Natasha Trethewey

Allikas: Vikitsitaadid
Natasha Trethewey, 2013.

Natasha Trethewey (sündinud 26. aprillil 1966 Gulfportis Mississippi osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide luuletaja.

Luule[muuda]

Sa võid jõuda sealt siia, ehkki
koju minna ei saa.

Üheski kohas, kuhu lähed, ei ole
sa varem olnud. Proovi nii:

suundu lõunasse Mississippi 49ndal, miili-
postid ükshaaval tiksumas mööda

veel ühest su eluminutist. Järgi seda
loomuliku lõpuni - ummikuni

rannikul, kail Gulfportis, kus
krevetipaatide taglased on lõdvad traageldused

taevas, mis ähvardab vihmaga. Mine üle
tehisranna, 26 miilitäit liiva

kallatud mangroovisohu - mineviku
maetud maastikule. Võta kaasa vaid

see, mida pead kandma - mäluköide
oma juhuslike tühjade lehtedega. Dokis,

kus astud paati, mis viib su Laevasaarele,
teeb keegi sust pilti:

foto - kes sa olid -
ootab sind tagasitulekul ees


Siia on Mississippi nikerdanud
             oma mudamusta raja, surnuaia

uppunud jõelaevade luukeredele.
             Siin muutis jõgi oma suunda,

keerates linnast ära,
             nii nagu inimene pöördub unustades ära minevikust -

hüljatud kaldajärsakud, maa ülespoole kaldu
             jõekääru kohal — kus nüüd

täidab Mississippi tühja voodi Yazoo.
             Siin seisevad surnud kivis, valges

marmoris, Konföderatsiooni avenüül. Seisan
             maapinnal, mida kunagi õõnestas koobaste võrk;

need pidid näima katakombidena
             aastal 1863 naisele, kes istus oma salongis

küünlavalgel, maa all. Ma näen teda
             mürsuplahvatusi kuulamas, kirjutamas end

ajalukku, küsimas, mis saab
             kõigest elavast selles kohas?

Kogu see linn on haud. Igal kevadel -
             Palveränd – elavad tulevad segunema

surnutega, riivama nende külmi õlgu
             pikkades koridorides, kuulama terve öö

nende vaikust ja ükskõiksust, elama uuesti läbi
             nende surma rohelisel lahinguväljal.

Muuseumis imestame nende riiete üle –
             klaasi all säilitatuna – sedavõrd väiksemad

kui meie omad, justkui need, kes neid kandsid,
             olnuksid alles lapsed. Me magame nende voodites

vanades häärberites, mis kükitavad järsakutel, voogavate
             lillede all — matustelõielehtede

hägu vastu jõe halli.
             Brošüür minu toas nimetab seda

"elavaks ajalooks". Ukse messingplaadil seisab kiri
             "Prissy tuba". Aken raamib

jõe roomamist lahe poole. Minu unenäos
             lamab mu kõrval ajaloo vaim,

keerab külge ja paneb minu ümber raske käe.