Žaboo
Ilme
Žaboo on kergest kangast, kroogitud või volditud, heegeldatud või kootud rinnaesine, mis on saadud, ristates lipsu eelkäijat kravatti tüllkardina ja vanaema heegeldatud pitsilise telekalinikukesega.
Proosa
[muuda]- Varsti pärast väikest vürstinnat tuli üks kogukas ja paks pöetud peaga ja prillidega noormees, kellel olid jalas selle aja moele vastavad heledad püksid, ees kõrge žaboo ja seljas pruun frakk. See paks noormees oli Katariina-aegse kuulsa üliku, praegu Moskvas suremas oleva krahv Bezuhhovi vallaspoeg. (lk 16)
- Lüheldasel mehel oli ees valge nahkpõll, mis kattis ta rinda ja osa jalgadest, kaelas rippus tal midagi pärlikee taolist ja selle all oli kõrge valge žaboo, mis piiras ta piklikku, altpoolt valgustatud nägu.
- "Milleks te olete siia tulnud?" küsis mees, kes kahina peale, mida Pierre tekitas, tema poole vaatas. "Milleks olete tulnud siia teie, kes te ei usu valguse tõesse ega ole valgust näinud - milleks te olete siia tulnud, mida te meilt soovite? Kas tarkust, voorust, vaimuvalgust?" (lk 440)
- Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu", tlk Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu, Tallinn: Varrak, 2016
- Saalis seisid liikumatult inimesed, tumedais rõivais, kikkhabemetega, valgete žaboodega, valgete nägudega, silmadeta, sest varjud langesid laugudele. Ma arvan, et aadlike skulptuurpead olid seatud sametrõivais kujudele. Nad seisid, pead lugupidavalt langetatud.
- Antanas Škema, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, LR 20-22/1992, lk 79-80
- Bonadea rääkis, et tal ei ole vanemaid, et varem oli ta lastekodus elanud, aga et praegu elab ta linnas ühe leskproua juures. Loomulikult mõtles ta selle all oma musta kana ja kõhkles pisut, kas kutsuda kana preiliks või prouaks. Aga "leskproua" kõlas usutavalt ja sobivalt — ja kana oli ju must.
- "Ta käib alati mustas," jätkas Bonadea, "kuid peas kannab ta alati väikest punast mütsi ja lõua all on tal punane žaboo. (Kas kanal on lõug? - mõtles ta murelikult.)
- Irmelin Sandman Lilius, "Bonadea", tlk Mari Tuulik, Tallinn: Kunst, 1993, lk 74
- Veebruaris sai Juhan Kantur abikaasaga kutse vabariigi aastapäeva vastuvõtule Rakverre, maakonna pealinna. Alma oli rõõmus, et pääseb kord kodunt välja, pealegi nii pidulikule sündmusele. Naine ostis kleiditäie peen villast inglise riiet, kraeks ja žabooks kuldbrokaati, ning tumerohelised, kleidiga sama värvi kingad.
- Kui ta siis peegli ees keerutas, imetledes kleiti ja enda ikka veel saledat pihta, märkas meeski üle hulga aja oma naise nõtkust ja kuidagi kurba ilu.
- Ester Laos, "Õhtuks koju", Tallinn: Varrak, 1994, lk 22
- Siis helistas ta nr 87 uksekella. Ja uksele tuli Ryan Topps.
- "Mida?"
- Ta seisis seal kogu oma punapäises, mustapulloverilises hiilguses, huul põlglikult kõverdatud.
- "Ma... Ma..."
- Clara üritas meeleheitlikult unustada, mis tal seljas on: valge särk tükkis žabooga, šotiruuduline põlvini seelik ja õlavöö, mis teatas uhkelt JUMAL, SUL LIGEMAL IHKAB MU VAIM.
- Zadie Smith, "Valged hambad", tlk Triin Tael, Tallinn: Varrak, 2005, lk 46-47
- Kumbki neist polnud just viimase moe järgi üles löödud: peoperenaine oli valinud oma sõjaeelsest garderoobist mustast krepist seeliku ja komplekti kuuluva kuldse pärlornamendiga valge kreppjaki ning Judy kandis sama staažikat musta siidsatäänist kokteilikleiti, mille kaelust ehtisid žaboo ja võltsteemandid, viimased ema käest vaevaga laenuks lunitud. Ei tasunud sugugi imestada, et Bexhami tänavapilt ei kajastanud veel Christian Diori radikaalset moeuuendust; pealegi oleks kohalik avalik arvamus kuulutanud New Looki moeröögatused mitte ainult ehmatavaks, vaid ka pillavaks, kohatuks ja halvemal juhul koguni isamaalisi tundeid solvavaks.
- Charlotte Bingham, "Meretuul", tlk Anne Kahk, Tallinn: Varrak, 2004, lk 71
- § 2. Kohtuniku ametiriietus
- (1) Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kohtuniku ametiriietuseks on talaar, millele on lisatud žaboo.
- § 4. Žaboo
- Žaboo on valge plisseeritud siidrinnaesine, mis on 25 cm pikk ja 17 voldiga. Žaboo laius on üleval 6 cm ja all 20 cm. Žaboo kinnitatakse talaari krae alla kahe nööbiga.
