Anthony Giddens

Anthony Giddens (sündinud 18. jaanuaril 1938 Londonis) on briti sotsioloog.

"Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd"

Anthony Giddens, "Kolmas tee: sotsiaaldemokraatia uuestisünd"; tõlkinud Marika Liivamägi. Tallinn: Mõõdukad, 1999.

Mina usun, et sotsiaaldemokraatia mitte ainult ei jää püsima, vaid ka kosub ja edeneb nii ideoloogilisel kui ka praktilisel tasandil. Siiski on see võimalik ainult siis, kui sotsiaaldemokraadid on valmis oma varasemaid vaateid revideerima põhjalikumalt, kui enamik seda varem on teinud. Tuleb leida kolmas tee. (lk vii)
Sada viiskümmend aastat tagasi kirjutas Marx, et "üks tont käib ringi mööda Euroopat" - see oli sotsialismitont ehk kommunism. See väide vastab endiselt tõele, kuid nüüd juba hoopis teistel põhjustel, kui Marx oli silmas pidanud. Sotsialism ja kommunism on lavalt lahkunud, kuid nad kollitavad meid ikka veel, sest väärtusi ja ideaale, mida nad taotlesid, ei ole võimalik niisama lihtsalt kõrvale heita. (lk 1)
Ilma ideaalideta ei tähenda poliitika midagi, kuid kui ideaalid pole seotud tegeliku elu pakutud võimalustega, jäävad nad tühjaks. (lk 2)
Enamgi veel, neoliberalism on kahte harusse jagunenud. Peamine haru on konservatiivne - siit pärineb termin "uusparempoolsed". Neoliberalism sai uueks maailmavaateks paljudele konservatiivsetele parteidele üle maailma. Siiski on olemas üks tähtis vabaturufilosoofiaga seotud mõttelaad, mis vastandina konservatismile on libertaarlik nii moraali kui majandusküsimustes. Erinevalt thatcherlistlikest konservatiividest pooldavad libertaarid seksuaalvabadust ja narkootikumide legaliseerimist. (lk 5-6)
Vanamoeline sotsiaaldemokraatia nõustus sellega, et vabaturukapitalism põhjustab paljusid neid Marxi näidatud kahtlasi tagajärgi, kuid uskus, et riiklik vahelesegamine turul võib neid vähendada või ületada. riigil on kohustus pakkuda neid avalikke hüvesid, millega turg ei suuda varustada või mida turg vaid osaliselt suudab anda. Tugev valitsuse kohalolu nii majanduses kui ka teistes ühiskonna sektorites on normaalne ja soovitav, kuna demokraatlikus ühiskonnas esindab avalik võim kollektiivset tahet. Nii valitsuse tasandil kui äris ja ametiühingute tegevuses asendab kollektiivne otsustamine osaliselt turumehhanisme. (lk 8-9)
Võrdsusepüüdlus on olnud kõigi sotsiaaldemokraatide, sealhulgas ka briti leiboristliku partei üks peamisi mureküsimusi. Suurem võrdsus tuleb saavutada mitmesuguseid ühtlustamisstrateegiaid kasutades. Näiteks progressiivne maksustamine võtab heaoluriigis rikastelt hüvesid ja annab need vaestele. Heaoluriigil on kaks eesmärki: võrdsema ühiskonna loomine, aga ka üksikisiku kaitsmine kogu tema elu jooksul. (lk 10)
Küllaltki arvukas vähemus ei käi üldse valimas ja on seetõttu sisuliselt poliitikast väljas. Mõne viimase aasta jooksul kõige arvukamaks muutunud partei pole üldse poliitiline partei - see on "mittevalijate mittepartei": (lk 20)
Need viis dilemmat puudutavad järgmisi küsimusi:

Globaliseerumine - mis see õieti on ja mida see endaga kaasa toob?

Individualism - kui üldse, siis mis mõttes muutuvad kaasaegsed ühiskonnad järjest individualistlikumaks?

Vasak- ja parempoolsus - mida peaks arvama väitest, et neil pole enam mingit tähendust?

Poliitiline tegevus - kas poliitika on kaugenemas demokraatia klassikalistest mehhanismidest?

