Kristina Viin
Kristina Viin (sündinud 22. novembril 1985 Võrus) on eesti kunstnik ja luuletaja.
Luule
[muuda]"Unetamisi"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Kristina Viin, "Unetamisi", 2024.
Ma ei tea, kes olen, aga seletan selle välja.
Olen pärit kaugest ajast. Aafrikast. Ehk kaugemaltki veel.
Pilk on võõras, tulnuklik. Selles on väikse lapse
solvunud ilme, võõra galaktika saladus.
Mina üksi maailma vastu. Mina pole sellest ilmast.
...
Ühes punktis saavad nad kõik kokku. Olen oma
vanavanaema, harutan kiiktoolil lahti valupuntraid,
neid metsikuid lõngapusasid,
akna taga suikumas igivana tamm.
Kui see tehtud saab, algab jooks.
Mööda metsaoja ühes koeraga.
Kaotan sinna sandaali.
Unetan.
- "Unetan", lk 11
miks ei tule und?
sest süda on vilisev kohvikann
ja kellegi mängukann
ja hommikupäikese pai
ja logisev sadamakai
ja sõda ja veri ja valu
ja tormine meri täis kalu
....
- "*miks ei tule und?...", lk 13
Hommikul piiratakse mind sisse.
Ei, ma olen valve all.
Kaks kivisammast istuvad kui pagunid
mu õlgadel, kaks tiigrit või pigem lõvi.
Nad lasevad nurru nagu Babüloni rippaiad,
on pilgu kinnistanud minu meelde.
Ma olen tõde, olen tee, ma olen uks, Ištari värav,
Ei, ma olen tee, ma olen uks,
ma olen värav konservipaki juurde.
Alandlikult laskun põlvili,
poolalasti ma toidan teid,
oo, kuninglikud loomad.
- "*Hommikul piiratakse mind sisse...", lk 14
- "*Mõnel hommikul päike ei tõusegi...", lk 28
Lumi tuiskab.
Ego sureb ristil iga päev nagu kellaseier.
Vahel hingab kivi pisaraid, siis jälle tantsus
sulanduvad südamed ühte lööki, teadvus valgusse.
Õhtu tikib hinge vaikuse.
Töö püüab inimese kukkumissurmast,
paneb nurka istuma.
- "*Lumi tuiskab...", lk 34
