Charlotte McConaghy

Charlotte McConaghy (sündinud 8. oktoobril 1988 Darwinis Austraalias) on Austraalia kirjanik ja stsenarist.

"Kord olid hundid"

Charlotte McConaghy, "Kord olid hundid", tlk Eda Allikmaa, 2022.

• Jäime seisma teine teisele poole isa, ninad üle töölaua serva. Siit olid näha küüliku karvkatte kõik värvitoonid: rusked-pruunikad, sume-oranžid, soojad kreemikad-hallid, sekka valget ja musta. Terve värvide kaleidoskoop, loodud selleks, mõtlesin ma, et looma just nimelt sellise saatuse eest kaitsta. Vaene küülik. (lk 10)
• "Kas saate aru, miks ma seda teen?" küsis isa.

Mõlemad noogutasime. "Elatuslik eluviis," ütles Aggie.

"See tähendab? Inti?"

"Me kütime ainult seda, mida vajame, ja anname ökosüsteemile tagasi, kasvatame oma toidu ise, elame võimalikult isemajandavalt," vastasin.

"Täpselt nii. Seepärast avaldame sellele loomale siin austust ja täname teda, et ta meile toidust annab."

"Aitäh!" sõnasime Aggiega kooris. Mul oli tunne, et küülikul polnud meie tänust ei sooja ega külma. Salamisi palusin tema käest tusaselt andeks. (lk 10)

• "Enne kui me küülikut sööma hakkame, pean selle nülgima. Naha soolan sisse, nii et võime seda kas ise kasutada või millegi vastu vahetada, lihakeha aga sööme ära niimoodi, et ei jääks...?"

"Jäätmeid," vastasime.

"Ja miks nii?"

"Jäätmed on meie planeedi tõelised vaenlased," vastasime. (lk 10)

• Noaots läbistas naha küüliku kõri juures ja ma teadsin, et olin teinud vea. Enne kui jõudsin silmad kinni pigistada, oli nuga ühe kiire lõikega avanud mu kaela ja kõhu.

Kukkusin raskelt põrandale, sisikond valgus minust välja. See tundus niivõrd tõeline, olin kindel, et verd voolab, ja karjusin ja karjusin ja isagi hakkas nüüd karjuma, nuga kukkus ja Aggie kukkus ja tõmbas mind kõvasti enda ligi. Ta südamelöögid pekslesid vastu mind. Sõrmed trummeldasid seljal oma rütmi. Ja tema kõhnade käsivarte embuses olin ma jälle terve. Mina ise, ei mingit verd ja tegelikult ka ei mingit haava.

Olin alati teadnud, et minus on miski teistmoodi, aga too päev oli esimene, mil ma taipasin, et see võib olla ohtlik. See oli ka päev, mil ma kuurist pikka violetsesse hämarusse komberdades ja metsaserva piieldes nägin oma esimest hunti - ja tema nägi mind. (lk 11)

• Praegu, hoopis teises maailma otsas, kostab raskest pimedusest ümberringi nende hingamist. Lõhn on muutunud. See on endiselt soe, muldne, kuid muskuselõhnasem, mis tähendab, et sellesse on segunenud pisut hirmu, mis omakorda tähendab seda, et keegi neist on ärkvel.

Emahundi kuldsed silmad püüavad just niipalju valgust, et see neist vastu helgiks. (lk 11)

• Mind oma metallvõrekastist jälgiv on hunt Number Kuus, emane. Tema karvastik on kahvatu just nagu talvine taevas. Ta käpad on alles nüüd esimest korda terast tunda saanud. Kui see minu võimuses oleks, siis võtaksin temalt selle teadmise ära. Teras on külm. (lk 11)
• Kohale oleks pidanud tulema press, valitsusametnikud ja kõrged ülemused ning relvastatud valve, oleks pidanud olema korralikku lärmi. Selle asemel aga oleme halvatud viimasel hetkel tehtud esildisest, mille eesmärk on viivitada, kuni pikaleveninud reisi tekitatud stress on me loomad tapnud. Meie vaenlased hoiaksid neid puuris, kuni nende süda vastu ei pea. Aga mina sellel juhtuda ei luba. Nii hiilimegi neljakesi — kolm bioloogi ja üks loomaarst — kuuvalgel oma hinnalise koormaga metsa. Vaikselt ja nähtamatult. Ilma loata. Nii, nagu see oleks pidanud juba alguses toimuma. (lk 12)
• Kostab kauri huige, kauge ja kaunis.

