Wikipedia-logo-et.png

Rasmus, Pontus ja Lontu

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search

Rasmus, Pontus ja Lontu on Astrid Lindgreni lasteraamat, mis esmakordselt ilmus aastal 1957 Rootsis.

  • "Rasmus ei taibanud õieti, miks magister tahtis, et ta iseenda üle jäärele mõtleks, sest Rasmuse arvates oleks ju parematki tegevust leidunud ja Rasmus Persson polnud kuigi tänuväärt juurdlemismaterjal. Aga et magister seda ometi nõudis, tuli pisult mõtiskleda." - 1. ptk
  • "Sisuliselt polekski vahest võimatu leiutada mingisugune peenem tarkusemasin, mis oleks täis tuubitud kogu toda loba, mida sa õpetajate meelest pead teadma - see oleks sihuke pump, mis lööks sulle igal hommikul paraja sortsu tarkust pähe ja olejäänud osa päevast võiksid olla vaba ning natuke lõbutseda." - 1. ptk
  • "Õilsaid mehi leidub ka õpetajakonna hulgas. Västanviki põhikooli vana heasoovlik direktor oli ilmselt tähele pannud, et maipäike paistis erilise selgusega ning et linnas toimus laat. Ja sellepärast oli talle pähe torganud üks tema kõige õnnelikumiad mõtteid. Parajasti sel ajal, kui Rasmus aknalaual istus ja mõttes terve õpetajaskonna vastu tusatses, läkitas direktor kõigisse klassidesse käskjalad alljärgnevate imeliste sõnadega, mis direkori enda nurgelise käekirjaga pisikestele sedelitele kirjutatud: "Ilma tõttu jäävad kaks viimast tundi ära"." - 1. ptk
  • "Suuremad õed on peaaegu need kõige viimased, keda sa kohata tahaksid, kui olid tunnist välja saadetud. Ent Trips oli nii tõeline nagu vähegi olla sai, ja oli juba avastanud, et see kuju sinistes pükstes ja ruudulises särgis, kes istus aknalaual ja püüdis näida muretu, polnud keegi muu, kui tema oma lihane väikevend, keda ta nii väga armastas ja kellega ta nii tihti jageles. "Mis sa siin teed?" küsis Trips rangelt. "Tulin klassist välja ja ajan habet," kostis Rasmus." - 1. ptk
  • ""Kull või kiri?" küsis Rasmus ja pistis Pontusele viieöörilise nina alla. "Kui on kull, siis läheme Täitapunõmmele ja kui on kiri, siis läheme ka Täitapunõmmele, aga kui viieööriline jääb serviti seisma, siis läheme koju koolitükke õppima." Pontus turtsatas rahulolevalt. "Jaa, see on täiesti õiglane. Loodame siis, et ta jääb serviti seisma, loodame seda tõepoolest.""
  • "Täitapunõmme nimi oli pärit iidsest ajast ja praegu juba täiesti põhjendamatu. Laadaplatsi ümbritsevates tillukestes laokil puumajades polnud mingeid söödikuid. Igal juhul kinnitasid seda ägedalt seal elutsevad inimesed." - 1. ptk
  • "Trips puhkes naerma. "Et inimesel ka vendi peab olema!" ütles ta Joakimile õnnetult. Õigupoolest meeldis talle väga omada vendi, igal juhul nimelt seda vallatud, nobeda vaatega poisiklutti, kelle vastu ta tundis suurt nõrkust ja keda ta oli armastanud ning kallistanud juba sellest ajast peale, kui too alles hällis lamas. Ja oli nii tore jalutada maipäikeses Joakimiga ja olla poisile kõige armsam. Mis lugesid siis paari pisipoisi tänitused? Kevadrõõmust ülemeelikuna lõi ta käed Rasmuse ümber ja kallistas poissi kõvasti. "Ehkki see siin on muide hirmus kallis!" ütles ta. Tema hirmus kallis väikevend vintskles kõigest jõust. See oli kohutav! Niisugused nagu Trips ei tohiks vabalt ringi käia, nad teevad ju naerualuseks nii iseennast kui süütuid inimesi, kes ei saa sinna midagi parata, et tema on neile õeks sattunud." - 1. ptk