Keskkonnaprobleemid - kuidas tuleks nad sotsiaaldemokraatlikku poliitikasse kaasa haarata? (lk 27-28)

Kokkuvõtteks võib öelda, et globaliseerumine kujutab endast suurt hulka keerukaid protsesse, mille käivitab terve kompleks omavahel seotud poliitilisi ja majanduslikke mõjutegureid. Globaliseerumine muudab eriti just arenenud maade igapäevaelu, luues samal ajal uusi transnatsionaalseid süsteeme ja jõude. Ta on rohkem kui vaid kaasaegse poliitika taust: tervikuna võttes muudab globaliseerumine institutsioone just selles ühiskonnas, milles me elame. See on kahtlemata otseselt seotud "uue individualismi" tekkimisega, millest on sotsiaaldemokraatia ümber toimuvates vaidlustes nii palju räägitud. (lk 33)
Selle asemel, et vaadelda meie aega moraali allakäigu ajastuna, on mõistlikum käsitleda seda moraali muutumise ajajärguna. (lk 36)
Äärmiselt ebavõrdne ühiskond teeb ise endale halba, kuna ta ei kasuta oma kodanike andeid ja võimeid täielikult ära. Ebavõrdsus võib ähvardada sotsiaalset sidusust ja sel võib olla muidku sotsiaalselt ebasoovitavaid tagajärgi (nagu näiteks kuritegevuse suurenemine). (lk 41)
Demokraatlik ühiskond, mis tekitab ulatuslikku ebavõrdsust, tekitab tõenäoliselt ka laialdast rahulolematust ja konflikte. (lk 42)
Uuenenud sotsiaaldemokraatia peab asuma tsentrist vasakul, kuna tema tuumaks jäävad sotsiaalne õiglus ja vabastamise poliitika. Kuid tsentrit ei tohi käsitleda tühja kohana. Pigem on selle puhul jutt liitudest, mida sotsiaaldemokraadid võiksid moodustada paljude erinevate elustiilide kandjatega. (lk 45)
Oletus, et keskkonnakaitse ja majanduslik areng omavahel kenasti kokku sobivad, ei kõla eriti veenvalt, paratamatult satuvad nad mõnikord konflikti. Pealegi on ökoloogiline moderniseerimine suuresti rahvusliku poliitika küsimus, keskkonda ähvardavad ohud aga liiguvad enamasti üle riigipiiride ja on mõnikord ülemaailmse ulatusega. (lk 57)
Lühidalt, teadus ja tehnika ei saa jääda demokraatlikest protsessidest väljapoole. Ei saa automaatselt usaldada eksperte, arvates, et nad teavad, mis on hea, nad ei suuda ka alati pakkuda üheselt mõistetavat tõde. Nad peavad oma järeldusi ja tegevuspoliitikat avalikkuse terava tähelepanu all õigustama. (lk 58)
Uusi riskisituatsioone iseloomustab fakt, et eksperdid räägivad üksteisele vastu. Selle asemel, et pakkuda otsuste tegijatele üheselt mõistetavaid tulemusi, annab uurimistöö mitmeti interpreteeritavaid järeldusi ja vaieldavaid tõlgendusi. (lk 58)
Liigagi lihtne on sellist ebajärjekindlust valitsuse ebakompetentsuseks nimetada. Uute riskide puhul, kui teaduslik materjal nende kohta on ebapiisav, peab valitsus võtma vastu otsuseid, mida võib nimetada hüppeks tundmatusse. Põhilist ebakindlust tekitab küsimus, millal ja kuidas teatada võimalikest ohtudest, mida värsked teadusandmed on esile toonud. (lk 60)
Siiski on hirmude hulk, mida tuleks või võiks avalikult teadvustada, ilmselt piiratud. Kui neid on liiga palju, võib juhtuda, et midagi ei võeta enam tõsiselt. (lk 61)
Kolmanda tee poliitika üleüldiseks eesmärgiks peaks olema aidata kodanikel leida tee meie aja suuremate pöördelistes sündmustes: globaliseerumises, muutustes isiklikus elus ja suhetes loodusega. (lk 63)
Uue poliitika esmaseks motoks võiks soovitada lauset: õigused vaid koos kohustustega. Valitsus paneb kodanikele ja ka teistele mitmeid kohustusi, sealhulgas nõrkade kaitsmise. Vanamoodne sotsiaaldemokraatia aga kaldus pidama õigusi tingimusteta nõudmiseks. Individualismi laienemisega peaks kaasnema ka indiviidi kohustuste laienemina. (lk 64)
Teine ettekirjutus tänapäeva ühiskonnas peaks olema võim vaid koos demokraatiaga. (lk 64)
