai, et teda ei hirmuta niivõrd armsama haigus kui mõte sellest, mis haigusele eelnes. Ma arvan, et mõistan teda. Me hakkame oma loomusele vastu - sellele, kes me oleme ja kelleks oleme saanud, ning selle vastupanu pinge siseneb me kehasse ja saab selle osaks. Pole ime, et me lõpuks väsime. (lk 297)