Huvitav, mõtlen, kas see hääl, see üksik hüüd öös paneb emahundis midagi liikuma, mingi äratundmise, sest see iidne heli on samasugune, mida ka ta ise kuuldavale toob. Ent kui panebki, siis ei vasta hunt sellele ühelgi mulle arusaadaval moel. (lk 12)

• Mitte kuigi ammu — asjade suuremas plaanis — oli see väike ja hõre mets hoopistükkis elust pulbitsev ja tihe. Suurel maa-alal laiusid lopsakad pihlakad, kased, kadakad ja tammed, andes värvi Šotimaa nüüdseks lagedaks jäänud mägedele ning pakkudes toitu ja peavarju igat sorti taltsutamata olenditele.

Nende juurte ja tüvede vahel, nende võrade all jooksid hundid.

Nüüd kõnnivad nad taas siin, kus juba sadu aastaid pole nendesuguseid nähtud. Kas miski neis mäletab seda maad, nagu maa mäletab neid? Maa mäletab neid väga hästi, see on oodanud pikast unest taas äratamist. (lk 14)

• Istun teistest eraldi arvutimonitoride taga ning jälgin aedikutesse paigaldatud kaamerate pilti, tundes mõttes huvi, mida hundid oma uuest kodust arvavad. See mets ei erine kuigivõrd nende kodumetsast Briti Columbias, kuigi kliima on pigem mõõdukas kui põhjapoolne. Mina olen pärit samast metsast ja tean seepärast, et siin lõhnab teistmoodi, kõlab ja näib ja tundub teistmoodi. Aga kui on midagi, mida ma huntide kohta väga hästi tean, siis nimelt see, et nad kohanevad. (lk 14-15)
• Number Üheksa läheneb õblukesele Number Kuuele ja tema tütrele ning ma hoian hinge kinni. Emased on päris aediku tagumisse äärde lumme lohu kaevanud ja kükitavad seal, Üheksa lähenemise suhtes ettevaatlikena. Too kõrgub nende kohal, nähes oma halli, valge ja musta eri varjundeid haaravas kasukas välja ennenägematult tore. Ta asetab pea üleoleku märgiks Kuue turjale ning ma tunnen terava ja ereda selgusega, kuidas ta koonu vastu minu kaela surub. Hundi pehme karv kõditab mu nahka, kuum hingeõhk ajab karvanääpsud turri. Number Kuus niutsub, kuid jääb alistumise märgiks paigale. Ma ei liiguta; ainuski märk vastuhakust ja need lõuad sulguvad mu kõri ümber. Üheksa näksab Kuut kõrvast ning hambad tungivad mu kõrvalesta, nii et sulen ehmatusest silmad. Pimedas kaob valu peaaegu sama kiiresti, kui oli tekkinud. Olen taas endine. Kui ma jälle silmad avan, ei tee Üheksa emastest enam väljagi, vaid kõnnib hoopis mööda taraäärt. Kui vaataksin, siis tunneksin iga tema sammuga lume külmust oma paljaste taldade all, aga ma ei vaata, olen juba liiga lähedal, piiri peal. Seepärast tõstan pilgu majakese tumeda lae poole, lastes pulsilöökide! aegamisi hõreneda. (lk 15)
• Ma erinen enamikust inimestest. Lähen läbi elu teistmoodi, mõistes puudutusi hoopis ainulaadsel moel. Teadsin seda juba enne, kui sain teada nime. Asja selgitades nimetatakse seda neuroloogiliseks eripäraks. Peegelsünesteesia. Mu aju taasloob elusolendite, kõigi inimeste ja mõnikord ka loomade sensoorseid kogemusi; kui ma näen, siis tajun ja olen üheks hetkeks too teine, me oleme üks ja tema valu või nauding on ka minu oma. See võib näida maagiana ja pikka aega ma arvasingi, et see on maagia, kuid tegelikult ei olegi see kuigi kaugel sellest, kuidas käitub tavaline aju: kellegi valu nägemisele reageeritakse füüsiliselt, tagasi tõmbudes või põrkudes, võpatusega. Minusuguste empaatiavõime on eriti erk. Oli aeg, mil teiste kogetu tundmine mulle väga meeldis. Praeguseks aga see pidev sensoorse info voog väsitab mind. Nüüd annaksin kõik, et sellest vabaneda. (lk 15)
• Kui ma ei suuda enda ja huntide vahele distantsi luua, siis see projekt edenema ei hakka. Ma ei saa neisse kaduda, sest siis ma hakkama ei saa. Maailm on huntidele ohtlik paik. Suurem osa neist on peagi surnud. (lk 16)
• Mulle ei ole kunagi öösel sõita meeldinud, sest siis on muidu õitsev ja edenev maailm tühi ja ammuli. Kui ma auto peataksin ja sellesse maailma astuksin, siis oleks see hoopis teistsugune, täis hirmunud elunatukesi, pilkuvaid-hiilgavaid silmapaare ja rohu sees sibavaid tillukesi käpakesi. (lk 16)
• Mees hoiab tüdrukut tagasi, asetab peopesa tema seljale ja surub ta vastu hobust.