  • "Ta võttis Lontu sülle, silitas teda ja ütles oma kõige õrnema häälega: "Lontu, küll sa oled kallis!" Siis aga turtsatas Pontus. "Mulle paistis küll, nagu oleksid sa öelnud: katsu ennast vähemalt tänaval valitseda!"" - 1. ptk
  • "Emaga oli imelik lugu. Väljast paistis ta nii leebe ja lahke, aga sisimas oli kindlameelne nagu väejuht, seda ütles isa ikka. "Jääb igal juhul nii, nagu ema ütles," kinnitas ta iga kord, "ja nõnda ongi parem. Tema üksi suudab valitseda ühe rumala politseiniku, kahe kasvatamata jõnglase ja väikese jonnaka koera üle, ilma et need kõik seda ise märkaksid."" - 2. ptk
  • ""Minu Rasmus jõuab koolis kaugele," ütlesin ma. "Selle peale võib mürki võtta, ülemkonstaabel!"." "Hahaa! naeris Trips. "Oleksid parem pidanud ütlema, et ta jääb sinna veel kauaks." - 2. ptk
  • " "Täpselt nii ma ülemkonstaablile viimati ütlesingi. "Kanaarilinnud ja joodkud. See on lausa Scotland Yard," ütlesin ma." " - 2. ptk
  • "Trips naeris lõbusalt, ja kui ta naeris, tulid tal naerulohukesed põskedesse. "Oo," ütles ta, "küll sa näed, et vissi ärkab hommikul ja ütleb teistele lehmadele: "Oi, küll mul valutab võrkmik!"." " - 2. ptk
  • "Taamal, väljaspool tivoli valgussõõri seisid Täitapunõmme tähelepandamatud väikesed majad vaikselt ning mahajäetult kevadises hämarikus. Üksnes vanad inimesed, kes enam ei mõisnud, kui tore on tivolisse minna, istusid eeskojatrepil, kuulasid muusikat, jõid teed ning nautisid sirelilõhna. Küllap olid nemadki omal viisil rahul, kuigi nad ei saanud karusselliga sõita ega ka näha maailmakuulsat mõõganeelajat Alfredot." - 3. ptk
  • "Pärast neid sõnu naeris ta kau ja mürinal ning Pontus ja Rasmus hakkasid kaasa naerma. Nad olid valmis naerma kui tahes kaua, et avaldada Alfredole soodsat muljet: see harjumus oli neil pärit koolist, kus õpetajad vahetevahel tahtsid, et naerdaks nende naljade üle, mis võisid olla värsked kusagil sajandi alguse paiku." - 3. ptk
  • „Pontus kihistas – nii põnevusest kui ka sellepärast, et paistis väga naljakas, kuidas Rasmus seal väänles ja vehkles, püüdes ennast vastu maad lapikuks suruda ja pingul telgiriide alla pugeda. Küllap olid ka kõik selle maiõhtu sääsed määranud endale kohtumise Alfredo telgi taga. Turtsuv Pontus seisis sääseparve keskel ja tegi mis võimalik, et hoida vereimejaid Rasmuse abituist jalgadest eemal. Aga kui siis tuli tema kord, kui Rasmuse määrdunud ketsid olid kadunud telgiriide alla ja ta ise pugema hakkas, polnud enam kedagi sääski eemale tõrjumas ning need andsid kahtlemata oma parima, et teda nahka pista. Kuid Pontus kannatas nurinata ja järgnes Rasmusele, kuhu selle tee ka viiks. Ja nüüd viis tee parajasti Alfredo telki.“ - 3. ptk
  • "Nad olid hirmul... kuid mitte väga. oli tore olla natuke hirmul, lesida kõhuli maas ja tajuda rohu ning mulla ja toore männipuu lõhna, mis tuli värvimata puupinkidest. Just nõnda pidigi lõhnama, kui tulid plangupiletiga." - 3. ptk
  • "Rasmus ja Pontus astusid järjekorda. Seal nad seisid ja nügisid teineteist natuke ainult sellepärast, et muidu läheks igavaks, ainult sellepärast, et nende kõhnades pikakoivalistes poisikehades oli peidus midagi seesugust, mis nõudis vahetpidamata nügimist, maadlemist või kivi löömist jalaga - mida tahes, ainult mitte mingi hinna eest ei tohtinud rahulikult paigale jääda." - 3. ptk
