Saba
(Ümber suunatud leheküljelt Sabad)
.jpg)
_(14902935282).jpg)
.jpg)
.jpg)
Saba, lõunapoolses keelepruugis händ on mitmete loomade kehaosa, mis jääb pärakust tahapoole; eraldiseisev paindlik jätke keha küljes. Laias laastus vastab see imetajate, roomajate ja lindude ristluu ning sabaluu piirkonnale. Kuigi sabad esinevad peamiselt selgroogsetel, on sabalaadsed jätked ka mõnel selgrootul, näiteks skorpionitel ja tigudel.
Piibel
[muuda]- Ja Simson läks ning püüdis kinni kolmsada rebast; ta võttis tõrvikuid, sidus sabad paarikaupa kokku ja pani iga sabapaari vahele tõrviku.
- 5 Siis ta süütas tulega tõrvikud ja laskis rebased lahti vilistite viljapõldudele, süüdates nõnda põlema niihästi nabrad kui lõikamata vilja, viinamäed ja õlipuud.
- Kohtumõistjate raamat, peatükk 15, salmid 4-5
Seepärast lõikab Issand Iisraelilt
ühel päeval pea ja saba, võrse ja varre.
14 Vana ja austatu on pea,
aga valet õpetav prohvet on saba.
- Jesaja raamat, peatükk 9, salmid 13-14
Proosa
[muuda]- Jänes ja rebane märkisid ära, kuhu vesi voolama peab: jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta lohisev saba näitas tulevase Emajõe suunda. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas sügavas, hunt kaapis, karu kandis ja pääsuke ning muud linnud olid kõik tegevuses.
- Friedrich Robert Faehlmann, "Emajõe sünd", kogust "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- [Laevakokk Villatort peab haidele jutlust:] "Eks te ole kõik haid ja loomu poolest väga aplad, kuid ma ütlen teile, vennad mereloomakesed, et aplus… no miks te sindrinahad jälle sabadega laksutate, jätke järele! Kuidas te saate mind kuulata, kui seal all nisuke kuradima pladistamine ja lartsutamine käib?" (lk 328)
- Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus. (lk 409)
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974
- POLIITIK, n. Angerjas ses põhjamudas, millele on püstitatud kogu ühiskondlik ehitis. Kui ta vingerdab, peab ta oma sabavõdinaid ekslikult kogu rajatise värisemiseks. Riigimehega võrreldes on tal õnnetus olla elus.
- Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary" (1948), lk 259. Algselt: "The Cynic's Word Book" (1906).
- Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearune liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku — koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: "Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!"
- /---/Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.
- — Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.
- — Tahan ka üht saba tellida.
- — Saba?!
- — Saba neh.
- — Saba tõesti?!
- — Nojah, siinpool on ju see mood.
- — Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!
- — Kas siis saba mõni erakonna märk on?
- — Mu härra, kust teie olete?
- Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.
- — Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.
- — Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.
- — Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.
- Pärgel teid küll — siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: "Ülemarsiline sabavabrik".
- — Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.
- — Tahan saba tellida.
- — Silmapilk, olge hääks, istuge!
- Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi.
- — Missugust saba härrad soovivad?
- — Missugust?
- Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:
- — Missugused teil on?
- Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:
- — Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põues kantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?
- — Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühte nimetada. Higi jooksis otsa eest.
- Aga kohe toodi üks saba nähtavale.
- — Teie sabakandmise lubatäht?
- — Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis on?
- — Mu — mu härra, — kes te olete, — mis te käite, — mis te otsite, — kas, — kus?
- Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.
- — Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?
- — Ei.
- — Siduge, mässige!…
- Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.
- Juhan Liiv, "Ühe kirjaniku päevaraamatust", Planeet Mars, hotell Hommikumaa, 18. skp. 18…
- Indrek oli kuulnud vanu jahimehi rääkivat, rebane olevat nii kaval loom, et ta pühkivat sabaga oma jäljed lumel tasaseks. Oli see õige või mitte, seda Indrek ei teadnud, aga niipalju oli kindel, et oleks temal, Indrekul, saba, siis tema oleks küll nii kaval, et ta pühiks praegu ja ka tulevikus lumelt kõik oma jäljed, kuni see hädavajalik. Kahjuks ei olnud Indrekul sellist saba, millega jälgi pühkida, ja rebasel pole ehk nõutavat mõistust, vaid on ainult saba. Nõnda jäävad Indrekul kui ka rebasel jäljed lumele, kui nad kõnnivad mööda metsa või lähevad mööda kraavikallast üle lageda raba. Õnnetu inimene, õnnetu loom!
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 38. peatükk
- Orav on sõltumatuse saavutanud saba.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974, lk 52
- Mälu, arvan ma, on selle saba aseaine, millest me evolutsiooni õnnelikus käigus ilma jäime. See suunab kõiki meie liikumisi, kaasa arvatud migratsiooniprotsessid. Lisaks on terves mäletamise protsessis midagi atavistlikku, kas või juba sellepärast, et see protsess pole kunagi lineaarne.
- Joseph Brodsky, "Täiel määral mitte keegi", tlk Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt, Loomingu Raamatukogu, nr 27/28, 1991, lk 21
- Mis on aeg? See on maduuss, kes sööb omaenda saba, .. (19. ptk)
- Kurt Vonnegut, "Tšempionide eine", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 163 (orig: Breakfast of Champions, New York: Delacorte Press, 1973)
Luule
[muuda]Karjalaps vaeseke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
Tuule ja vihma käes elajad norgus,
karjakrantsilgi saba on sorgus.
- August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 7
Sel hooajal domineerisid sabad moodides.
Sabadest räägiti kõikjal, neid ülistati oodides.
Sabakandjad viisid nii kõrgele järjele sabanduse,
et kõik sabatud said viha pärast rabanduse.
- Kalju Kangur, "Moed" kogus "Vale mees vaadis" (1973), lk 45
- Liepa Rūce, "Ilutulestik", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203
Vanasõnad
[muuda]- Igamees kiidab ennast, rebane oma saba.
- Hakka peast kinni, saad sabasse!
- Saks saadab koera, koer ajab saba, saba ajab sabaotsa, ots ütleb: karvad, karake ise!
- Üks räägib aita, teine aida auku, üks räägib koera, teine koera hända.
- Tõotamisel ei ole hända taga.
- Kass paneb saba pandiks.