Tunneta teda. Tunneta tema südamelööke oma südamelöökide sees.

Täkk oli alles hiljuti vaba loom ja osa temast jääbki igavesti selliseks, aga kui tüdruk isa sõnade järele talitades tasakesi-tasakesi tema vastu liibub, rahuneb ta maha.

Istun pealtvaatajana kaksiratsi treeninghoovi piirdel. Mu käte all on kare puit ja küüne all pind. Ja minagi olen tolle hobuse seljas, olen oma õde, surutud vastu väriseva, võimsa eluka soojust, isa suur rahulik käsi hoiab mind paigal, ja ma olen ka isa käsi ja ma olen täkk, see kerge koorem tema seljas ja külm metall tema suus.

Kõik olevused mõistavad armastust, ütleb isa. (lk 19)

• Aggie juuksed on pikad ja kahvatublondid, täpselt nagu minulgi, ja neid sasiseid salke hoolikalt palsamiga sisse hõõrudes mõtlen, kas tal polnud ehk õigus ja me oleksime pidanud need maha lõikama. Praegu on tal neist ükskõik, aga isegi hoolimata pingutusest, mida nende eest hoolitsemine nõuab, ei suuda ma sellest loobuda — lakast, mille poolest ta on tuntud olnud ning mida ma olen kogu oma elu tema eest harjanud ja plettinud. (lk 20)
• "Kuus ja Üheksa on armastusest alles kaugel," jätkan. "Aga nad ei ole teineteist ka ära tapnud." Sõnad pudenevad mu huultelt niisuguse hooletusega, et see on lausa ehmatav. Kas igasuguse armastusega on niimoodi? Et see kannab endas ka surmariski? (lk 21)
• Nii maja kui laagripaik asuvad Abernethy laane serval; tegemist on pärast suurt jääaega siia tekkinud iidse Kaledoonia põlismetsa ühe viimase jäänukiga. Need vanad puud kuuluvad katkematusse üheksa tuhande aastasesse evolutsiooniahelasse ja just nende vahele oleme paigutanud aediku Kuue, Üheksa ja Kolmeteistkümnega. Kui neil õnnestub kari luua, siis saavad nad nime oma uue kodu järgi: Abernethy. Ümbruskonnas on mõned majad, kuid meie taga laiub erkroheline karjamaa, mida kasutavad paljud lambakasvatajad ja mis eraldab meid lähimast linnast. Mina ei oleks uue hundikarja jaoks seda kohta valinud. Ent Põhja-Šoti mägismaal pole just palju lambavabu kohti ja hundid ei jää niikuinii paigale. Loodan vaid, et nad eelistavad laane varju. Selle talvise männimetsa taga tõuseb taeva poole Cairngorms, kus, nagu mulle on räägitud, asub Põhja-Šoti mägismaa süda; seal ei luusi ainsatki lammast ja sinna ei vii ühtki teed. Võib-olla meeldib see koht huntidele kõige rohkem. (lk 21)
• Hobune loobib peaga ja lööb kabjaga vastu jääd. Ta on metsik ja trotsi täis; nihkun lähemale ning ta ajab end tagajalgadele, kabjad lajatavad kõuemürinal tagasi jääle. Huvitav, mõtlen, kas ta teab, et tema raev on surmav, aga võib-olla pole tal selle vastu midagi, võib-olla sööstaks ta parema meelega teadmatusse, kui naaseks selle juurde, mille eest põgenes. Suiste ja valjaste, sadula. Mõned hobused pole ratsastamiseks loodud. (lk 24)
• "Olete koos huntidega?" küsib mees ja ma peatun. "Meile öeldi, et tuleb keegi Austraalia näitsik. Kuidas see siis asjaks sai? Kas teil endal pole kallistamiseks küllalt koaalasid?"

