Mine sisu juurde

Helen Arusoo

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Helen Arusoo (sündinud 22. detsembril 1972) on Eesti loodusajakirjanik, aktivist ja õpetaja.

Artiklid

[muuda]
  • Iga laps peaks kogema, et mingi osa loodusest tema ümber on puutumatu. Mingi metsatukk, milleni ta jalutuskäigu kaugusel jõuab. Kui kogu mets lapse kodukoha ümbruses on majandatav, ei saa laps mõista püha ja tavalise, puutumatu ja majandatava vahelist piiri looduses. Siis ei või loota, et lapsel tekib mingi loomulik arusaam loodushoiu vajalikkusest.
  • Kui me 2022. aasta kevadel Vodja kooli lastele rajakaamera kohta otsisime koolilähedastes metsades, jäi silma ainult üks metsatukk, mis vastas tingimusele, et algklassidega jõuaks seal kahe tunniga ära käia – kaks tundi on see viimane piir, mil lapsega kannatab veel külmal ajal metsa minna.
See koht oli laanemets, puud keskmise vanusega 59 aastat. Polnud just teab mis vana, aga piisav, et tekitada tõelise metsa tunnet – rohelises sammassaalis oli õhku ja avarust ja palju looklevaid loomaradu. Koolilaste kaamera eest käisid läbi karu, põder, nugis, metssiga, mäger, kährik ja veel palju teisi karvaseid ja sulelisi. [---]
Kogu see elupaik kadus kevadel 2024 RMK harvesteri hammaste taha. Me tahtsime just teha RMK-le ettepanekut võtta see metsaeraldis kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alana kaitse alla. Kiri oli valmis, aga saatuse tahtel jõudis harvester ette.
  • Ja üldse, inimeste elupaikade lähedal võiks olla vana metsa. On ju selge, et meie, RMK omanikud, ei soovi VAID läbimatu võsa keskel elada. Kas see on rumal mõte? Aga miks rumal, kui hakata arutama? Kas looduskaitse juurde ei peaks kuuluma ka õuesõppe tingimuste eest hoolitsemine?
  • Ainult kognitiivsete muljete abil suudame ette valmistada uut põlvkonda metsa austama.
  • Unistus on, et RMK loob tööalaseks kasutamiseks uue, koolide kaardikihi, et saaks oma raieid ette plaanides arvestada sellega, et lastele jääks õuesõppeks ka erinevaid metsakooslusi. Linnakoolides jääb metsaskäik niikuinii ainult fännide reaks, aga prooviks kasvõi maakoolidele tagada mingi metsatuka, kus õuesõppel käia. Eks ole ju jama, kui isegi maa/alevi/väikelinna lastel pole tunnise jalutuskäigu kaugusel ühtegi vanapoolset metsatukka alles.


  • Läheb aega mis läheb – Navalnõi surm muudab suhtumist Venemaasse. Agressori märk leeveneb, kõrvale kerkib kuvand maast, mis suudab sünnitada kangelase, kes õigluse nimel hakkab vastu ja puhastab Venemaa au, kas või hetkeks.
Meenutame tšetšeenide sõjapealikku ja juhti Džohhar Dudajevit, kes Navalnõi surma peale oleks ilmselt öelnud: väga hea surm, mis tõi au oma perele. Sest nii väljendus ta Artur Talvikule 1995. aastal antud intervjuus, kommenteerides oma poja haavatasaamist lahingus. Iga isa oleks ohanud raskelt ja tänanud jumalat, et poeg siiski eluga pääses, aga mida ütles Džohhar Dudajev, kes arvas ligi kaks nädalat, et poeg on surnud? "Ta on elus [---] aga kui ta ka oleks hukkunud, siis mina arvan, ja me pere arvab, ja ta ise arvab, et [---] oleks isegi au toonud meie perele."
  • Navalnõi omakorda on toonud au venelastele tervikuna. Lahkuda mugavalt Saksamaalt otse Gulagi-taolisse piinaasutusse, et viibida kodumaal koos rahvaga ja riskida eluga – see oli suur asi. Oli ette teada, et tõenäoliselt see lõpeb hukkumisega. Aga ta tegi seda siiski ja tema surm polnud asjata.
  • Üks sündmus vallandab rohkem tähendusi kui teised. Navalnõi surm on nagu surm ikka, aga tähendab millegipärast rohkem kui tuhat teist surma, isegi Ukraina rindel Mariupolis. Semiootik Juri Lotman rõhutas omal ajal, et märkidel on huvitav omadus justkui eirata füüsikaseadusi – nende väljendamiseks kulunud energia ei võrdu nende vallandatava energiaga. Sarnaselt pealtnäha ühetaolised sündmused ei mõju ühtemoodi, osa sündmusi on justkui laetud, teised laenguta. Kõik sõltub tähenduspagasist, mis sündmusega kaasas on – kas see kõnetab paljusid. Navalnõi surm liigutas meid. Millal viimati keegi Läänes nii selgelt märtriteed astus?
  • Navalnõi kui kangelase sünd Venemaal oli paraku õnnestumise piiri peal. Kangelane vajab avalikkust. Ka Stalini ajal oli erakordseid inimesi-kangelasi, kes hakkasid vastu. Neist saime teada aga tagantjärele – tänu kirjanik Aleksandr Solženitsõnile ja teistele vanglatorudest läbi tõmmatud kirjanikele. Solženitsõn kirjutas muu hulgas ka eestlasest Georg Tennost, kes kartmatult oma piinajatele näkku naeris, neid tappa ähvardas ning korduvalt vanglast põgenes.
Sellised kangelased andsid küll meelekindlust ja eeskuju kaasvangidele, aga kaugemale see nende kaasajal ei jõudnud. Info liikumine oli valitseva võimu täieliku tsensuuri all. Enne Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" neid inimesi justkui polnud olemas – suurvaimud hukati ööpimeduses, nagu väljendus kirjanik.