"Konservatismil" selles tähenduses on vaid vähe ühist konservatismiga nii, nagu teda mõistavad parempoolsed. Konservatism uues tähenduses sisaldab pragmaatilist hoiakut muutuste suhtes, teaduse ning tehnoloogia arengu nii heade kui ohtlike tagajärgede mõistmist; aukartust nii mineviku kui tuleviku ees ja keskkonnaprobleemide ennetamist nii palju kui võimalik. Need eesmärgid mitte ainult ei sobi kokku moderniseerimispoliitikaga, vaid on lausa selle eelduseks. (lk 66)
Kolmanda tee poliitika on rahvast ühendav poliitika. Kosmopoliitne rahvus aitab sotsiaalset osalust suurendada, kuid tal on ka võtmeroll transnatsionaalse valitsemise edendamisel. (lk 69)
Demokraatia kriisi põhjus peitub tema ebapiisavas demokraatlikkuses. (lk 71)
Pole juhus, et viimastel aastatel on kõikjal üle maailma valitsusi korruptsioonis süüdistatud. Põhjuseks pole mitte korruptsiooni kasvamine, vaid poliitilise keskkonna iseloomu muutumine. Enamikus maades on eeldatavasti üsna avatud, liberaalsed demokraatlikud institutsioonid tegelikult sõltunud kulissidetagustest kokkulepetest, privileegidest ja eestkostmistest. (lk 73)
Vaenlasteta riikide legitiimsus sõltub tänapäeval rohkem kui kunagi varem nende riikide võimest riskisituatsioone lahendada. (lk 76)
Perekond on kodanikuühiskonna põhiinstitutsioon. Perepoliitika on uue poliitika peamine proovikivi: kas väljaspool neoliberalismi ja vanamoelist sotsiaaldemokraatiat on olemas perepoliitika? (lk 89)
Demokraatlikud perekonnasidemed tähendavad jagatud vastutust laste kasvatamisel, eriti just vastutuse suuremat jagamnist meeste ja naiste vahel ning vanemate ja mitte-vanemate vahel, kuna ühiskonnas üldse on ebaproportsionaalselt suur osa lastekasvatamisele tehtavatest kulutustest emade kanda, (kes naudivad ka ebaproportsionaalselt suurt osa emotsionaalsest hüvitusest). (lk 94)
Tegelikult on täielikult meritokraatlik ühiskond võimatu ja ka ideena iseendale vasturääkiv. Juba esitatud põhjustel on meritokraatlik ühiskond tõenäoliselt lõpuks äärmiselt ebavõrdne. (lk 102)
Kaasaegses ühiskonnas on märgatavd kaks tõrjutuse vormi. Esimene on iseloomulik alamkihtidele, kes on ära lõigatud enamikest ühiskonna poolt pakutavatest võimalustest. Teine on ülakihtude vabatahtlik tõrjutus, "eliidi vastuhakk" - end muust ühiskonnast eradavate jõukate kihtide tagasitõmbumine avalikest institutsioonidest. Priviligeeritud grupid kolivad eriliselt turvatud elurajoonidesse ja loobuvad avalikest hariduse ja tervishoiu teenustest. (lk 103)
Kuulumine karjäärivõimelise töötajaskonna hulka on selgelt peamine faktor, mis aitab võidelda sunnitud tõrjutusega. Tööst on palju kasu: see annab üksikisikule sissetuleku, stabiilsustunde ja elusihi ning loob jõukust kogu ühiskonnale. Kuid osalus peab ulatuma tööst tublisti kaugemale mitte ainult sellepärast, et igal ajal leidub palju inimesi, kes ei ole võimelised töötama, vaid ka sellepärast, et ühiskond, milles domineerib vaid tööeetika, on elamiseks äärmiselt ebameeldiv paik. (lk 110).
Kui inimesed jäävad sõltuma hüvitistest, muutuvad nad tõrjututeks. Toetuse vähendamine lükkab nad ülerahvastatud madalapalgalistele töökohtadele (lk 110).
Moraalse ohu mõistet kasutatakse laialt ükisikisiku kindlustuse riski üle peetavates aruteludes. Moraalne oht tekib sellest, et inimesed võivad kasutada ära kindlustuse kaitset oma käitumise muutmiseks, mis muudab omakorda seda riski, mille vastu nad on kindlustatud. Asi pole niivõrd selles, et mõned hoolekande poolt antavad hüved tekitavad sõltuvuskäitumist, kui selles, et inimesed lihtsalt kasutavad pakutavaid võimalusi kavalalt ära. Näiteks tööpuuduse vastu võitlemiseks mõeldud toetused võivad siis, kui neid kasutatakse töötamisest loobumise kattevarjuna, tegelikult töötute hulka suurendada. (lk 114-115)