"Tegelikult mitte," vastan. "Suurem osa neist on tulekahjus hukkunud."

"Aa."

See pani tal suu kinni. (lk 26)

• "Annan siis külaelanikele teada, et nad naised-tütred luku taga hoiaksid. Suured kurjad hundid on tulekul."

Vaatan talle otsa. "Mina teie asemel muretseks rohkem selle pärast, et need naised ja tütred lähevad koos huntidega jooksma."

Ta vaatab mind rabatult. (lk 26)

• Oma esimesel kuueteistkümnel eluaastal veetsime Aggiega igal aastal paar kuud külas isa juures, tema laanes. Meie tõelises kodus, kuhu me kuulusime. Maastikul, millest ma aru sain. Lapsena pidasin tolle laane puid meie perekonnaks. Kõige pikematel ja laiematel puudel algaski oksad kõrgel maapinna kohal: selle järgi sai aru, et need olid väga vanad. Virgiinia kadakad olid triibulised, peaaegu sirged sooned jooksid terve puukoore pikkuses, muidu aga olid tüved siledad ja ülalt läbi puuvõrade piiluv pärastlõunane päike muutis nende halli tooni hõbedaseks. Oma sõnajalga meenutavate lehtedega paistsid kadakad väga elegantsed. Tsuugad olid teistsugused, värvilt tumedamad, näisid kuidagi kodukootumad ja nende koort kaunistas väänlev muster. Mõlemaid kattis otsekui värvipritsmetena sammal, nii ererohelist karva, et näis lausa hõõguvat. Oli ka palju teisi puid, end suuremate ümber mähkivaid pisikesi, need olid nooremad, teismelised ehk ja sõnakuulmatud. Mõned ninakamad lasid juurtel otsekui sõrmedel üle maapinna libiseda, et me nende otsa komistaksime, mõned olid kohevad ja paksud, teised kõhnad ja käävjad. Ei olnud kaht ühesugust, kõik olid ainulaadsed ja kummalised ja eripalgelised, aga üks oli nende puhul ühine: nad kõnelesid. (lk 27)
• "Metsal on olemas tuksuv süda, mida meie ei näe," rääkis isa kord. Ta heitis maha ja me järgisime teda, asetades käed soojale pinnasele, kõrvad kuulavalt taimestikus. "See on siin, meie all. Niimoodi puud hoolitsevad üksteise eest ja räägivad isekeskis. Juured põimuvad omavahel, tuhanded ja tuhanded puud igikatkematus võrgustikus, ja nad sosistavad juurte kaudu. Hoiatavad ohu eest ja jagavad omavahel toidust. Nad on nagu meie, perekond. Üheskoos tugevamad. Mitte miski ei pääse sellest elust läbi ihuüksinda." Ta naeratas ja küsis: "Kas kuulete, kuidas tuksub?" ja me kuulsimegi, kuidagiviisi kuulsimegi. (lk 28)
• Isa kandis kõikjal kaasas Werneri värvinimede raamatut, ta uskus, et see on teos, mille järgi elada. Uurisime Aggiega vaheldumisi neid lehekülgi, silitasime sõrmedega väikesi värviruudukesi ja õppisime pähe nende kirjeldusi. Iga varjundi jaoks oli olemas sama karva loom, lisaks taim ja mineraal. Isa armastas tihti uhkusega rõhutada, et tollesama raamatu järgi oli värve kirjeldanud Charles Darwin laevaga Beagle tehtud reisil. Mulle oli alati imelisena tundunud see, et "ihupunane", mis minu silmale näis kahvatu pruunikasroosana, oli mitte ainult lubjakivi ja kukekannuse värv, vaid ka inimnaha toon. Või et "preisi sinine" oli nii isase sinikael-pardi tiivatriip, sinakaspurpurse anemooni tolmukas kui sügavsinine vasemaak.

