Sarah Manguso

Allikas: Vikitsitaadid

Sarah Manguso (sündinud 12. veebruaril 1974) on USA prosaist ja luuletaja.

"300 väidet"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sarah Manguso, "300 arguments", Graywolf, 2017.


  • Suurepärane fotograaf üritab kirjutada luuletusi. Särav esseist üritab kirjutada romaane. Inglihäälega laulja üritab laulda üksnes omaenda kohutavaid laule. Nii et kui inimesed ütlevad mulle, et ma peaksin püüdma kirjutada üht või teist asja, mida ma kirjutada ei taha, ma mõistan, mida nad silmas peavad.
  • Sa võid samahästi alustada oma suurima häbi tunnistamisest. Kõik muu on pelgalt paljastus.
  • Abielust loobumine seksi nimel võib olla seda väärt, nagu võib olla ka seksist loobumine abielu nimel. Lapsesaamisest loobumine töö nimel võib seda väärt olla, ja samuti võib tööst loobumine lapsesaamise nimel. Ühelgi juhul neist pole teistega mingit pistmist. Selles probleem seisnebki.
  • Kirjutasin oma kolledži sisseastumisessees osalemisest klaverikonkursil teades, et kaotan lapsele, kes mängis just enne mind. Kirjutasin, et ehkki ma mängides teadsin, et kaotan, mängisin ikkagi nii, et kohtunikel oleks midagi meenutada. Teesklesin, et mu eneseväärikuse tõmblused olid kõrgemal kohtunike informeeritud otsusest klaverimängijate kohta, kes olid pelgalt parimad. Pääsesin kolledžisse.
  • Ma eeldan, et kadetid on homoseksuaalsed, kui siis märkan ma, et nad üksnes ei pelga armastust. Nad valmistuvad minema sõtta ja kui aeg pole raisata, ütlevad nad, mida mõtlevad.
  • Teaduskonna koosolekutel istusin inimeste kõrval, kelle raamatuid oli müüdud kaks miljonit eksemplari. Edu tundus olevat nii lähedal, napilt käeulatuses. Metroopinkidel istusin inimeste kõrval, kes olid gangreenis, suremas, kuid ma ei arvanud kordagi, et see mulle külge hakkab.
  • Mis on halvem: kedagi solvata või kellelegi valetada? Öelda oma korra ajal midagi rumalat või vait olla? Ütle mulle oma valik ja ma ütlen sulle, mis on sinu probleem.
  • Enda võrdlemisel teistega seisneb häda selles, et teisi on liiga palju. Kui kasutad kontrollgrupina kõiki teisi, on kõik su halvimad kartused ja kõik suu helgeimad lootused ühekorraga tõesed. Sa oled hea; sa oled halb; sa oled ebanormaalne; sa oled samasugune kui kõik teised.
  • Mõned inimesed hülgavad sõbrad ja armsamad, kuna lihtsam on hankida uued kui lahendada tülid vanadega, eriti kui tüli lahendamine nõuab vigade tunnistamist või heatahtlikkust. Ma kirjeldan perseveste. Aga mis siis, kui persevest arvab, et ta hülgab persevesti?
  • Ma tavatsesin vältida inimesi, kui kartsin, et armastan neid liiga palju. Ühel juhtumil kümme aastat. Siis, kui olin olnud abielus nii kaua, et olin abielus isegi unenägudes, suutsin ma minna nende inimeste juurde, tunda seda iha ja teada, et see jääb vaid tundeks.
  • Unenäos hakkasime mu sõber ja mina seksima ja tahtsime otsekohe, et see läbi saaks, kuid pidime mingil hämaral põhjusel jätkama. Ärkan mõtiskledes, kas me suudaksime seda kunagi nautida. Mõtlen sellest terve päeva, sellele tõeliselt pühendudes. Mõtlen sellest veel kaks päeva ja nii ma armungi oma sõpra.
  • Ärkan hommikul keset hajuvaid pilte mitmesugustest tegelastest, eri ümbrustest, mis kõik on taasesitused tollest esimesest ihast, vaimust, kes kummitab mind tolle iludusena, kes ta oli kuueteistkümneselt.
  • Mu sõber õpib hiina keelt ja kolib Hiinasse, kuid tema piiratud sõnavarast piisab sisseostude tegemiseks, mitte armumiseks. Kui ta süda murdub, peab ta küsima: "Miks sa mind keppida ei taha?"
  • Geeniused mitte niivõrd ei jäta muljet, et kõik läheb kergelt, kui et kõik läheb kiirelt.