  • "Ja ta tunnistas, et küllap polnudki nii hirmus rumal elada vaikselt ikka samas kohas, vähemalt siis, kui see koht nägi välja nii, nagu nende vana roheline maja sellisel varasel maihommikul keset päikesepaistet." - 4. ptk
  • "Rasmus vaikis. Kui tahad midagi teada saada, on kõige targem mitte ülearu pärida." - 4. ptk
  • "Kuid Jan oli tahtnud näha joogikannu ja Trips oli läinud temaga kaasa sinna väikesesse tuppa ning seda näidanud ja siis oli ta... oo, milline jõhkard! "Kas ta tegi joogikannu katki?" küsis Rasmus. "Jäta oma jauramine joogikannu ümber!" sõnas Trips. "Ta suudles mind, vaat mis ta tegi." "Jäle!" ütles Rasmus, ja ta mõtles seda tõsiselt." - 4. ptk
  • ""Mis ma näen... kaklus keset tänavat?" kuulis Rasmus korraga oma isa häält. "Pahameelt tekitav sündmus ja ma ei tea mis kõik veel!"" - 4. ptk
  • "Nüüd Lontu solvus. Ta solvus hingepõhjani. Ta seisis vaikselt ja ainult jälgis oma peremeest, pilgus kogu maailma etteheide. Ent eeskojas oli pime ja pimedas paistab vaene väike koer üksnes tumeda kompsuna kojapõrandal. Keegi ei pane tähele, mida ta püüab pilguga öelda." - 5. ptk
  • "Räägitakse, et too von Rencken olevat kena inimene. Aga kui sa tema juurde aknast sisse ronid, pealegi keset ööd, ja siis talle silma vaatad, ei või hoopiski teada kui kena ta just on." - 5. ptk
  • "Ta [Rasmus] oli niisama vähe kui Lontugi hammustama harjunud, kuid sisetunne ütles talle, et kui on tegemist hõbedavarastega, ei saa käitumisreegleist nii väga kinni pidada." - 6. ptk
  • "Berta oli küll ärevil, ta muudkui vahtis vargsi ringi. Kuid tal ei tarvitsenud karta. Kingsepa tänav lebas alles hommikuses unes, viltused päikesekiired läikisid pisikestel aknaruutudel ja ükski varajane vilgas eideke ei pistnud veel pead pelargoonide vahelt välja, et järele vaadata, kuidas algav päev paistab." - 6. ptk
  • "Rasmus tundis, et kannatada oli kergem, kui ei tarvitsenud üksi olla ja Pontus, kes oli tark noormees, mõistis teda." - 7. ptk
  • "Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna antuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat. "Millal?" Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa." - 8. ptk
  • ""Ma hakkan arvama, et mina üksi terves selles perekonnas tunnen Lontu pärast muret. Vaene väike Lontu... aga võib-olla on ta juba surnud ega vajagi enam mingit armastust." Rasmus läks üleni külmaks, kui ema nõnda ütles, kuid ei lasknud midagi välja paista. "Nojah, eks me kõik peame seda teed minema, nagu vanaema ütleb," tähendas ta kergelt." - 8. ptk
  • "Ülemkonstaabel noogutas ja Alfredo pöördus otsustavalt tema poole: "Pidage meeles ühte asja, kui te panete mind sinnasamasse kongi, kus Berta on, kirjutan mina kaebuse vanglate valitsusele." - 10. ptk
  • "Alfredol oli filosoofiline ilme. "Mõtelda, kui imelik võib elu olla," tähendas ta. "Mõned lehevad pidule ja mõned lehevad kongi."" - 10. ptk
  • "Ema oli fenomenaalne, ta võs avastada palavikku kaugelt enne, kui ise seda märkasid, ja siis sundis ta sind sängi, tahtsid sa seda või mitte. Aga vahetevahel, teatud päevadel, kui koolis ootas ees kontrolltöö naateaduses või muud selletaolised katsumused ja sa püüdsid voodis lesides endale väikest palavikku välja mõelda, kui sa koguni tundsid juba, et oled üleni kuum ja higine, ütles ta ainult: "Ei mingeid rumalusi! Voodist välja ja pesema!"" - 11. ptk