"See raamat ühendab asju," selgitas isa meile. "See teeb kõik ühesuguseks, erinevaks ainult värvi poolest. See teeb meist looduse osa." (lk 28)

• Seda oli raske mitte näha. Üksik puu, võimsaim neist, mida olin iial näinud. Jalustrabav, otseteed taevasse ulatuv harilik ebatsuuga, mille tüvi oli vähemalt kaheksakümne protsendi ulatuses oksteta. Seismas kindlalt keset laastustööd.

Isa juhatas meid alla orgu, tolle hiigelsuure puu juurde; sedamööda, kuidas me lähenesime, muutus see veelgi suuremaks. Selg vastu maad, jälgisin kõrguses taevast silitavaid oksi.

Siis jutustas isa meile loo. "Ma ei ole alati olnud niisugune, nagu teie mind teate," alustas ta. "Ammu-ammu, enne kui teie kaks veel mõttekski olite vormunud, töötasin metsamehena."

Ta rääkis meile oma jalutuskäikudest metsas, mis sarnanesid tema praeguste jalutuskäikudega ja olid samas täiesti teistsugused. Tema töö oli kätte näidata, kust raie algab ja kus lõpeb, kasutades selleks erksa-värvilisi kleeplinte, ja lisaks ka puidu hindamine. Kui tema oli oma töö teinud, saabusid langetajad, tõmbasid mootorsaed käima ja enne elus mets jäi neist surnult maha lamama.

Ühel päeval kõndis ta sealsamas kandis ringi. Toona nägi seal hoopis teistsugune välja. Vahemaid mõõtes ja puid märgistades jõudis ta sama jõeni, mille olime hommikul ületanud. Ja selle puuni. See ebatsuuga muutis tema elu.

Isa teadis kohemaid, et see on eriline puu. See oli suurem kui kõik teised ja väärt terve varanduse. Ta märgistas selle punasega ning läks edasi.

Ainult selleks, et tagasi tulla ja sellele alt üles vaadata, üha uuesti ja uuesti. See puu pani midagi temas liikuma. Nii otsiski kahekümne viie aastane Alexander Flynn välja rohelise kleeplindi ning märgistas puu teist korda: "Alles jätta". Ja nii lõppes tema karjäär. "Lahkusin tol päeval töölt ega läinudki sinna enam tagasi," jutustas isa. "Liiga hilja. Kaugelt liiga hilja." Ta silmitses kände. "Nüüdseks on see ohustatud liik. Üheksakümmend üheksa protsenti vanadest ebatsuugadest on maha võetud. Mistõttu see siin on üks viimaseid omasuguseid."

"Kas ta tunneb end üksildasena?" küsisin, sest mõte kaugemale küünitavatest, kuid mitte kusagilt tuge leidvatest juurtest tegi haiget.

"Jah," kostis isa. Siis aga toetas otsaesise vastu ebatsuugat ja tegi midagi, mida me Aggiega ei olnud näinud enne ega ka pärast seda päeva — ta hakkas nutma. (lk 29-30)

• Ema ei küsinud, kuidas me reis läks — ta ei teinud seda kunagi. Tegelikult ei küsinudki ta meie käest õieti midagi. Tavaliselt olin hoopis mina see, kes küsimusi esitas, soovides alati rohkem teada, sest ükski vastus ei tundunud piisav; olin nagu papagoi, kellele on õpetatud vaid sõna: "Miks?", ainuüksi sel eesmärgil, et ema hulluks ajada, nagu ta ise kuulutas. (lk 30)
• Ema silmitses mind terve igavikuna tunduva hetke. "Inti," sõnas ta selgelt. "Sa pead hingeliselt karastuma."

Lahvatasin näost punaseks.

Ema silitas korra üle mu juuste ning tõstis mind siis tugevate kätega oma rüppe. Laual seisid klappkaanega kaustad. Nende seest paistsid fotod. Naeratavad naisenäod. "Need siin," ütles ema, "on selle kuu jooksul oma abikaasa või kallima käe läbi elu kaotanud naised."

Ma ei saanud aru.

"Austraalias juhtub seda kord nädalas."

"Miks?"