- "Kohtuniku ja kohtukordniku ametiriietuse kirjeldus ning kohtukordniku ametiriietuse kandmise kord", Vastu võetud 29.07.2009
- Võib vaid täheldada, kui palju harjumusi jääb meile külge noorusajast. Parrot' päevakava Stuttgardi akadeemias oli rangelt ette kirjutatud. Äratus oli suvehooajal kell 5.00 varahommikul, talvel lasti siiski tunnike kauem magada. Seejärel tuli end kiiresti pesta ja korda seada. Terashalli värvi hõbenööpidega pika vormikuue ette pidi panema veel valge žaboo, mida tuli iga päev vahetada. Rõivakomplekti täiendasid valged sukad ja hõbepandlaga mustad kingad. Tolleaegse vormiriietuse juurde kuulus ka rokokoo-ajastule omane väikese patsiga Zopf-stiilis parukas. Varahommikul, kui uni oli veel magusalt silmis, tuli jännata parukapatsi punumise ning papiljottide keeramisega. Pole siis ime, et edaspidi kandis Parrot vaid lihtsaid vormirõivaid ja hingas kergendatult, kui 18. sajandi lõpus olid romantikud võtnud endile vabaduse kasvatada loomulikud lokid ja kanda vaid lihtsat valget kaelasidet. Kuid Karli akadeemias oli vormiriietus ette nähtud isegi professoritele, kes ilmusid kasvandike ette mustas samet- või siidkuues ning pidulikel puhkudel käis kuue alla veel valge kullatud tikandiga vest ning puusal rippus mõõk.
- Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 79
- Žabood valmistati hästi langevast kangast ja pitsist. Neid hakati esimest korda kandma 1650. aasta paiku ja tollal tegid seda peamiselt meremehed. Žabood olid kõrgklassi ja kolonialistide tunnusmärk. Hiljem hakkas seda rõivadetaili kandma ka kuninglik õukond ning žaboost ja selle variatsioonidest sai ka naiste rõivaese. Tänapäevalgi sümboliseerib žaboo pidulikkust ning kuulub kohtunike ja akadeemilise rõivastuse juurde.
- Liina Hergauk, "Kuninglik rõivaese: suursugune žaboo kaunistab ka tänapäeval", ajakiri Käsitöö, 18. jaanuar 2022
- Žaboo annab kogu garderoobile teise ilme.
- Ühe žabooga saame mitu rõivast juurde, kui katsume sobitada ja kombineerida.
- Maria Kalling, moekunstnik, "Valge žaboo, volangid ja ruužid", Eesti Naine 2/1994; cit. via: Liina Hergauk, "Kuninglik rõivaese: suursugune žaboo kaunistab ka tänapäeval", ajakiri Käsitöö, 18. jaanuar 2022
- Maria Kruszewska-Laidoner (1888–1978) oli Poola aadlidaam, kindral Johan Laidoneri abikaasa, erudiit ja pianist, kes enne esimese maailmasõja puhkemist täitis Eestis ka esileedi rolli. Maria andis tooni sõdadevahelise Eesti kultuuri- ja salongielule. Ta oli ka moetrendide juurutaja. Elegantsust, head kööki ja korras majapidamist võttis ta kui korra rajamist iseseisvas Eesti riigis ning seejärel kui võitlust okupandiga. Tema riietuse lahutamatuks osaks olid žabood. Okupatsiooniaastatel hoidis ta ülal Eesti rahva vabaduspüüdlusi, hoolitsedes oma riietuse iga detaili eest: valge žaboo rõhutas rõivaste sinist ja musta värvi, mis andsid kokku Eesti riigilipu värvid.
- "Pärnu kontserdimaja juht pälvis Poola riigilt Maria žaboo", Pärnu Postimees, 12. juuli 2022
- Auhinna asutas Poola Vabariigi Tallinna Suursaatkond 2018. aastal, kui möödus 100 aastat Eesti iseseisvumisest ja Poola iseseisvumise taastamisest. Žabooga tunnustatakse naisi, kes suure pühendumusega kannavad hoolt Eesti ja Poola suhete arendamise eest ning propageerivad Maria Kruszewska-Laidoneri eeskujul Poola kultuuri ja ajaloopärandit Eestis. Poola Vabariigi suursaadiku eesmärgiks on autasustada 100 žabooga 100 väljapaistvat naist, Poola asja eest seisjaid Eestis.
- "Proua Sirje Karis pälvis Poola Vabariigi Tallinna suursaatkonna tunnustuse", Poola Vabariigi Tallinna suursaatkond, 07.12.2022
- Maria žaboo on sümboolse tähendusega auhind, mis määratakse Eesti naistele, kes panustavad Eesti-Poola suhete loomisse ning hoiavad elus Maria Laidoneri vaimset pärandit.
- "Galerii: Ruth Karemäe pälvis Poola riigilt Maria žaboo", ERR, 07.12.2023
Luule
[muuda]Sai jaanuaris — hei, sõber, joo! —
särk ostetud, ees uhke žaboo,
siis veel ka täikalt kuue ma tõin
ja selga lõin.
- Carl Michael Bellman, "Fredmani laul nr. 17. Täies vastavuses Bacchuse kalendriga", rmt: "Fredmani epistlid ja laulud", tlk Mati Sirkel ja Ott Arder, Tallinn: Kunst, 1993, lk 120
Miljon kätt ja loojang akna taga.
Lühter. Lilled. Valevad žabood.
Maa all muistsed allikad ei maga -
pealt vaid kinni sillutatud nood.
- Jānis Peters, "Kuretants", tlk Andres Ehin, Ly Seppel, rmt: "Läti uuema luule valimik", Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 149