Ilm

Ilm on atmosfääri (õhkkonna) halb olek mingis paigas mingil ajal.

Proosa

Ma leian, et kõigist rumalatest, tüütutest tobedustest, millega meid nuheldakse, on kõige hullem see väljamõeldis, mida nad "ilmateateks" nimetavad. Meile ennustatakse täpipealt seda, mis juhtus eile või üleeile, ja otse vastupidist sellele, mis täna juhtuma hakkab. /---/

Kuid milleks üldse ilma ette teada? Ilm on niikuinii halb, kui ta kord juba käes on, milleks meile veel see etteteadmise kibedus?

Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis", 5. ptk, tlk Tiiu Viires, 1994, lk 40-43

"Ei imestaks põrmugi, kui homme robinal rahet tuleks," tähendas Iiah. "Tuisku ja tormi ja kes teab veel mida. Ei see loe midagi, et täna päike paistab. Sel pole kõige vähematki tähtsust. On lihtsalt natuke õige ilma moodi ja muud midagi."
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, 1977, lk 158

On igasuguseid riukaid, kuidas ilmast kavalam olla ja teda mõjutada. Niipea kui ma näiteks otsustan selga ajada oma kõige soojemad riided, läheb tingimata sulale. Ilm läheb ka siis pehmeks, kui mitu sõpra räägivad kokku, et sõidavad mägedesse suusatama. Ja siis, kui keegi kirjutab ajalehele artikli, kus ta kirjeldab pakase võimutsemist, tervislikku õhetust nägudel, uisutajate ringlemist liuväljal ja muid sellesarnaseid nähtusi, läheb ilm pehmeks just sel silmapilgul, kui seda artiklit trükikojas laotakse. Sel ajal, kui inimesed loevad, udutab väljas sadada ning kraadiklaas näitab kaheksa pügalat üle nulli; ja lugeja räägib muide, et ajalehed aina luiskavad ja ajavad udu, oh neid ja nende ajalehti küll! Seevastu vandumine, ahastamine, needmine, sajatamine, "prrr"-puristamine ja muu maagiline tegevus ilma ei mõjuta.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, ptk "Aedniku jaanuar", lk 13-14

Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks. (lk 15)
Oli nii ilus ilm, et kõik võtmed läksid välja jalutama. (lk 22)
Pääsukesed täidavad taeva pärgamendi allkirjadega, avaldades tunnustust ilusale ilmale. (lk 40)
Südasuvel saadab taevas meile mõned sügisesed ilmad, et lapsed koolimineku peale mõtleksid ja et me vaataksime järele, ega koid meie palitusse auke pole söönud. (lk 42)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Talle tuli meelde Capri. Ilm oli ikka kole, aga Capri asus Itaalias. Koos Dickie'ga Caprile heidetud pilk oli ainult igatsust suurendanud. Sa mu meie, tol päeval oli Dickie olnud viimane nuhtlus! Võib-olla peaks suveni politseid kannult raputama, mõtles Tom. Aga ta ihkas Caprile veel rohkem kui Kreekasse ja akropolile. Kultuur käigu põrgusse. Ta oli lugenud, missugune on Capri talvel: tuul, vihm ja üksildus. Aga ikkagi Capri! (lk 125)
Mai keskel oli Tom ostnud pileti Kreekasse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud auto ning sõitnud Veneziast Brenneri kaudu Salzburgi ja Münchenisse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas Englischer Garten'is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus vaimustuses. (lk 183)
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

Halb ilm on jätkuvalt meie suurim julgeolekugarantii.
- Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad 2015, lk 113

Luule

tii nii, et latsil, ke hommingul kuuli rühkvä
- takan abitu’ patsi’, iin sinitse’ nõnakese’,
huulil poolele õpitu sõnakese’,
jalun luvva’, ke vihaga kõnnitiid pühkvä —,
et latsil, ke hommingul läävä kuuli,
vähämb puhuss näkku tuisku nink tuuli.

Arthur Adson, "Esä taivan" [1920], rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 302

Tõesti tõesti kuidas võiks ma teada
sipelga imestust kui ilm on ilus?
Kas kivi kui ta valutab
tunneb ennast nagu süda?

Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

Vanasõnad

Hea ilm ei riku kuube ega kasukat.
Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
Parem päeva kuumus kui vihma vilu.
Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad.
Räägud karjuvad, vihm ligidal (tulemas).
Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
Soe vihm vend, udu onupoeg.
Uus kuu, uued ilmad.
Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
Ära usu ilma, ilm ajab puru silma!
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka

maailm

Välislingid