"Ma ei tea. Aga tean seda, et puude pärast muretsemine ei ole oma energia kulutamiseks hea moodus. Muretse selle pärast siin. Teiste inimeste pärast. Sinu peegeltunnetus muudab sind haavatavaks ja kõige tipuks oled sa ka liialt lahke, Inti. Kui sa ette ei vaata — kui sa valvel ei ole —, siis teeb keegi sulle liiga. Kas mõistad?" (lk 31-32)

• Ta võttis lauasahtlist taskunoa. Sealsamas lebasid ka tema kumminui ja taser, aga relv oli töö juures. Ma ei olnud teda sellega kunagi näinud, aga Aggie joonistas temast kogu aeg pilte seda kandmas ja muudkui päris selle kohta.

Ema päästis tera lahti ja lõikas endale ette hoiatamata sõrme.

Karjatasin valust ning haarasin verejooksu peatada püüdes kõvasti oma sõrmest kinni, ainult et verd ei tulnud ja ma ka teadsin seda, kuid ometi langesin iga kord selle triki ohvriks.

Aggie sööstis tuppa, karjudes: "Ära!"

"Rahune, Aggie," vastas ema. "Temaga on kõik korras. Tee silmad lahti," pöördus ta minu poole ja kui ma siis vaatasin, lõikas ta oma teise sõrme — minu teise sõrme —, ja siis oma kolmandasse, neljandasse ja viiendasse sõrme. Ma nutsin, ema aga ütles: "See valu ei ole sinu. See ei kuulu sulle. Sinu aju valetab, kui sulle muud väidab. Seepärast pead endale kaitse looma."

"Mina olen tema kaitse," ütles Aggie.

"Ma tean seda, aga te ei jää alatiseks kokku — ta vajab ka päris iseenda kaitset."

Vaatasime Aggiega teineteisele otsa ja lasime selle märkuse teisest kõrvast välja.

"Kuidas?" küsisin emalt.

"Kuidas vaid, sest inimesed teevad üksteisele liiga. Näen seda iga päev. Sa pead hakkama ennast kaitsma. Ma lõikan ennast senikaua, kuni sa seda enam ei tunne."

Ja nii ta tegigi. (lk 32)

• Jälgin binokliga, kuidas Number Kuus ja Number Üheksa vastastikustes tunnetes otsusele püüavad jõuda.

Sellest ei tule midagi välja. Olen selles kindel. Maailm ei ole nii hea; minul ei saa niimoodi vedada.

Ja siis korraga tuleb välja. Sest tegelikult ei ole sel minu ega minu vedamisega mingit pistmist.

Isane libiseb nõtkelt emase juurde ja too tõuseb talle vastu. Olen kindel, et nüüd hakkavad nad viimaks võitlema ja see saab ühele neist saatuslikuks, kahtlemata emasele kui väiksemale. Ent selle asemel puudutab Number Üheksa koonuga emase koonu ja sätib end tema kõrvale, nii et nende kehad hoiavad teineteist soojas. Nad nuusivad ja lakuvad teineteist ning asetavad siis pead kõrvuti maha.

Esimene paarituv hundipaar Šotimaal üle mitmesaja aasta.

Lihtne on endale öelda, et see, mis nende vahel toimub, on ainult bioloogiline, et see on loodus, aga kes ütleb, et armastus pole paratamatu? (lk 33)

