Kelder

• [Hamlet:] Lubage üksikasjalikumalt küsida: millega, mu head sõbrad, olete te ära teeninud, et Fortuna saadab teid siia vanglasse?

[Guildenstern:] Vanglasse, mu prints?

[Hamlet:] Taanimaa on vangla.

[Rosencrantz:] Siis on ka terve maailm.

[Hamlet:] Ja ongi: suurepärane vangla, kus on palju urkaid, konge ja keldreid. Taanimaa on üks hullemaid.

• • William Shakespeare, "Hamlet", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri.

• "Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"

"Keldris, härra."

"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"

"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut."

• • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 273

• [Rein Annale:] On inimesi, kes ühtki asja muidu teha ei saa, kui kaotavad aru, niisuke inimene on tema. Asutas omale töökoja, pidi ei tea mis ära tegema, aga nüüd roostetavad tööriistad lõksudes, tööd ei ole, ei tulegi, sest põle kohta, kust ta tuleks. Ehitas keldri, mis oleks paras Kõrbojale, aga mis teeb Katku niisukese keldriga? Mitte kui midagi. Ei osand viinast saadud raha kuhugi paremasse paika panna. Nüüd on Katku endine vana Katku, ainult kelder on teisest ilmast pärit. Inimesed hüüavadki teda ennast mitte enam Katku, vaid Keldri Villuks, niisuke kelder on nüüd Katkul.»
  • A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. peatükk

• Keset ööd ja pimedust kõlas suurtükipauk, millele järgnes teine.

"Aa, signaal! Vesi tõuseb!» mõtles ta [Svidrigailov]. "Madalamatel kohtadel voolab hommikuks tänavaile, täidab keldrid ja võlvialused, keldrirotid pistavad ujuma ja inimesed hakkavad keset tuult ja vihma märjalt ja vandudes oma kolu ülemistele korrustele kandma…

• • Fjodor Dostojevski, "Kuritöö ja karistus", VI osa, 6. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

• Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses.
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Varrak 2017, lk 24

• Meie tsivilisatsioonis, mis viib igale poole ühe ja sama valguse, mis viib keldrisse elektri, ei minda keldrisse enam küünal käes. Aga alateadvust ei saa tsiviliseerida. Tema võtab keldrisse laskumiseks kätte küünla. (lk 57)
• Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga. Terve mõistus elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei unista. Minna sõna majas trepist üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla etümoloogia kaugetesse koridoridesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. Poeedi elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes filosoofi on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel? (lk 216)
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999

• Mass on alati nagu kindlus piiramisrõngas, kuid teda piiratakse kahelt poolt: tal on vaenlane müüride taga ja tal on vaenlane keldris.
  • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 25

• Kui Eesti jälle vabaks sai, mõtlesin mina, et Kawe keldrisse tuleb muuseum, et sinna pannakse vähemalt mälestustahvlid neile inimestele, kes seal hukati, et seda kohta kunagi ei unustata - see tundus nii loomulik; niisamuti et kunagi ei unustata, mis toimus Pagari tänaval. Kawe keldrimajas aga hakati müüma Peetri pitsat ja sinna, kus pagarid oma ohvreid üle kuulasid, ehitati luksuskorterid.
  • Mari Saat, "Matused ja laulupeod". Petrone Print, 2015, lk 82-83

• Punane maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas uksi.

Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.

Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.

• • Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto". Tõlkinud Arvo Alas. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 5

Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.

• Heiti Talvik "Surmatants"