  • Viimaste nädalate sõnumid lambakarjamaalt räägivad sellest, et hunt on mõrtsukas. Seda sõna ei öelda otse välja, aga pildivalik galeriis näitab lõhkikistud lambaid ja vihjab sellele, et tapetud on süütud loomad. Millegipärast ei avaldata küll rutiinseid pilte inimtoiduks tapetud sigadest, kel kaelast voolamas soe veri.
  • Täpselt samadel alustel, nagu me ei peaks lihasööjaid inimesi ega sea- või lambakasvatajaid verejanuliseks mõrtsukateks pidama, sest enamik meist sööb liha, et elada, ei peaks me avaldama väljakutsuvaid pilte tapetud lammastest. Inimene tahab süüa ja hunt tahab süüa loomuomast toitu. Soolikapildid mõjuvad aga nagu hundi hukkamõist ja kasvatavad tema suhtes viha.
Pilt on kindlasti imperatiivsem kui kiri, surudes tähendusi peale ühekorraga ja terviklikult, seda analüüsimata ja pihustamata, on tabavalt öelnud 20. sajandi kultuurikriitik Roland Barthes. Ehk et pilt kutsub emotsiooni esile paremini kui tekst. Sõnum on selge – hunt on väga-väga paha!
  • Lööme veel ühe vindiga palli: et lihasööjate rindel käib tervikuna kõva väärtushinnangute sikutamine, näitab arutelu kiskluse kui sellise moraali üle. Nimelt tegutseb ühes Austraalia ülikoolis (Australian National University) moraalifilosoofist õppejõud Ben Bramble, kes väga muretseb julmuse käes kannatavate taimtoiduliste loomade pärast.
Aastal 2020 kirjutas ta artikli kiskjate herbivoriseerimisest – kuidas õpetada kiskjaid liha mitte sööma, või kui see ei õnnestu, nad valutult surmata. Et maailmast kaoks kisklus! Vaene mees pole ilmselt iial kuulnud armsa punaorava kisklusest linnupoegade suhtes või verejanulisest rasvatihasest, kes võib teise linnu tappa – igal juhul ületaks julmuste väljajuurimine tugevalt kiskjate seltsi piirid.
Tegu on küll kurioosumiga, aga eks nii need asjad algavad, mõte on ju õhus. Siinkohal peame rõhutama, et inimene võib oma hulluses teha mida tahes, kas või hakata mulda sööma, aga võtta õigus muuta miljonite aastate jooksul välja kujunenud ökosüsteemi ja liikidevahelisi suhted on absurdne ja ohtlik kõigile planeedi elanikele.