• Laval istuvad reas inimesed. Meie kõneisik Evan on nende seas; ta valiti mitte ainult selle pärast, et on kõneosav ja sarmikas, vaid ka seetõttu, et šotlasena pidavat ta väidetavalt kohalikele paremini peale minema. Tema kontrastina on Niels ühes kõigi meie uurimisala puudutavate peaaegu et entsüklopeediliste teadmistega jäik tummise aktsendiga norralane, kes ei oska inimestega suhelda, andmeanalüütik Zoe ameeriklanna, kellele elu looduses ei istu ja kes sellest ka saladust ei tee, ja siis tagatipuks mina, pahur austraallanna, kes ei suuda oma põlgust varjata ega rahva ees kõneleda. Evani kõrval istub Anne, sõdalane, kes projekti ainuisikuliselt kuni valitsuseni läbi surus ja pealekauba on minu jaoks üks paras peavalu. (lk 35)
• "Šotimaa ökosüsteem on kriisis," räägib Evan. "Siinse metsloomapopulatsiooni taastamine on hädavajalik. Kui suudaksime 2026. aastaks metsamaastikku saja tuhande hektari võrra suurendada, siis langeks kliimamuutusele kaasa aitav CO₂ emissioon järsult ja me suudaksime võimaldada kohalikele liikidele vajaliku elukeskkonna. Ainus viis seda teha on hoida herbivooride populatsioon kontrolli all ja selle kõige lihtsamaks ja tõhusamaks vahendiks on ammu enne meid siin elanud tippkiskjate tagasitoomine. Sellest ajast kui hundid siinkandis nende jahtimise tõttu välja surid, on siin ökosüsteemi jaoks nii vajalikud kiskjad sadade aastate vältel puudunud. Huntide tapmine oli meie suur eksisamm. Ökosüsteemid vajavad tippkiskjaid, sest nemad kutsuvad esile mööda toiduahelat allapoole liikuvaid ja troofilise kaskaadina tuntud dünaamilisi ökoloogilisi muutusi. Nende naasmisega muutub maastik paremuse poole — tekib rohkem metsloomade levilaid, paraneb pinnase tervis, taastuvad veevarud, väheneb süsinikuemissioon. Siia tulevad tagasi kõiksugused loomad." (lk 36-37)
• Evan jätkab. "Hirved söövad puu- ja taimevõrseid, nii et miski ei saa kasvamisvõimalust. Ja meil on hirveuputus. Hundid aga harvendavad hirvepopulatsiooni ja hoiavad selle liikumises, mis omakorda võimaldab taimede ja taimestiku loomuliku kasvu, see aga meelitab naasma tolmeldavaid putukaid, pisiimetajaid ja närilisi, mis jällegi toob tagasi röövlinnud. Lisaks hoiavad hundid kontrolli all rebaste arvukuse, võimaldades niimoodi keskmise suurusega loomade nagu mäkrade ja kobraste arvukuse suurenemise. Puud saavad jälle kasvada, luues õhku, mida me hingame. Mitmekesine ökosüsteem on terve ökosüsteem ja tervest ökosüsteemist saavad tulu kõik." (lk 37)
• Rahva seast tõuseb meesterahvas. Ta kannab puhast valget särki ja lipsu ning hoiab tviidmütsi käes. Isegi sellelt kohalt, kus mina istun, on tema suured puhmas vuntsid omaette vaatepilt. "Loodusele on see jah kena ja puha," lausub ta kõmavalt sügava häälega, "aga mina kaotan maad, kus minu lambad süüa saaksid. Põllumajandus on Šotimaa maapiirkondades tööandjana kolmandal kohal. Kui te selle ohtu seate, siis seate ohtu terve kogukonna."

Siit-sealt on kuulda nõusolekupominat.

"Mulle on vastuvõetamatu," jätkab ta, "et siia tuuakse loomi, kes hävitavad siinse eluviisi. Mina tahan näha elujõulist, elavat ja oma inimesi toetavat kogukonda. Minu jaoks pole midagi kurvemat kui org, kus pole näha ei lambaid ega inimesi. Inimesed on igasuguse piirkonna elujõud."

Vile ja hõre aplaus. Põrnitsen taluniku selga. Tema kirjeldatud maailm — selline, kus puuduvad metsloomad ja metsikud paigad ning selle asemel kubiseb inimestest ja põllumajandusest - on surev maailm. (lk 37)

• "Võimalus, et hunt inimest ründab, on peaaegu olematu," kinnitab Evan. "Tegemist on pelgliku, perekeskse, leebe loomaga. Meid ei oleks tohtinud õpetada neid kartma."

"See on vale, söör," teatab talunik. "Kiskjaid kardetakse ja jahitakse just nimelt selle pärast, et nad on kiskjad — nad on ohtlikud. Minu esivanemad riskisid seda maad neist elukatest puhastades oma eluga ja nüüd tahate nad tagasi meie ukse taha tuua. Kas me peame hakkama oma lapsi luku taga hoidma või?" (lk 39)

• "Kui te tõesti usute, et hundid on need, kes verd valavad, siis olete pimedad," ütlen. "Seda teeme meie. Meie tapame inimesi, meie tapame lapsi. Koletised oleme meie." (lk 40)