Kord juba kehtestatud toetused muutuvad asjadeks iseeneses, hoolimata sellest, kas nad vastavad oma algsetele eesmärkidele. Kui see nii juhtub, tekivad nendega seotud kinnislootused ja neist huvitatud grupid kindlustavad oma positsioone. (lk 115)
Juhtmõtteks peab olema igal võimalikul juhul investeerida inimkapitali, mitte pakkuda otsest majanduslikku ülalpidamist. Heaoluriigi asemele peaksime me rajama sotsiaalsete investeeringute riigi, mis tegutseks positiivse heaoluühiskonna kontekstis. (lk 117)
Töökohtade loomise strateegiad ja töötamise tulevik peavad olema suunatud uute majanduslike vajaduste rahuldamisele. (lk 123)
Inimressurssidesse investeerimine osutub peamiseks vahendiks, mida ettevõtted saavad kasutada, kindlustamaks oma edu juhtivates majandussektorites. (lk 123)
Mitmesugused uurimused üle kogu Euroopa näitavad, et "aina rohkem inimesi otsib nii mõtestatud tööd kui ka võimalusi pühenduda kohustustele väljaspool tööaega. Kui ühiskond suudab selliseid kohustusi olulisemaks muuta ja neid vääriliselt hinnata, asetades nad ühele tasemele sissetulekut andva tööga, on võimalik toetada nii individuaalset identiteeti kui ka sotsiaalset sidusust." (lk 127)
Lõppude lõpuks on teada, et rahvusriik ja natsionalism on nagu kahenäoline Janus - rahvus annab integreeriva kodanikkonda kuulumise mehhanismi, kuid natsionalism võib sõjakaks muutuda ja natsionalistlikud püüded on viimase pooleteise sajandi jooksul toitnud paljusid hukatuslikke konflikte. (lk 129)
Kuid rahvustel pole ajaloolist missiooni ja eranditult kõik rahvused on "segaverelised rahvused". Rahvus pole looduse poolt antud ja kuigi rahvustel võib olla kaugeid sidemeid varasemate etniliste kogukondadega, on nad siiski lähiajaloo produkt. Nad on kokku pandud väga erinevatest kultuurifragmentidest. (lk 131)
Rahvused on eetilised kogukonnad, nende liikmetel on teiste liikmete vastu erilisi kohustusi, mida ei pruugi olla selle rahvuse hulka mittekuulujate vastu. Rahvus annab pidepunkti enesemääramiseks: rahvus peaks välja töötama riiklikud struktuurid, mis võimaldaksid kodanikel ise otsustada nende jaoks olulisi küsimusi. (lk 131)
Selge on see, et samastumine mingite teiste gruppidega ei pea tingimata kahjustama rahvuslikku identiteeti. Üksikisikute ja gruppide lojaalsus paljude asjade suhtes, nagu näiteks oma elurajoon või religioon, ei põhjusta paratamatult konflikti rahvuskuuluvusega. Kõige suuremat probleemi kujutavad endast etniline ja mõnikord religioosne identiteet, kuna nad on kõikehõlmava iseloomuga. Neid gruppe arvestades on radikaalse multikulturalismi esitatavad väited üsna eksitavad. Etnilineidentiteet on samamoodi sotsiaalselt konstrueeritud kui rahvuslik identiteet - igasugune etniline identiteet on mõnes osas võimu kasutamise tulemus ja ta on loodud paljusid kultuuriallikaid kasutades. Nagu rahvusluses, pole ka etnilisuses puhtaverelisust. Pealegi võtab mitmekultuurilisus eelduseks sellesama rahvuse olemasolu, mida ta püüab kõrvale heita. Mitmekultuurilisuse poliitika eesmärk on täiesti kiiduväärt - võidelda allasurutud gruppide ekspluateerimise vastu. (lk 133)
Immigrandid tahavad harilikult töötada ja on tihti töökamad kui kohalik elanikkond. Nad tahavad hästi elada ja muutuvad tarbijateks, pigem luues töökohti juurde, kui neid kohalike eest ära võttes. Needsamad kultuurilised erinevused, mis võivad pahameelt ja vihkamist esile kutsuda, annavad ühiskonnale üldiselt hoopiski energiat juurde. (lk 136)

Välislingid