  • Mees kes seksis minuga telefoniputkas, abiellus peagi pärast suhte lõppu. Tema romaanis oli see kõik: telefoniputka, häbi, õlavöö, mille ta oli õmmelnud kirurgilise kõhuhaava varjamiseks. Romaanis katab see jalakipsi. Tema veebisaidi avalehel hiilgab klaasist telefoniputka üksildaselt lumes. Raamatut arvustati viletsalt. Tal on kaks last.
  • Ma pole kunagi liitunud Facebookiga, sest tahan hoida alles oma vanu igatsusi. Ja sinu omi.
  • Meile meeldivad lood, mis on valed ja näivad tõesed (realistlikud romaanid), mis on tõesed ja näivad valed (tõsielumõrvad), mis on valed ja näivad valed (lohed ja superkangelased) või mis on tõesed ja näivad tõesed, kuigi on raske kokku leppida, mis need viimased on.
  • Kiireim viis kirjutist läbi töötada on saata see hilisõhtul kellelegi, kelle arvamust sa kardad. Siis kirjutad selle uuesti läbi, palvetades, et jõuaksid õigeaegselt valmis ja hommikul uue versiooni saata.
  • Raskeim kahetsus reedab su uskumuse, et kogu su teenimatu ebaõnne põhjustas üksainus valesamm.
  • Ma ei kirjuta pikkades žanrites, sest mind ei huvita kunstlik aeglustus. Kohe, kui näen tagajärje varju, vajutan ma päästikule.
  • Mu õpetaja halas ja mina kuulasin. Ükski tema raamatutest ei toonud midagi sisse, isegi mitte see kuulus, ütles ta. Ta oli veetnud kogu elu, püüdes kirjutada täiuslikke raamatuid, ja kui ta üritas raha teenida, siis ta ei suutnud. Ma ei uskunud siis, et võiksin end iial nii vanana tunda nagu tema tol hetkel paistis, kuid siin me nüüd siis oleme.
  • Erinevus alla kolmekümneste ja üle neljakümneste kirjanike vahel seisneb selles, et esimesed, nagu kõik teisedki nendeealised, juba teavad, kuidas käituda nagu kuulsus: inimene, kelle töö on olla pildistatav.
  • Tahaksin, et võiksin küsida tulevikult, kas peaksin alla andma või jätkama üritamist. Samas jällegi, mis siis, kui üritamine tundub isegi kindla läbikukkumise korral sama hea kui õnnestumine? Mis siis, kui see on isegi parem? Ja siin me nüüd siis jälle oleme.
  • Ma ei suuda mõelda oma surnud sõbrast, kuid ma võin lugeda üle asju, mil pole temaga mingit pistmist ja mis mind alati nutma panevad. Leinareservuaar tühjeneb hallatavale tasemele. Sel viisil saan ma teda leinata ilma, et peaksin temast mõtlema.
  • Kord tuleb aeg, kus inimesed otsustavad, et sul on leinast küllalt saanud, ning nad püüavad seda sinult ära võtta.
  • Sa ei saa iial teada, mida su ema läbi elama pidi.
  • Olen tundnud inimesi, kes pidasid seksi täiustatavaks kunstiks. Olen tundnud ka mõnd erilist perverti. Teised olid armunud. Iha hülgas nad kõik. Vaid neist, keda ma ei keppinud, või küllalt ei keppinud, või pole veel küllalt keppinud, näen ma endiselt und.
  • Häbi vajab ettekäänet, et seda tunda. See vabandab kõige, isegi iseenda pärast.
  • Ma pole kunagi näinud vaimu ja ma ei usu neisse. Ma võin üht täna õhtul näha, aga isegi siis ei usuks ma vaimudesse. Usuksin seda üht vaimu.
  • Otse enne luulekava algust küsin minu kõrval istuvalt suurelt poisilt, miks talle meeldib luule, mis temaga juhtunud on, ja ta vastab: "Ma läksin sõtta."
  • Armuafäär on läbi, kuid vähemalt on asjad kuhugi jõudnud, isegi kui üksnes unustusse. Ja ehk oligi unustus see, mida ma kogu aeg tegelikult tahtsin.
  • Pimedus laiub kõikjal, kuid meie päike tuleb välja piisavalt sageli, et meile tunduks, nagu oleks maailm poolenisti pimedus, poolenisti valgus.
  • Kui juhtub halvim, on esimene tunne kergendus.
  • Halb kunst on eikelleltki eikellelegi.
  • Vesteldes kellegagi, kes ei paljasta midagi, kuulen end hullunult täitmas tühjust infoga iseenese kohta.
  • Sinu surivoodimina hõljub ajamasinast välja, et öelda sulle, kuidas kõik saab korda. Sinu lasteaiamina hõljub kohale ja tahab, et sa ütleksid talle sedasama. Kujutle neid käsikäes seismas ja ootamas, et sa nende vahel valiksid.
  • Ma kirjutan uskumuste kaitseks, mida ma kardan olevat halvimini kaitstavad. Kõik muu tundub nagu kodutöö.