Intervjuud

[muuda]
  • [Koolilaste rajakaameraga metsast, mille RMK maha võttis:] Kurb on see, kui pean hakkama maal linnaelu elama. Kui vaadelda üksnes [Vodja mõisa] parki, siis see on korrastatud ala ehk hoopis teine asi kui vana mets, millega ei ole võimalik seda tunnet või meelelist kogemust asendada. Kui sul tekib meeleline kogemus, siis saab ka sinu südames midagi ärgata. Mina eeldan, et see võiks olla samuti riigi hool ja mure, et selline võimalus oleks olemas ja õppurid saaksid [koolilähedases metsas] looduses käia. Tühjale kohale sellist harjumust tekitada ja hoida on palju raskem kui siis, kui ta juba olemas on.
  • Ütlesin, et tõde selgub elu käigus – lihtsalt kõik vanad metsad saavad otsa, sest nad on [raie]küpsena arvel. Aga meie mõte oligi selles, et hoiame sel metsal silma peal. Ma ei nuta ega hala, kuid tagantjärele mõeldes… oleksime võinud kohe [RMK-le] öelda, et oleme selles metsatukas käimisest huvitatud ja jääks alles üks õppemets. Arvasime, et metsa on niigi palju maha võetud, ega rohkem ei võeta.
  • Metsal on ka mingi muu funktsioon. See on ju meie kõigi mets, mille kohta ei saa õppida pelgalt [õpikust] paberi pealt. Või miks peaksime [õppuritega] selleks sõitma kuskile Alutagusele või Lahemaale?


  • [Saarmast:] Kui vaadata Eesti imetajate levikuatlast, mis on kõigile avatud, siis on näha, et Eesti on peaaegu ühtlaselt vaatlusruutudega kaetud. Kõik vaatlused ei ole kindlasti ka sisse veel kantud. Jõgedel võib teda kenasti kohata. Seal hõivab ta paarikilomeetrisi lõike. Vahel võib isegi metsas vastu jalutada, kui ta rännakul on.
  • [Hundi valimisest aasta loomaks 2013. aastal:] Tänu temale see valimine hakkaski. Kõigepealt oli tunne, et see liigipimedus, nagu ökosemiootikud on öelnud, läks liiga pimedaks Eestis. See ei sobinud nii huvitava imetajaskonnaga riigile. Siis mõeldi, et kohe ei saa rahvuslooma valida. Prooviks enne aasta loomadega järgi, kas see üldse kõnetab kedagi.
  • [Senised aasta loomad on imetajad:] Me oleme võtnud selle "looma" kõige kõnekeelsema nimetuse. Siiski on jäänud mingi uks ka lahti, et kui tahame, siis võime mõne mao võtta. Aga hetkel tundub, et inimeste südametele saab hõlpsamini ligi karvaste ja suurte silmadega loomadega. Kuna neid visiitkaarte ja saadikuid on vaja, siis mul on tunne, et mõistlikum on jääda imetajate juurde.
  • Sellest ei piisa, kui vaadata ainult loodusfilme, kus on läbisegi kõikide riikide loomad. Peaks ikkagi teadma, kellega me elupaika jagame, mis võrgustikus me elame ja selle jaoks ongi olemas aasta looma ning kõikide teiste elurühmagruppide nimetamine. Aasta sammal, aasta puu, aasta lind – neid on palju.
  • Röövlindude ja röövloomade lõplik hävitamine oli vägagi Nõukogude Liidu plaanimajanduse eesmärk. Kuidas majandada loodust ja kuidas tegelikke kohalikke hävitada.
  • Neid kihte, kuidas me mõtleme, on nii palju, et sealt alt kaevata üles ja leida vanu märgisüsteeme ja suhtumisi maksab vaeva. Need pole lõplikult unustatud ja kadunud, aga võivad kaduda, kui kaob mälu. Nendes riikides, kus suurkiskjad on kadunud olnud mitusada aastat, on väga raske metsistada oma loodust, sest inimeste mälus ei ole enam oskust, kuidas elada koos suurkiskjaga. Kartused, hirmud ja vastuolek on väga suured.
  • Me teeme mingis mõttes ka keelevalvet, et kuidas me loomadest räägime. On ju suur vahe, kas rääkida hundist kui mõrtsukast või kui kiskjast. Mitte, et vahel ei võiks vihaga öelda, et mis ta nüüd teinud on, aga võib-olla mitte avalikult ja suurelt. Mõista ikkagi, mis on loomulik ja looduslik. Sellepärast on sõnavalik ja mõistete täpsus oluline.
  • Me ei saa olla iseküllastunult oma inimkultuuris. [---] Minu jaoks me elame nagu monokultuuris.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Helen_Arusoo&oldid=128150"