Mine sisu juurde

Elupuu (mütoloogia)

Allikas: Vikitsitaadid
Hannah Cohoon, "Elu puu" (1845, ülesmaalitud nägemus)
Séraphine de Senlis, "Elu puu" (1928)

Piibel

[muuda]
  • Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.
9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.
  • Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!"
23 Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.
24 Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.
  • Esimene Moosese raamat 3:22-24


  • Pikk ootus teeb südame haigeks,
aga täideläinud igatsus on elupuu.


  • Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall.

See saab alguse Jumala ja Talle troonist.

2 Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele.


Proosa

[muuda]

83. Me pole mitte ainult seetõttu patused, et sõime hea ja kurja tundmise puust, vaid ka sellepärast, et me pole veel söönud elu puust. Seisund, kus me asume, on patune, sõltumata süüst.


Luule

[muuda]

Hall, sõbrake, on kõik teooria,
kuid haljas elu kuldne puu.


Musttuhat olendit välimust muudab,
kõik liigub, kasvab, tulvab ja käib,
ürgmuusikast algab, lõpp luulena näib,
päev-päevalt maailm uududa suudab,
kuid üle kõige kui õilistaim
on elupuul õitsemas inimvaim.


  
Ma laulan üht vana laulu:
Maailma algusest ju
See helises Eedeni hiites,
Kus kohises elupuu —
Laul igavest' vana ja igavest' uus,
Maailmas ta nimeks on — armastus.

  • Anna Haava, "Ma laulan üht vana laulu" valikkogus "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 209


 
Puhastus raske siis riivas mu hinge,
mind, skorpioonide rahutut poega,
igavest rahuldust otsivat, sünget,
igavest tühjusen rippuvat toeta
uhket ning kartmatut kirgede orja,
elupuu viljade kavalat varast.
Olin siis asjata kutsunud kurja,
langenud asjata Jumalast arast?
Polnud see argus — ju alati vaikis
hüüu mu valusa, meeletu pääle.
Elupuu vilja vist pakkuda kartis
mulle, kelt kostusid moonutet hääled
moonutet kirest, kui tungisin pääle,
lõkendav, süüviden keeld, labürinti
nõutama haavadel mõjuvat määret
valudel leidmatat senni veel vastmürki...


 
Elu suur sarapuu lokkab ja lõhnab ja laiub ja haljendab.
Universum on täis ta hiidvõra võrratut värskust.
Tuuled paisuvad tormideks ja tormid vaibuvad vaikseks,
aga miski ei katkesta elupuu kahinat.
Ei suuda surma mustad tõugud läbi puurida seda tohutu tugevat
tüve.

  • Artur Alliksaar, "Väikene lüroessee, mida kirjutama ajendas Galina Serebrjakova elu", kogus "Päikesepillaja", 3. tr, 1997, lk 72


 
Ja minu käsi su kätes
ja sinu süda mu sees
On minu elu su kätes
miljon tähte elupuu sees

Ja ilmapuu harul on tuba
number kolmtuhat kakskümmend viis
kuhu tulemaks vaja ei luba
kuhu tuleme alati siis
kui sütivad ilmapuul tähed

Tuleb aeg, mil ära ei lähe

  • Urve Karuks, "Miljon tähte elupuu sees" kogus "Kodakondur" (1976), lk 14


Surm on kirjutanud valmis oma käsikirja,
lehitsen seda päevast päeva, lehitsen ja loen lõpust
alguse poole, lehed juba murduvad, ees on nad
veel rohelised, kuid see on pettus, vaid minu silmad
on rohelised, vaid minu silmad. Lehed on rebitud
elupuust, rootsud on haprad ja tühjad, lehed ise
läbipaistvad; kas need ongi siis minu elupäevad,
haprad ja tühjad?


Mentoolikompvek põses, kuulab mentor vali
ansambli alustatud vana madrigali.
Raev, kurbus loobumuseks kirgastub,
rauk toriseja sirgeks virgastub,
kui saali sulisevad sulnid ojanired
oaasist varjulisest, mis taas au sees, hinnas.
Erk elupuu loob vargsi haljendama rinnas
häid häitsmeid õitsetavad hoitud ulmad, kired.

  • Mats Traat, "Hortus Musicus" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 68


MIS OLEKS ILMAS HELGET, KUI SU ULM
ei tugineks su usu elupuule,
kui käiksid ringi, tusakurdus kulm,
vaid loendamatuid ohkeid tuues suule?

  • Katrin Tammik, "Mis oleks ilmas helget, kui su ulm" kogus "Ussihari" (1990), lk 27


elupuu on lahingutest lookas,
kuid ja aastaid - ikka sama talv.
Emajõgi jäätub, voolab veri.
tühi kuid on mõne päeva salv.
pole enam padruneid, ei teri.

  • Eda Ahi, "klassika", rmt: "Julgeolek", 2014, lk 19